Prantsusmaal müüri ladumas ja veesõda pidamas

Kevadel prantsuse keele tunnis rääkis õpetaja meile Prantsusmaa suvistest töölaagritest, kus ta käinud oli. Mina ja mu klassivend Robin Erlemann olime asjast väga huvitatud ja võtsimegi kohe kätte, otsisime vabatahtlike organisatsiooni EstYES-i kaudu välja sobiva koha ning juba paari kuu pärast oligi minek.

Hommikul perele head aega öeldes ja lennukile minnes oli väike närv sees, aga see möödus kiiresti. Väikesesse La Ferté Sous-Jouarre’i linna Pariisist 40-minutilise rongisõidu kaugusel jõudsime probleemideta. Meie tulevase laagripaiga Vir’Volti väravad olid avatud ning kohe esimestel minutitel tutvustasid kõik ennast meile ja proovisid suhtlema hakata.

Aga ega see nii lihtne olnudki, sest kuigi olime Robiniga koolis viis aastat prantsuse keelt õppinud, oli kiirest ja soravast keelest alguses ikka väga raske aru saada. Teiselt poolt, kui üritasime vestelda teiste vabatahtlikega inglise keeles, üllatusime, et peale meie rääkisid inglise keelt väga vähesed. Ja need, kes rääkisid, tegid seda algelisel tasemel. Päev-päevalt läks aga lihtsamaks, prantsuse keel jäi kiiresti külge. Eriti tuli kasuks, et laagri kasvatajad lugesid kõigepealt kõik ülesanded ja info ette prantsuse keeles ja siis tõlkisid kogu jutu vigaselt inglise keelde.

Nälkjad tennises

Laagriplats koosnes ühest peamajast, telkidest ja magamisehitistest, sulgpalliväljakust, väliköögist, oma juurviljaaiast, kanade aiast, duši- ja vetsumajast ning tantsulavast. Kasvatajad-järelevaatajad, kelleks olid meist paar aastat vanemad noored, ööbisid enne projekti raames ehitatud puidust vagunites. Meie, vabatahtlikud, ööbisime kas indiaanitelkides, hüttides või siis sõjaväetelkides. Telgielul polnud muidu vigagi, sest valgustus oli olemas ja kütet polnud ülisoojal suvel vaja, kuid öösel tulid põranda seest välja nälkjad, kes ronisid meie asjade vahele ja riiete sisse. Nad ei ole küll ohtlikud, aga ikkagi oli see väga ebamugav.

Laagri lõpus ööbisime madratsite ja magamiskottidega väljas muru peal, mis oli tohutult mõnus … kuni hakkas sadama vihma. Meie laagrivahetuse kolme nädala jooksul oli ilm kogu aeg soe, isegi kuum, kuid ka vihma sadas päris palju. Mõnel päeval oli isegi torm koos äikse, suure tuule ja mürinaga. See meid aga ei heidutanud. Jooksime ujumisriietes ringi ning mängisime lendavate taldrikutega frisbee’t, ise läbimärjad.

Päevarutiin oli laagris kogu aeg üsna sarnane ja sellega kohaneda oli lihtne. Hommikuti oli äratus juba kell 6.30–7, olenevalt sellest, kas sa olid köögitiimis või ei. Köögitiim tõusis varem, et valmistada ette hommikusöögilaud. Selleks tuli jalutada vara hommikul läbi linna boulangerie’sse ehk väikesesse pagariärisse. Sealt said terve kotitäie värskeid, lausa kuumasid baguette’e, mis lõhnasid imeliselt. See hommikune aeg oli üks minu lemmikuid, sest teel läbi pargi ja üle jõe ei kohanud sa tavaliselt ühtegi inimest. Nii rahulik ja mõnus oli vaikselt külateid avastada.

Maailma maitsvaim vahepala

Hommikusöök ja siis kibekiiresti tööle, enne kui päike jõuab õhu kuumaks kütta. Tööle läksid kõik peale köögitiimi. Vahetuse ajal saime töötada kahes paigas. Mõlemas kohas pidime lõhkuma ära vana müüri ja ehitama asemele uue. Tööl pidi kandma pikki pükse, kindaid ning kinniseid ja pakse jalanõusid, mis kõik kogusid kuumust, kuid ohutuse mõttes olid vajalikud.

Laagriplats koosnes ühest peamajast, telkidest ja magamisehitistest – indiaanitelkidest, hüttidest või sõjaväetelkidest.

Esiteks lõhkusime kirkade, haamrite ja kõikide muude tööriistadega kive ja siis sorteerisime ning tassisime need eemale. Kui müür oli lõhutud, tegime käsitsi labidatega veest, kruusast ja tsemendist segu, mille kandsime müürile ja asetasime kivid tagasi ühtlaseks müüriks. Töö oli raske, sest esiteks oli kuumus üsna pea tappev ja teiseks olid kivid väga suured ja rasked. Vahepeal tehti paus, mil sõin oma elu kõige maitsvamat vahepala – baguette’i või ja moosiga. Ära jõin liitreid vett. Tööpäev kestis neli tundi. Töö selleks päevaks tehtud, pakkisime tööriistad kokku ja kõndisime tagasi laagrisse, kuhu oli umbes kaks kilomeetrit.

Pärast tööd tormasid kõik pesema, sest kes ees, see mees. Dušše oli kokku kaheksa ja vabatahtlikke umbes 25. Kui sa aga lõpuks kogu higi ja tolmu maha olid pesnud, oli aeg lõunasöögiks, mida köögimeeskond kogu hommikupooliku oli valmistanud.

