Teadus vajab visadust ja aega

22. aug. 2014 Tiit Kändler teaduskirjanik - Kommenteeri artiklit

Täna algab Käsmu meremuuseumis kodanikualgatuse teadus.ee kümnes teaduse suvekool. Seekord on teemaks „Aegumatu aeg”.

Me oleme kindlad, et kui kaks eset kokku põrkavad, tekib kohutav või vähem kohutav müra. Aga kui need esemed põrkavad kokku vaakumis? Siis pole mingit müra. Kuidas oleks elu õhutühjas ruumis? Planeedil, kus puudub vesi? Maailmas, kus pole aega? Vahel on vahva võtta aega ja mõelda selliste tobedavõitu küsimuste üle pikemalt kui viivu. Teadlased muud ei teegi, kui mõtlevad selliste küsimuste üle.

Me oleme üsna kindlad, et teadus aitab ühel või teisel moel meie elul edeneda, või kui mitte edeneda, siis muutuda ometi. Kuid mis on teadus, seda teame vähem – vahel jäävad teadlasedki selle küsimusega jänni. Veel vähem teame, kas teadusest kõnelda, ja kui kõnelda, siis kuidas teha seda nõnda, et see oleks huvitav nii teadlasele enesele kui ka kuulajatele. Sellest veel vähem tundub, et teame, kuidas õpetada lastele koolis, mis imeasi on teadus.

Teaduste ühendatud anum

Kümne aasta eest mõtles väike rühm inimesi Eestis, et kuna teadus ei ole purki suletud ega luku taha pandud, tuleb sellega arvestada. Tuleb mitte rääkida ühest ja ainsast teadusest, nagu keemia, füüsika või matemaatika, vaid pista kõik kokku ning segada hulka ports muusikat, kunsti ja kirjandust − siis ehk saab selles segases loos sogasuse asemel hoopis selgust. Looduses pole matemaatika ju kusagil puu all, keemia teise puu otsas ja füüsika kännu all. Teadused on eraldi kastidesse pistnud inimene, et kuidagimoodi maailmast aru saada. Vahel on kasulik need aga oma kastikestest jälle välja võtta, kokku lasta ning vaadata, mis saab.

Ööliblikate uurimine 2012. aastal.

Ööliblikate uurimine 2012. aastal.

Kodanikualgatus teadus.ee on korraldanud suvekoole üheksa aastat. Teemadeks on olnud vesi, tuli, õhk, maa, eeter, energia, elu, keel ja arvud. Meie eesmärk on olnud käsitleda üht teemat eri teadusharude ja kunstiliikide vaatenurgast, et looduse toimimisele lähemale jõuda. Kooli on olnud oodatud kooliõpilased, üliõpilased, õpetajad, teadlased ja teiste erialade inimesed, kes teadusest huvituvad. Siin on nad saanud teadlastega kokku mitte ainult nende loenguid kuulates, vaid kolme päeva jooksul üheskoos süües ja vesteldes, tuld tehes ja ujudes.

Meie loosung on „Igaüks on teadlane”. Lahendab ju iga inimene enese jaoks ootamatuid ja originaalseid probleeme kui mitte just iga päev, siis igal nädalal ikka. Eriti kehtib see laste kohta.

Sel nädalavahetusel tuleb Käsmus meie kümnes suvekool „Aegumatu aeg”. Seekord räägime ja mõtleme ajast. Aeg on läbi aegade olnud inimese jaoks ühelt poolt maailma jaotamise abivahend, teisalt lõppematu mõtiskluse ja vaidluse teema. Aja ja ruumi lahutamatus tekitas võimaluse näha, et korraga eksisteerivad nii minevik, olevik kui ka tulevik – nii nagu korraga eksisteerib ruum meist ees ja taga, ülal ja all.

Meie suvekoolides on alati kõnelnud pühendunud eesti teadlased, esinenud pühendunud kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad. Teisiti ei oleks sellist üritust võimalik korraldada, läheks võimatult kalliks. Pole ime, et taolisel tasemel ning nõnda erinevate teadlaste ja kunstnike kolmepäevane kohtumine rahvaga on vähemasti Euroopas haruldane.

Suvekoolide toetajad on eelkõige esinejad. Alaline toetaja on olnud Käsmu meremuuseum. Meie kooli on aidanud tutvustada ilm.ee. Riik on suvekooli toetanud teaduse populariseerimise fondist. Sel aastal peeti kooli toimumist sealtpoolt tarbetuks. Korraldajad nõnda siiski ei arvanud, nõnda nagu ka sponsorid Eesti Energia ja Arengufond. Elu on juba kord selline, et vahel tuled omadega välja, vahel jääb ots otsaga kokku puutumata. Olulisem on muu.

Läänemere tulede öö 2011. aastal.

Läänemere tulede öö 2011. aastal.

Sel aastal on meil osalejaid veidi üle saja – umbes tavapärane arv – ja selle saja sees on palju lastega peresid. On üllatav ja kosutav näha, kuidas isegi lasteaialapsed, kõnelemata kooliõpilastest, teadlaste loenguid kuulavad. Pole oluline, et kõik oleks mõistetav, oluline on, et lapsele jääb mällu – teadusest saab rääkida huvitavalt ja naljakaltki, tähendab, tasub uurida, mis see teadus on.

