Virve Kurbeliga naistetantsust ja Kullaketrajatest

29. aug. 2014 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Tantsuansambel Kullaketrajad soovib teha koostööd Tallinna või Tallinna lähiümbruse kooliga, kes on huvitatud oma majas tegutsevast neidude tantsurühmast.

Kui Tallinnas või Tallinna ümbruses leidub mõni kool, kus on tantsuhuvilisi tütarlapsi ning ühtlasi võimalus kahel õhtupoolikul nädalas kooli võimlas või aulas harjutada, võtke palun minuga ühendust, pöördub ansambli Kullaketrajad kunstiline juht ja koreograaf Virve Kurbel üleskutsega koolijuhtide poole. Salme kultuurikeskuses, kus ansambli naisrühmad koos käivad, paraku ühegi uue rühma loomiseks enam ruumi pole. Kasu oleks koostööst mõlemal: kool saab endale tantsurühma ja Kullaketrajate põhikoosseis järelkasvu. Tantsima on oodatud tüdrukud alates 14. eluaastast, tulla võivad kõik, kes tahavad.

Naistetants on eriline

„Põhjust tantsima tulla on küllaga,” kinnitab Virve. „Esiteks on see võimalus meie rahvakultuuri ja naistetantsu hoida. 1952. aastal Nelli Uustalu loodud ansambel Kullaketrajad on kogu oma tegutsemise aja osalenud kõigil tantsupidudel ja tähtsamatel tantsuüritustel Eestis ning teinud kontserte ja esindanud eesti kultuuri korduvalt ka välismaal. Tähtis on seegi, et tantsimine annab hea rühi, lisab graatsiat ja kõike muud, mida naisterahva puhul on ilus vaadata. Lisaks on naistetants teiste tantsuliikidega võrreldes eriline. Üks tütarlaps, kes meile segarühmast üle tuli, võrdles, et kui segarühmas juhib tantsu meespartner, siis naisrühmas on igaüks solist ja enda eest väljas. Naistetants on väga nõudlik, samas ka kõige võimalusterohkem. Selles žanris on tehtud kompositsioone servast servani – autentsest etnograafilisest tantsust kõige kaasaegsemate lahendusteni. Mõistagi nõuab ansamblitöö tahet, kohusetunnet ja teistega arvestamise oskust. Tundides peab kohal käima, muidu ei tule ka tulemust. Kaugõppe ega meili teel ei saa kedagi tantsima õpetada.”

Mitmekesine repertuaar

Kullaketrajate repertuaar on mitmekesine. Virve ütleb, et igaks esinemiseks paneb ta kava kokku vastavalt vajadusele, suuremad kontserdid on olnud lausa kolmeosalised ja kestnud kuni kaks tundi. „Uuemate tantsude kõrval oleme tantsinud ka eesti ja rahvaste tantse ansambli varasematest aegadest, see muudab kava sisukamaks.”

„Rahvatantsust rääkides tuleb vahet teha etnograafilistel ehk rahva hulgast kogutud tantsudel, tantsuseadetel ja autoritantsudel,” selgitab Virve. „Kuna Eestis hakati rahvatantse üles kirjutama alles rahvusliku ärkamise ajal 19. sajandi lõpus, siis ehedal kujul säilinud folkloorseid tantse ülemäära palju pole. Üks näide on „Targa rehealune”, mis on lavatantsu kujul ka Kullaketrajate repertuaaris. Ka kaerajaanist, mis algselt oli seltskonnatants ja mida tantsiti Tartu üliõpilasklubides eelmise sajandi 20.−30. aastatel, on aja jooksul rahvatants saanud. See tants on meiegi repertuaaris, eriti tihti tantsime seda välismaal. Kõige suurem osa eesti tantsuloomingust on autorite loodud ja seatud tantsud. Ka tänavuse tantsupeo tantsud olid valdavalt autoritantsud. Eestis on häid tantsuloojaid palju.”

