Willendorfi Venus: väike kuju, suur müsteerium

22. aug. 2014 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

Kakskümmend viis tuhat aastat tagasi toimus Euroopas olulist. Jääaeg saavutas oma maksimumi. Tulevase Eesti-Läti-Leedu alad, rääkimata Soomest-Rootsist, olid kaetud Skandinaavia liustikuga. Jääseina taga (või õigemini küll ees) elavad inimesed jahtisid mammuteid ja põhjapõtru ja kes teab, ehk ka koopakarusid.

Need mammuti- ja koopakarukütid olid karmid mehed. Ometi vormis just siis kellegi andekas käsi valmis unikaalse kunstiteose, mida praegu teatakse Willendorfi Venuse nime all ja mis on vähemalt sama tuntud kui Milose Venus. Kummagi kuju autor on tundmatu ja kummagi puhul kehtib tõdemus, et mehe idealiseeritud kujutlus naisest ei pruugi langeda kokku tegelikkusega. Kes iganes Willendorfi Venuse autor ei olnud, nüüd on ta üks kuulsaimaid kunstnikke läbi aegade, läbi aastatuhandete. Tuntuse ja tähenduse poolest võrdväärseid on talle vähe vastu panna.

Parasjagu nendeks aegadeks oli tänapäeva inimene leidnud üles oma parima sõbra – koera. Praegusaegse Saksa lambakoera suurust sõpra ja seltsilist ning valvurit kasutati veoloomana, hoides rohkem energiat jahipidamiseks. Võimalik, et just koerad aitasid nüüdisinimesel neandertallasi välja tõrjuda. Kusagil sel ajal kaduski neandertali inimene ajaloo näitelavalt. Kuid mitte jäljetult. Neandertallaste geene elab edasi kõigis meis. Geeniuuringute kohaselt on Euroopa ja Aasia Homo sapiens sapiens’i genoomist umbes 4% pärit neandertallaselt, sh geenid, mis mängivad olulist rolli immuunsüsteemis. Seega võisid just need geenid aidata inimesel levida. Aafrikast väljunud inimesed polnud kohastunud uute tõbedega, neandertallaste kaitsesüsteem aga oli kohalike oludega harjunud. Ka mõne n-ö geeniuuringueelse uurija arvates võinud praegusaja inimeses olla neandertallaste geene säilinud, millest andvat tunnistust meie valge ihu ja suur nina.

Jääseina varjus

Väike hulk väljarändajaid oli sattunud globaalses mõttes isolatsiooni. Euroopasse tulnud naisi, eurooplaste esiemasid olnud vaid seitse, neile on isegi hüpoteetilised nimed välja mõeldud: Helena, Jasmine, Katrine, Tara, Ursula, Valda, Xenia. Jääaeg pidurdas Euroopa asustamist. Maaviljeluse alged ilmusid Lähis-Idas alles kümmekonna tuhande aasta pärast (11 000 eKr).

Nii Euroopa algasukad neandertallased kui ka pärisinimesed olid vaimselt kõrgelt arenenud ja religioossed olendid. Keegi ei tea, miks ühed välja surid, kuid kõige tõenäolisemalt siiski kliimamuutuste tõttu. Võimalik, et lihasööja neandertallane ei pidanud olelusvõitluses kõigesööja inimesega vastu. Võimalik ka, et ta sai otsa pärisinimese käe läbi – aju võitis lihased? Inimene oli alles suhteliselt hiljuti otsustanud inimeseks hakata ja ka alles suhteliselt hiljuti Euroopasse saabunud (ca 40 tuhat aastat tagasi). Euroopasse jõudes oli ta juba valmis loov olend, õppinud sõna valdama, leiutama ja kunsti tegema, teadlik oma olemasolust – oli tekkinud sotsiaalne identiteet. Samast ajast on pärit Euroopa vanimad koopamaalingud. Koopakunst tähendas uut hüpet inimese arengus – nüüd ei elanud ta enam pelgalt koopas, vaid ka vaimses maailmas. Kaljumaaling annab tunnistust sellest, et seina taga on teine, parem maailm. (Kõige vanemad koopamaalid võivad siiski olla ka neandertallaste loodud (näiteks Tito Bustillo hobused, Hispaania).

Aphrodite marmorkuju, nn Milose Venus, ca 220 eKr. Aphrodites ühinesid viljakus-, armastus- ja taevajumalanna jooned.

Aphrodite marmorkuju, nn Milose Venus, ca 220 eKr. Aphrodites ühinesid viljakus-, armastus- ja taevajumalanna jooned.

Elu Euroopas n-ö jääseina varjus võis tulnukate jaoks tunduda külma ja kalgina. Pärisinimese ettevõtlikkusel polnud aga piire. Kõigest hoolimata oli kiviaegsetel küttidel silma naise ilu, ja mitte ainult naise, vaid ka looduse ilu jaoks. Inimene oskas ilu hinnata, elamiseks valiti parimad paigad. Näiteks sellesama Willendorfi Venuse leiupaiga vastas üle ilusa sinise Doonau (mis tegelikult pigem mudapruunisegune) asub Aggsteini vallutamatu röövlikants, kus pesitsenud röövlid panid Doonau ketti ja võtsid läbipääsu eest luna. Willendorfi lähedal leiduvad samuti ligipääsmatu Dürnsteini kindluse varemed, kus peeti paar aastat vangis 3. ristisõja kangelast, Inglise kuningat Richard Lõvisüdant. Ta vangistati koduteel 1192 ja tema vabastamise eest 1194 tuli välja käia tohutu lunaraha, väidetavalt 35 tonni hõbedat.

Mida on teada kiviaja Apolloni kohta?