Meie kümnendas koolis esinevad aja teemal akadeemik Jüri Engelbrecht, helilooja Urmas Sisask, muusikakriitik ja muusik Igor Garšnek, Horisondi peatoimetaja Indrek Rohtmets, teadusloo professor Ülo Kaevats, kirjanik Mihkel Kaevats, akadeemik Tarmo Soomere, TÜ arendusprorektor Erik Puura, TÜ füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas, õlitootmise asjatundja Indrek Aarna, loodustundja ja fotograaf Urmas Tartes, astronoom Laurits Leedjärv, KBFI direktor füüsik Raivo Stern, TÜ eksperimentaalpsühholoogid, ajataju uurijad Kairi Kreegipuu ja Maria Tamm, muusik ja heategija Siiri Sisask. Pühapäeval toimub kooli lõpetamisel ka Siiri Sisaski kontsert.

Oleme ikka korraldanud laste töötoa ning fotohuvilistele loodusreisi aja tabamiseks.

Nagu alati, lõpeb suvekool üldise aruteluga ning mängleva viktoriiniga. Möödunud aastal korraldas põneva otsimismängu Mart Noormaa.

Kohastuvate avastuste ajastu

Kuidas rääkida ajast nõnda, et sellest ei tuleks puudu, vaid aega jääks veidi ülegi? See on teaduse üks keskseid probleeme: kuidas uurida midagi välja, et elu mööda ei läheks? Me teeme vea, kui kaldume teaduse nn populariseerimisel mõtlema, et kogu jutt ja teater peab olema ilmtingimata lõbus ja põnev. Nõnda kaldub arvama näiteks riigitelevisioon. Just pealiskaudsus on tappev. Õppimine on vältimatult pikk ning vahel väsitav ja tüütu, ammugi siis teadlase töö. Kui maalime roosa pildi, justkui oleks teadus üks lõbus välk ja pauk, reisimine ja trallimine, siis petame lapsi. Teadus eeldab pigem visadust ja jonni kui elegantset mõttelendu. Elegantne mõttelend annab sellele oma sära.

Urmas Sisaski loits 2010. aastal.

Urmas Sisaski loits 2010. aastal.

Ma ei tea ju, kas lugeja näeb sinist samamoodi sinisena, nagu näen mina. Ja sellel polegi suurt tähtsust, kui ta nõustub nimetama siniseks sedasama, mida mina näen sinisena. Aeg on aga nähtus, mille kohta pole keegi osanud avastada, mis see on. Ruumi kohta − olgu see kui tahes mitmemõõtmeline, sirge või kõver − saame paljutki kirja panna ja ettegi kujutada. Et meie seisame siin ja ruum on meie taga ja ees ja kõrval ja ülal ja all. Aga aja kohta mitte. Psühholoog Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks – ta on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga.

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katkestavad avastused nii kvantmehaanikas kui ka astronoomias on tehtud aastakümnete eest. Teadlaskonnal ei jää üle muud, kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös.

Vahel eelistame anonüümsust, kõneleme vaid ametist. „Teadlased kinnitavad, et …” tundub suurendavad väite kaalukust. Ametipidaja võib olla anonüümne, amet aga mitte. Selle kohta on Aisoposel üks ilus mõistujutt astronoomist, kes läks igal öösel õue ja vaatles tähti. Ühel ööl, kui ta jalutas linnast välja, paelus taevas teda nõnda, et ta kukkus sügavasse auku. Kui ta sealt välja pääsemata hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese peaaegu august välja aidanud, kuid saanud teda, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.” Ja jättiski teadlase auku. Nõnda et vahel on ellujäämiseks kasulik olla anonüümne ka teadlasel.

Keda me siis silmas peame, kui kõneleme ennustajatest? Küllap esmalt astrolooge, siis igasuguseid pusijaid-posijaid. Ka mustlased, kaardimoorid ja selgeltnägijad kuuluvad sellesse klassi. Seejärel muidugi börsimaaklerid, totalisaatorimängurid ja ilmaennustajad.

Loodusteadlased jäävad kohe kindlasti ennustajate kastist väljapoole. Kuid – stopp! Kas pole teaduse üks eesmärke just ennustamine? Ja ennustusi ootab teaduselt ka ühiskond – ükskõik, millise sünonüümiga me sõna „ennustamine” asendame.

Kui põhjalikumalt järele mõelda, siis on just teadlased kõige põhjalikumad ennustajad. Ennustamine ja teadus on ühe ja sama nööri kaks otsa. Kui tahame ennustada tulevikku, siis peame endale selgeks tegema, mida me tuleviku all silmas peame.

Tulevik on see, mida on võimatu ennustada. Ennustada on võimalik vaid minevikku, ja siis loota, et tulevik seda kordab. Kuid ei korda ei ajaloos, inimsaatuses ega isegi täppisteadustes. Kvantmaailm on küll ennustatav, kuid hoopis teises mõttes kui meie tavapärane maailm.

On aeg õpetada lastele võimalikult varakult seda esialgu veidrat, kuid ometi keerulise matemaatikata hoomatavat tõde: on küsimusi, millele polegi täpseid vastuseid, on nähtusi, mille seletamine sõltub taustast – nagu võib valguse osake footon olla nii osake kui ka laine. Võib-olla aitavad sellele kaasa ka meie suvekooli laadsed tegevused.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!