Köögitiimi askeldused

Alguses tundus, et 4–5-liikmelises köögitiimis on kergem olla kui müüri lõhkuda-ehitada, aga nii see ei olnud. Kui teised olid laagrist tööle lahkunud, pidid söögitegijad pesema ära kõik nõud, siis ka kogu duširuumi ja vetsud ning hakkama lõunasööki valmistama.

Meile öeldi ette vaid seda, et süüa tuleb teha 30 inimesele. Mida ja kuidas, pidime ise välja mõtlema. Ise tuli välja mõelda ka toidud, leida retseptid, osta piisavas koguses aineid ja toit valmis teha. 16-aastastele noortele, kes valmistavad kodus endale ise vaid võileiba või omletti, oli see uus ja huvitav. Kuna rühmas oli inimesi eri rahvusest, olid ka toidud erinevad, väga tervislikud ning maitselt vapustavalt head, olenemata sellest, kes süüa tegi. Kõik tegid seda, mida kõige paremini oskasid. Itaallased pitsat ja lasanjet, vene tüdruk Natalja borši, meie Robiniga andsime kõigile maitsta kama, millest enamik oli lausa vaimustuses. Nad proovisid aru saada, millest kama tehtud on, et seda ka ise valmistada. Mingit purgisuppide soojendamist või külmunud pitsade ahjupanekut ei olnud.

Lõuna- ja õhtusöök koosnes kolmest osast: eelroog, pearoog ja magustoit. Kui lõunasöök oli valmis ja söödud, pesi köögitiim nõud ja koristas köögi. Nelja tunni pärast algas kõik otsast peale, sest tuli valmistada ka õhtusöök. Õhtuks olid täiesti läbi ega jaksanud enam minutitki püsti seista. Õnneks vahetusid köögimeeskonnad iga päev. Toidu tegemise juures oli alati ka väikest draamat. Kas olid ained vahepeal saladuslikult otsa saanud või läks midagi nihu jne. Sellest ei lastud ennast aga heidutada ja söönuks saadi alati.

Tasuta kallistused, veesõda ja flashmob

Kuigi olid just duši all käinud, olid pärast lõunasööki uuesti higine – palavus oli tappev. Duši all käimine väga ei aidanud, lihtsalt tuli liigutada võimalikult vähe ja püsida varjus. Pärastlõunal loeti midagi, joonistati, mängiti sulgpalli, käidi linnas poes, mindi kõik koos parki või mängiti koos lauamänge ja tantsiti ning lauldi. Oli ka suuremaid ettevõtmisi, näiteks käisime naaberlinnas ujumas, korraldasime linna keskel tasuta kallistuste tuuri ja pargis kohalikega jalgpallivõistlusi, läksime staadionile frisbee’t mängima jpm. Õhtuti istusime lõkke ääres, mängisime kitarri, vaatasime filme ja rääkisime juttu. Magama läks igaüks siis, kui ära väsis, ja tavaliselt juhtus see üsna ruttu, umbes 11 ajal.

Ehitasime laagrisse libisemisraja ja pidasime mitu korda päevas veesõda.

Nädalavahetustel olid äratused hiljem ja tööd ei tehtud. Siis käisime paaril korral Pariisis, kus korraldasime flashmob’i, rahvusvaheliste einete õhtu kõigile kohalikele, käisime tsirkuse töötoas, korraldasime öösel metsas orienteerumismängu, saime kokku teiste töölaagritega, pidasime suurt veesõda, ehitasime libisemisraja jpm.

Esimene laagripool oli veidi raskem, siis ei olnud ma veel kõigiga sõber ja oli ka väike koduigatsus. Lõpus ei tahtnud aga ära minna, noh, nii on see ju alati. Kõige raskemaks läks aga siis, kui olin juba kodus tagasi – olin laagrielu ja sealsete fantastiliste inimestega nii harjunud. Mõnikord ärkasin hommikul üles ja olin üllatunud, et ei olegi enam Prantsusmaal.

Laagri parim osa olidki sealsed inimesed. Ma kohtusin isiksustega üle maailma – Venemaalt, Türgist, Itaaliast, Austriast, Lõuna-Koreast, Belgiast, Prantsusmaalt, väikestest küladest kuni Pariisini välja.

Peale vabatahtlike olid laagris ka järelevaatajad. Nad olid kõik samasugused nagu meie – noored, lõbusad, energilised ja toredad. See oligi kõige ägedam, et vabatahtlikud ja järelevaatajad said väga hästi läbi. Näiteks ei möödunud ükski nõudepesemine ilma veesõjata ning armu ei antud ka järelevaatajatele. Tegime üksteise kulul nalja ja töötasime kõrvuti.

Õppisin palju eri kultuuride ja maade kohta ning samuti prantsuse keelt – see oligi minu põhieesmärk laagrisse minekul. Laagri lõpuks olime Robiniga õpetanud ka enamiku teistest inglise keelt rääkima ja jutt sujus juba päris soravalt. See kolm nädalat oli tõeline kultuuride segu ja nüüd oskan teha ühte tõelist Itaalia pitsat, rääkida türgi muinasjuttu ja kirjutada oma nime korea keeles. Kolm nädalat Prantsusmaal oli aeg täis parimat toitu, inimesi, kuumust. Muidugi ei puudunud ka draamad.

Rohkem infot: www.estyes.ee ja FB-s Vir’Volt.