Õpetaja jälgedes

Virve tegi tantsimisega algust juba nelja-aastaselt. Ta mäletab, kuidas ühel päeval emaga tööl kaasas olles läks ja end ise ema töökoha lasteringi kirja pani. „Olen väikesest peale olnud väga iseseisev. Järgmisel aastal otsis ema mulle majavalitsusest veel parema kollektiivi, kus õppisime lisaks tantsule ka laulu, pillimängu, noodist lugemist. Kolmandas klassis hakkasin käima tantsuringis Salme kultuurikeskuses, viiendas klassis aga võeti mind juba vastu Kullaketrajatesse, mis tegutses samas majas ning mida juhendasid Nelli Uustalu ja Heino Aassalu.

Kullaketrajate repertuaaris on nii eesti kui ka teiste rahvaste tantse.

Kullaketrajate repertuaaris on nii eesti kui ka teiste rahvaste tantse.

Enda jaoks olulistest õpetajatest nimetabki Virve esimesena Nelli Uustalu. „Tema andis tantsu põhialused. Tegime tundides klassikalise tantsu treeningut, õppisime põhjalikult eesti ja teiste rahvaste tantse. Tänu tugevale põhjale sain Tallinna pedagoogilises instituudis, kuhu läksin 1976. aastal tantsujuhtimist õppima, paar esimest kursust n-ö vana rasva peal hakkama. Suurepärane õpetaja kõrgkooli ajast, metoodiline ja põhjalik, oli eesti tantsu alal Kristjan Torop. Tantsutehnilise ettevalmistuse ja paljude teadmiste eest olen tänu võlgu Olga Majevskajale, kes tegeles ühe väikese seltskonnaga eraviisiliselt viis-kuus korda nädalas 14 aastat. Olin üldse kõrgkooliajal väga aktiivne, Kullaketrajatele lisaks jõudsin käia veel instituudi segarühmas ja võimlemas − kaheksa tundi päevas tantsida oli täiesti tavaline.”

Juba esimesel kursusel sai Virvest Kullaketrajates Nelli Uustalu assistent. „Heino Aassalu tegi oma tantsugrupi ja tema asemele oli vaja uut inimest,” meenutab Virve, kelle arvates oli kooli kõrvalt tööl käimine praktika mõttes väga kasulik. „Kui olin kolmandal kursusel, läks Nelli Uustalu pensionile. Ta arvas, et minu jaoks oleks õpingute kõrvalt ansambli juhtimine liiga suur koormus ja pakkus kunstilise juhi kohta Mait Agule. Mait juhtis ansamblit neli aastat, aga kuna tal oli ka palju muid tegemisi, andis ta 1982. aastal kunstilise juhi ameti mulle üle.” Praeguseks on Virve Kullaketrajatega seotud olnud pea pool sajandit – alguses tantsija, hiljem ka õpetaja ja tantsuloojana.

Ajaloolise tantsu asjatundja

Virve Kurbeli teine suur kiindumus on ajalooline tants. Ta on õppinud 15.−19. sajandi tantsu oma ala parimate pedagoogide käe all Soomes Turu Ammattikorkeakoulus. Õpingute ajal tegid kursuse kuus parimat õpilast ära ka Londoni Guildhalli muusika ja draama kooli väga nõudlikud litsentsieksamid varase tantsu alal ning said diplomid, mis annab neile õiguse lavastada ja õpetada seda ala terves maailmas. Selliseid diplomeid on praeguseks välja antud kokku umbes paarkümmend. 1991. aastal lõi Virve professionaalsetest tantsijatest koosneva ajaloolise tantsuansambli Saltatores Revalienses, mille kunstiline juht ja koreograaf ta on ning kus ta ise ka kaasa tantsib. Kollektiiv esitab koos eesti vanamuusikutega renessanss- ja barokktantse nii Eestis kui ka välismaal. Virve on aastaid õpetanud ajaloolist tantsu tulevastele näitlejatele ja muusikutele muusikaakadeemias, aga ka Tallinna ülikoolis, Viljandi kultuuriakadeemias, rahvatantsukeskuses rahvatantsupedagoogidele korraldatud kursustel ja mitmes kohas mujal; lisaks lavastanud ajaloolisi tantse ja kontsertkavu ning loonud lavastustele koreograafiaid.

