777 aastat tagasi: punase risti all, musta risti all

12. sept. 2014 Karl Kello Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Aastal 1237 ühines kohalik Kristuse sõjateenistuse vendade ordu Saksa orduga. Aasta varem toimunud Saule lahingu tagajärjel, kus surma said pooled Kristuse vendadest koos oma ordumeistriga, oli lakanud nende ordu praktiliselt olemast. Oldi sunnitud värvi vahetama: templirüütlite punase risti asemel ilmus nende valgele hõlstile Saksa ordu must rist. Kui kohalike Kristuse vendade meister allus otse Rooma paavstile, siis Liivimaa ordu oli Saksa ordu kõrgmeistri käsutada. Siinkirjutaja on juba käsitlenud templirüütlite temaatikat (vt ÕpL 08.11.2013; 15.11.2013; 28.02.2014) – ei jää palju muud üle, kui tuleb seda jälle teha.

Miks on siinkohal kasutatud nii julgesti väljendit „templirüütlid”? Sest Kristuse sõjateenistuse vendi on nimetatud templirüütliteks juba ammustest aegadest. Kroonik Christian Kelch kirjutab: „Nende templiisandate ordu reeglite põhjal rajas paavst nüüd Liivimaal uue rüütliordu ja need, kes sinatsesse astusid, said paavstilt nimeks Jumala rüütlid” – täpsustades, et see omaette rüütliordu asutati kuulsa Templirüütlite ordu eeskujul ja et neid ordurüütleid, ehkki nad ei kuulunud Templirüütlite ordusse, kutsuti üldiselt templarius’teks ehk templirüütliteks.

Sunnitud abielu

Kohalike templirüütlite sunnitud kooselu kohta Saksa orduga kirjutab Kelch, et paavst ei tahtnud ühinemisega nõustuda enne, kui kõrgmeister Hermann von Saltza (Salza) lubas Liivimaa saadikute teadmata loovutada Tallinna linna ühes Harjumaa, Virumaa ja Alutaguse provintsiga jälle Taani kuningale. Liivimaa saadikutele teatati (paavsti palge ees ja kõrgmeistri juuresolekul), et paavst olevat valmis nende palvele vastu tulema ja ühendama nende ordu Saksa Maarja orduga, mis sai alandliku tänuga vastu võetud. Seepeale toodi välja musta ristiga valged mantlid, saadikud laskusid paavsti ette põlvili maha ja võtsid eneste ja kõigi oma kaasvendade nimel vastu paavsti õnnistuse ja pattude andeksanni. Seejärel võeti nendelt ära endine ordurõivastus ja pandi mälestuseks tallele. Tollal tavaks olnud tseremooniate saatel tõmmati selga Saksa ordu vorm. Kui aga kõrgmeistrilt saadi teada, et vastavalt paavsti otsusele peavad nad tagastama Taani kuningale Tallinna linna ja selle juurde kuuluvad provintsid, olnud see saadikute jaoks ülearu mõru pill: „Sest nad arvasid, et kõrgmeister poleks tohtinud ilma Liivimaa seisuste teadmata midagi Liivimaast ära kinkida, ning andsid ühemõtteliselt mõista, et nad palju meelsamini oleksid näinud, kui sel viisil toimunud ühinemine oleks hoopis ära jäänud. Aga nüüd oli asi aetud ja tegu tehtud …”

Vähemalt Saaremaa valdused jäid kohalikele templirüütlitele siiski alles (see osa, mis oli neile kuulunud 13 aastat, alates Saaremaa jagamisest 1234). Karja kirik oli piiskopi oma, kuid ordurüütlid ja piiskopimehed asusid seal koos. Esimene teade ordumeeste koosolust piiskopimeestega Karjas pärineb aastast 1254. Seega on põhjust näha neis vendades, kes pidasid eluaset Karjas, endisi Kristuse sõjateenistuse vendi. Sest Saaremaa jagamisel said oma osa ju nemad, mitte Saksa ordu vennad, ja küllap nad üritasid oma kohalolekut säilitada pärast ühinemistki.

