Christine ja krepid Rakvere ametikoolis

Christine Crimalault, särav väike prantslanna, sattus Rakvere ametikooli juhuse läbi, Erasmuse programmi kaudu. Christine’i plastmasse töötlema õpetav kodukool CIRFAP asub Lõuna-Prantsusmaal Lyonis, kus ta ise inglise keelt õpetab.

Christine pidi uurima, kuidas Eesti kutsekoolides inglise keele õpe käib. Naine tegi eeltööd, ta leidis Google’ist 2012. aastal tehtud uuringu, mis näitas, et eesti täiskasvanud oskavad väga hästi inglise keelt ja tase on varasemaga võrreldes oluliselt tõusnud. See avaldas talle muljet ja ta tahtis tulla Eestisse. Saatis meie kutsekoolidesse kirjad, millele aga enamik koole ei vastanud. Kuna Rakvere ametikooli välisprojektide juht Katre Lomp läkitas Christine’ile vastuse koos programmiga, mis hõlmas tundide külastust, laialdast kultuuriprogrammi ja koostööd meie õpetajatega, sai otsus küpseks. Christine tuli Rakverre. Külastas ametikoolis tunde, kohtus keeleõpetajatega.

Kokandusõhtu ametikoolis

Ametikooli õpetajatega kohtus ta kooli õppeköögis kokandusõhtul, kus valmistati koos prantsuse rahvusrooga kreppe – paberõhukesi ülepannikooke. Christine oli üllatunud, et kui õpetajad olid retsepti kätte saanud, panid nad põlled ette ja hakkasid kohe rõõmuga toimetama. Välja tulid täiuslikud krepid. „Isegi prantslastel ei õnnestu need alati nii hästi,” ütles prantslanna tunnustavalt. Oli meeleolukas õhtupoolik. Üheskoos kreppe süües, neile võid, marju või moosi määrides ja siidrit rüübates läks jutt ikka kooli, õpetajate ja õpilaste peale.

Inglise keele tase on Christine’i arvates meie koolis hea, eriti avaldasid talle muljet arvutieriala õpilased, nende keeleoskus, hääldus, lai sõnavara. Kõige rohkem meeldis talle aga vene keele tund, kus tõlgiti prantsuse toiduretsepte vene keelde. Tore oli ka inglise keele tund esimese kursuse ehituseriala õpilastele. Seal nautis ta, kuidas õpetaja suutis panna suhteliselt nõrga tasemega õpilased tunnist huvituma ja rääkima. „Siin on rahulik keskkond, õpilased suhtlevad tunnis õpetajaga ja omavahel ning on isegi Facebookis tunni ajal! See oli suur üllatus,” ütles prantslanna.

Christine’i arvates on Eesti kool turvalisem kui Prantsusmaal – õpe on individualiseeritud, saab järele vastata, mis on õpilasele mugav ja turvaline. Kontakt õpilasega on lähedasem ja soojem. Prantsuse üldhariduskoolides ollakse väga ranged, ei kasutata telefoni, ei tohi hilineda, puududa, testid on kõigile ühesugused, õpilastel on suur surve, õpilaste ja õpetajate vahel tekivad konfliktid. Kutsekoolides teevad õpetajad ja õpilased rohkem koostööd ning ka keskkond on sõbralikum. Prantsuse õpetaja sõnul tulevad kutsekoolidesse paljud noored rasketest peredest. „Nendega ei ole kodus tegeldud ja kui õpetaja koolis nendega suhtleb ja neid toetab, on nad väga tänulikud,” selgitas ta, miks kutsekooliõpetajad õpilastega lihtsalt ühise keele leiavad.

Põhjuseta puudumisi pole

Prantsusmaal ei saa õpetajaks kuigi kergelt, vaja on magistrikraadi ja sooritada tuleb üsna keeruline õpetajaeksam. Christine sai kutsekoolis õpetajaks ebatraditsioonilisel teel – ta õpetas ettevõttes täiskasvanutele inglise keelt ning kutsuti siis kutsekooli õpetama. See oli tohutu väljakutse. Ta armastab oma tööd väga. Kui klassiga ei saa kohe sidet, proovib ta nii kaua, kui õnnestub.

12 aastat koolis töötanud Christine’i sõnul esimestel aastatel õpilased lausa vihkasid inglise keelt ja matemaatikat. Nüüd olevat olukord juba parem: õpilased saavad aru, et inglise keeleta hakkama ei saa, sest neil on välispraktika ja kõik plastmassi töötlevad ettevõtted on rahvusvahelised.

Prantsusmaal käivad kutsekooliõpilased koolis nagu tööl. Meie mõistes on see töökohapõhine õpe, kus ettevõtted koolitavad endale töötajaid ja maksavad stipendiumi. Seega ei puudu õpilased kunagi põhjuseta, sest siis neile lihtsalt ei maksta. Selline süsteem kestab kõik kolm aastat, mil omandatakse kutsekeskharidus. Paljud jätkavad haridusteed kaheaastase õppega, et omandada kõrgem kraad ja saada parem töökoht. Kuna plastmasside töötlemise valdkonnas on tööjõupuudus väga suur, saavad tööd kõik soovijad, kes inglise keelt oskavad.

Mida Eestist kaasa võtta?

Christine käis ka Tallinnas ja sai kinnitust, et Eestis oskavad kõik inglise keelt. Tallinnas ei jäänud keegi vastust võlgu, kui ta teed küsis. Pealinnas nautis ta arhitektuuri, vanalinna, kunstimuuseumi, restoranikultuuri, kust sai suure toiduelamuse: meega kapsad, magusad sibulad, maasikatega vahukoor, väga kõrgel tasemel toit. Kui seda ütleb prantslanna, on see eriti meeldiv.

Christine põikas ka Helsingisse, käis rendiautoga oma arhitektuuri lemmikstiilis, juugendi stiilis Neeruti mõisa otsimas, leidis selle ja ei pidanud pettuma. Nautis loodust ja lootis näha üle tee jalutavat karu või põtra. Ekstreemne elamusi oli prantslanna jaoks saunaskäik ja kuuekraadisesse vette hüppamine. Minna kõik koos alasti sauna ja ujuma! Ennekuulmatu! Aga meeldis! Tal õnnestus kohtuda ka laulupeotulega ja kanda laulupeotõrvikut. Christine’i sõnutsi sarnaneb Rakvere tema lapsepõlve kodulinnaga, kuid Rakveres olevat oluliselt rohkem poode, pubisid ja koole.

Oma õpilastele ja lastele ostis ta kaasa komme ja küpsiseid, mehele Saku õlut.

Üks asi jäi Christine’ile aga mõistatuseks: kui sõita ringi, siis on näha omaette asetsevad majad täiesti metsa sees. Kuidas inimesed seal elavad, ja veel talvel? Mida nad seal talvel teevad? Väga suur üllatus oli tema jaoks, et eestlased on talvega harjunud.