Tantsija on tantsu kaaslooja

Loodud tantsude üle ei ole Virve arvet pidanud. „Arvan, et kui kõik eestiainelised ja ajaloolised tantsud kokku võtta, võib neid olla mitusada. Tantsu tegema hakates ei ole mul alguses ees ühtki konkreetset joonist, ma ei kasuta ka arvutit, vaid usaldan improvisatsiooni. Tantsu loomine hakkab peale muusika otsimisest. Vaimusilmas kujutan ette, milline see tants võiks tulla. Kui olen leidnud haarava ja õige pikkusega muusikapala, teeme tantsijatega kõigepealt selles rütmis lihtsaid samme, et nad õpiksid seda muusikat tundma. Edasi hakkavad tekkima kombinatsioonid ja kujundid. Vahel tuleb asi mõneks ajaks kõrvale panna, kuid mõte töötab omasoodu edasi, kuni ühel hetkel on lahendus käes. Tantsu „Meil aiaäärne tänavas” tehes tuligi mul kõigepealt silme ette pika diagonaalse roigasaia kujund, mis pidi tingimata tantsus olema. See Siiri Sisaski laulule loodud tants võitis 2010. aasta naistetantsu loomevõistluse ja seda tantsiti 2011. aasta juunis Jõgeval I Eesti naiste tantsupeol.

14Tantsupilt 2Tantsu luues mõtleb Virve kõige rohkem sellele, et tantsija end tantsides hästi tunneks. „Tantsija on ju tantsu kaaslooja, iga loodud tants on ennekõike tantsija nägu.” Ühtki oma tantsu Virve ümber teinud ega teist samasugust loonud ei ole. Üheks huvitavamaks ja keerulisemaks tantsuks, mis on ka filmilindile jäädvustatud, peab ta 1992. aastal Veljo Tormise kooriloomingule Rene Nõmmikuga kahasse tehtud „Ingeri õhtuid”, mis on seitseteist ja pool minutit pikk ja koosneb üheksast eri tantsust. „Mida pikem tants, seda parem peab olema idee,” kinnitab Virve.

Esinemised kodus ja kaugemal

Kunstilise juhi töö hulka kuulub ka projektide kirjutamine, raha hankimine ning ansamblile esinemisvõimaluste leidmine, mida Virve peab tantsijate seisukohalt väga oluliseks. „Esinemisi on meil vahel päris tihedalt ja kord aastas sõidame tavaliselt ka kuskile kaugemale. Oleme käinud Gruusias, Alžeerias, Kuubal, korduvalt Türgis, Venemaal jm. Püüan otsida põnevaid kohti, eelistatavalt maid, kus on soe ja kuhu eestlased harvem satuvad. Kõige kaugem ja uhkem reis on meil senini olnud 2011. aastal Malaisiasse, kus toimus rahvusvaheline professionaalide festival ja osalesid peamiselt Idamaade klassikalised tantsukoolid ja artistid. Vastuvõtt oli kuninglikul tasemel, kõik 18 kollektiivi said žüriilt auhinna. Parima noore naissolisti preemia sai meie ansambli tantsija, parima noore meessolisti preemia läks Läti põllumajandusakadeemia tantsuansamblile. Kullaketrajate järgmise aasta võimalik reisisiht on Aserbaidžaan, silmapiiril on muudki. Selle nimel tuleb muidugi kõvasti tööd teha.”

Esimene tund Kullaketrajate põhikoosseisu tantsijatega on juba 3. septembril. Novembris toimub Jõgeval tantsuloome konkurss II Eesti naiste tantsupeo repertuaari leidmiseks, kuhu ansambli juht plaanib esitada viis-kuus tantsu, mis tuleb tantsijatele selgeks õpetada. „Kui saaks ka neidude rühmaga alustada, jõuaks kevadeks juba mõned tantsunumbrid ära õppida ja osaleda järgmisel noorte tantsupeol,” usub Virve ja palub koolidel, kellel huvi tekkis, temaga ühendust võtta tel 5648 8752; virve.kurbel@mail.ee.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!