Pärast n-ö päris templiordu hävitamist 14. sajandi alguses leidsid ellujäänud templirüütlid varjupaiga ka Saksa ordus, millega annab ehk ositi seletada asjaolu, miks suhtus Saksa ordu ülestõusnud saarlastesse esialgu suhteliselt leplikult, võrreldes näiteks Kura- ja Preisimaa kurva saatusega. (Kroonik Kelchi sõnul juuriti templiisandate rüütliordu paavst Clemens V käsul ühe hoobiga välja, põhjuseks väidetavalt „soov ja tahe … tuua templirüütlite varandus meie paavstlikusse varakambrisse”.) Alles Jüriöö ülestõus pani lõplikult paika uued jõujooned. Mis võis aga sel ajal tegelikult toimuda Saaremaal, on juba hoopis uus lugu.

Vähemalt kaksteist sümbolit

Karja kiriku märgiprogrammis leidub lisaks laemärkidele hulganisti olulisi sümboleid, mida annab otseselt seostada templirüütlitega. Öeldakse, et kui ühes kirikus võib näha kolme templirüütlite põhisümbolit, võib seda rahulikult lugeda templirüütlite pühakojaks. Karja kirikus on templirüütlitega seostuvaid sümboleid vähemalt kaksteist. Kirikut ilmestavad templirüütlite väikesed ristid, mis kujutavad endast otsekui nende pitserimärki. Neid riste on nii palju, et täpne kokkulugemine läheb iga kord segamini, aga esimese lähenemise korral võib leida vähemalt kakskümmend, ja seda just n-ö strateegilistes paikades. Ühtlasi leiame seal paar-kolm nn Lorraine’i ristimärgi motiivi, väga tähendusrikaste kohtade peal. Selle templirüütlite algse ordutunnuse (kahe ühepikkuse põikpuuga rist) annetas neile väidetavalt Jeruusalemma patriarh. Ei hakka siinkohal ütlema, kus nimelt Lorraine’i ristimotiivid Karja kirikus asuvad – las jääda asjahuvilistele väike rõõm need ise avastada.

Ehituse iseärasusi

Templirüütlite kohalolek Saare­maal ja konkreetselt Karjas aitaks selgitada Karja kiriku arhitektuurilist eripära, sh asjatundjate eriarvamusi ehitusaja kohta. Entsüklopeediline teave ütleb, et Karja kirik on rajatud 13. saj viimasel veerandil. Kunstiteadlane Villem Raam on kirjutanud, et Karja kirik valmis tõenäoliselt 13. saj neljandal veerandil või isegi 14. sajandi algul. Kunstiajaloolane Kaur Alttoa on sedastanud, et kiriku täpsema ehitusaja suhtes on palju lahtist ja et ehitustööd on siin kulmineerunud 13. saj lõpul või isegi 14. saj esimesel poolel. Kummalisel kombel olevat siin tema sõnul kõrggootilike vormide kõrval ootamatult palju romaanipärast. Kas siis romaani või gooti kirik? Võimalik, et nii seda kui ka teist.

On üks silmapaistev erisus, millele vähe, kui üldse, tähelepanu pööratud. Saaremaa vanade kivikirikute kontekstis räägitakse kaitseehitistest. Kindlusehitise kontseptsioon kehtib aga Karja kiriku pikihoone, kuid ilmselgelt mitte kooriruumi kohta. Piisab, kui võrrelda pikihoone kõrgel asetsevaid kitsaid aknaid ja kooriruumi madalaid ning laiu aknaid. Esimesed on iseloomulikud kindluskirikule, teisel juhul pole mõtet kaitseotstarbest palju rääkida. Üks järeldusi võiks olla see, et pikihoone ehitati sedavõrd varasel ajal, kui oli põhjust ennast kaitsta; kooriruum siis, kui kristluse kand oli Saaremaal juba kindlalt maas. Karja kirik asub Linnaka külas, mis võib omalt poolt vihjata teatud kaitsefunktsioonile. Pikihoone kui romaani/varagooti pühakoda, rajatud enne sakslaste tulekut; kõrggootilik kooriruum tunduvalt hilisem.

Kaur Alttoa on kirjutanud, et Saaremaa keskaegsed kirikud pärinevad hoopis teisest maailmast kui talupoeglik miljöö ja kajastavad omaaegset õhtumaa kõrgkultuuri: „Paratamatult kerkib küsimus: miks just siin, miks nii palju, miks nii uhkena?” Üks võimalikke vastuseid võiks olla, et vahest panid Karja kiriku rajamisel käe külge ka templirüütlite ehitusmeistrid, seda nii pikihoone kui ka hiljem juba kooriruumi teostusel.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!