Kui Willendorfi Venust tunnevad-teavad kõik (tõsi küll, väikeste reservatsioonidega – selgub, et isegi Austrias ei olda tema olemasoluga kuigivõrd kursis), siis tekib küsimus, mida on teada kiviaja Apolloni kohta. Ei palju midagi. Päikesejumala roll, rääkimata päikesekuningatest, ei olnud veel kaugeltki välja kujunenud. Sest väidetavalt polnud päike jahiliste jaoks, kuivõrd jahile mindi öösiti ja pigem kuuvalgel.

Enn Haabsaar on juhtinud tähelepanu, et meest kujutati paleoliitikumis äärmiselt harva, skemaatiliselt ja ebakindlalt ning sageli looma tunnustega. Euroopa paleoliitilised kunstnikud kujutasid naist tavaliselt realistlikult, puhtalt ja enesekindlalt, kõige olulisemate joontega (Soome-ugri saamine. Uurali kivi- ja metalliaegne tsivilisatsioon; 2009), samas kui meest kujutati peaaegu alati tinglikult: kleenuke väljavenitatud figuur, sootunnus ja teinekord ka habe. Loomi hakati kujutama mõnevõrra varem kui naisi, naisi enne mehi. Vaid naised esindasid inimesi. Inimmehe kujutamiseni paleoliitikumis peaaegu ei jõutudki, sest dualistlikus märgisüsteemis oli koht vaid inimnaisel ja tootemjumalast loomal.

Kasvab ja kahaneb ja teinekord kaob koguni …

Kui jahimees pidi vaatama jalge ette maha, oli kunstnikul vabadus pöörata pilk pea kohal kummuva laotuse poole. Ääretu tähistaevas ja kirgas kuu, kasvav ja kahanev, pakkus küllalt põhjust juurelda asjade sügavama olemuse üle. Looduse imelise loomisjõu üle. Pime augustiöö, tähine taevas ja tõusev kuu tekitab praegugi suurt hämmingut (kui elektrivalgus ei juhtu segama), mis siis kiviaja inimesest rääkida. Taevas valitses neitsilik taevajumalanna. Küll kardetav, karm ja võimukas, aga eluandja. Sigiduse ja loomisjõu kehastus. Kuuga samastatav. Täiskuu kui lapseootel naine? Nagu Willendorfi Venus. Seda seni, kuni polnud tuldud veel idee peale, et looja on meessoost ja naine on mehe küljeluust tehtud.

Willendorfi Venuse käed ja jalad ei omaks justkui tähtsust ja nägu on kinni kaetud. See tekitab asjatundjates tarvidust otsida sellele põhjendust. Kui täpsemini vaadata, võib eestvaates, võttes naba keskpunktiks, kergesti leida kaks peaaegu täiuslikku ringi: esiteks rinnad-vöökoht-põlved ja teiseks kinnikaetud pea. Siinkirjutaja kaldub kahtlustama, et tegu on täiskuu ja noorkuu – varjatud noorkuu, saladusliku noorkuu kunstilise kajastusega. Sest kuidas sünnib noorkuu? Kuidas sünnib inimene? See on looduse suurim saladus – sündimise saladus. Varjatud saladus, suur müsteerium.

Naist ja kuud ühendab mingi saladuslik müstiline side. Seda pandi tähele inimaegade algusest peale.

Mitmemehe­pidamine: jah ja ei

Üsna kindlasti pidas võimukas naine neil aegadel mitut meest. Muidugi ei saa selle asja, selle aja kohta olla mingit kirjalikult dokumenteeritud tõendust. Mitmemehepidamine pidas vastu tõenäoliselt vähemalt nn neoliitilise revolutsiooni, s.o üleminekuni hankivalt majanduselt viljelevale. Väike-Aasiast Balkani poolsaarele jõudnud maaviljelus hakkas levima Põhja-Euroopa suunas laias laastus ca 10 000 aastat tagasi, umbes 20 km inimpõlve jooksul. Mitmemehepidamine siiski jätkus ja jätkus ja lõppes näiteks tsivilisatsiooni ühes hällis, Sumeris, alles nii hilisel ajal kui 3. aastatuhandel eKr. Siinkirjutajale on silma hakanud üks kindlalt dateeritav teade, seda 24. sajandist eKr. Sumeri mõjuvõimsaima linnriigi, ühe tähtsama poliitilise ja usukeskuse Lagaši valitseja Urukagina (kes võttis ette sotsiaalseid reforme) aegsest kiilkirjast on lugeda, et „varem elasid naised kahe mehega, nüüd visatakse naised selle eest …” (vette? kõige tõenäolisemalt Tigrise jõkke).

Mitmemehepidamise üheks jäljeks võib teatud reservatsioonidega pidada ka nn prooviööde kommet, mis meie mailgi omal ajal levinud ja mida käsitles ka kroonik Christian Kelch, 1695.

Kaks tuhat aastat varasemast ajast pärit Ateena riigimehe Soloni (u 640–560 eKr) tsitaat ütleb, et „Pruut, kes on söönud granaatõuna, pannakse koos peigmehega luku taha” (Muinasaja seadusekogumike antoloogia, 2001). Kuramaal suleti noored paariks tunniks aita (teade aastast 1673). Kosjad läksid korda, kui neiu jäi peigmehega rahule. Granaatõun oli Kreekas armastuse, abielu ja viljakuse võrdkuju. Armastus- ja abielujumalannat Aphroditet (Rooma Venus) kujutati sageli granaatõunaga. Allilma valitseja Hades võitis tütarlapseliku viljakusjumalanna Persephone, andes talle granaatõuna.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!