Haapsalu salli saadik maailmas

Nancy Bush on Ameerika kudumisõpetaja, kudumite ja kudumisoskuse propageerija, kes on Eestit külastanud kakskümmend korda.

Nende külaskäikude tulemusel on ta kirjutanud kaks raamatut: „Folk knitting in Estonia – a garland of symbolism, tradition and technique” („Eesti rahvuslik kudum – sümbolismi, traditsiooni ja tehnika põimik”, 1999) ja „Knitted lace of Estonia – techniques, patterns and traditions” („Eesti kootud pits – tehnikad, mustrid ja traditsioonid”, 2008). Ja veel, suuresti tänu temale on Haapsalu peatänava ääres nüüd esinduslik pitsikeskus.

Pole presidendi suguvõsast

Nancy Bush elab koos abikaasa ja koer Jackiga Ameerikas Utah’ osariigi pealinnas Salt Lake Citys. Abikaasa joonistab maakaarte, koer on Austraalia ja veel mingi karjakoera segu. „Mix,” nagu ütleb Nancy.

Kas koer lammastest puudust ei tunne? „Vaevalt küll,” naerab Nancy. „Salt Lake Citys? Ta pole neid kunagi isegi näinud.”

Olgu kohe öeldud, et Nancy Bushil ei ole midagi pistmist Ameerika presidendi suguvõsaga. „Bush on küll mu neiupõlvenimi, mu mehe nimi on Gardner, aga õnneks ei ole mu suguvõsal president Bushidega midagi ühist,” kinnitab ta. Ja ei, tal ei ole midagi pistmist ka mormoonidega, vastab ta enne, kui küsida on jõutud. On Utah’s ka üles kasvanud. Tema esivanemad on Ameerikasse tulnud juba kunagi ammu Rootsist. Nancy veetis seal aasta pärast keskkooli lõpetamist, et oma juurtega lähemat tutvust teha. Ameerika koolides käsitöötunde ei tunta, nii puutus ta kudumisega esimest korda kokku Rootsis. „Ma armusin sellesse kohe,” kinnitab Nancy.

Utah’ ülikoolis õppis ta kunstiajalugu, ja ei saa öelda, et see poleks teda huvitanud, aga kohe pärast lõpetamist oli selge, et leiba see ala talle lauale ei too. Nii pöördus ta uuesti käsitöö juurde ja sellest on kujunenud nii tema teenistus kui ka kirg. Ta avas käsitööpoe, hakkas korraldama kudumiskursusi, sai oma leheküljed ka naiste- ja käsitööajakirjadesse ning hakkas kirjutama raamatuid.

Huvi sokiloo vastu tõi Eestisse

Sokid huvitasid teda sedavõrd, et ta asus uurima maailma sokiajalugu. „Esimesel pilgul võib tunduda, et mida erilist võiks sokkides olla. Igav! Aga see pole nii. On huvitav jälgida, kuidas üldse sokkide-sukkade kudumiseni jõuti. Algul kooti jalgade soojendamiseks lihtsalt säärekaitseid, pikki torusid, aga neidki püüti kaunistada. Siis hakati ühte otsa kahandama ja kokku tõmbama – sellesse sai juba varbad ka sisse pista. Kuni lõpuks õpiti kannaosa tegema. Eestiski on sokke-sukki väga erinevaid, kui võrrelda kas või Muhu ja Kihnu, Paistu ja Kõpu omi, mis kõik on vähemal või suuremal määral kirjatud. Meestesokid olid tavaliselt ühevärvilised, välja arvatud setudel. Nende rikkaliku mustriga kaunistatud põlvikuid kantakse püksisäärte peal,” võtab Nancy kiirkorras oma uuringud kokku.

1992. aastal otsis ta sokkidega seoses Utah’ ülikooli raamatukogust midagi Baltimaade käsitöö kohta. Ta leidis ühe venekeelse raamatu, milles oli juttu Eesti 19. sajandi rahvarõivastest, kus oli ülevaade ka riiete juurde kuuluvatest kudumitest. Tekstist ta aru ei saanud, aga pildid lummasid teda nii, et õhtul näitas ta raamatut ka oma abikaasale ja ütles, et midagi sellist tahaks ta teha kogu oma ülejäänud elu.

Nancy esimene reis Eestisse sai teoks 1995. aastal. Ta oli siin kümme päeva, põhiliselt Tallinnas, aga käis ka Saaremaal ja Muhus. Ostis oma emale kingituseks Haapsalu salli ja oli väga üllatunud, kui avastas, et see oli kootud. „Ma muutusin uudishimulikuks ja tahtsin teada, kust see sall pärit on ja mis kudumistehnika see selline on,” meenutab ta.

Suhtlemine „hingestatud kehakeeles”

1998. aastal sattus ta esimest korda Haapsallu. Oma Haapsalu sallile pühendatud raamatus kirjeldab ta seda nii: „… jalutasin mööda puumajadega ääristatud tänavaid, lonkisin Promenaadil, kus kudujad oma tooteid müüsid. Tahtsin mõista Haapsalut, nagu see oli 100 aastat tagasi ja milline see oli nüüd. Üks Haapsalu kudujatest seletas mulle: „Kui sa oled Haapsalus ja näed majade korstnatest tõusmas suitsu, siis selles majas võib olla naine, kes koob pitsi.” Mulle meeldis kujutluspilt naisest, kes kudus ahju ääres, hoides elus traditsiooni, mis sai alguse peaaegu 200 aastat tagasi.”

Ta kohtus Haapsalu kuulsate sallimemmede Linda Elgase, kes on elu jooksul kudunud üle tuhande salli, ja Silvi Saarloga, kelle sallinimekiri pole nii pikk, kuid kes endisaegse Haapsalu teenindus-tootmisvalitsuse rõivastusesemete tsehhi meistrina pidi juhendama teiste tööd.

„Nad tegid mulle teed, pakkusid kooki ja püüdsid vastata igale minu küsimusele – enamasti „rahvusvaheliselt tunnustatud hingestatud kehakeeles”. Sain maigu suhu põlv-vastu-põlve-õppimisest selle töö parimatelt meistritelt,” meenutab ta oma esimesi samme pitsikudumise põneval rajal.

Kui ta siis koju Salt Lake Citysse tagasi jõudis ja salli kuduma hakkas, siis ei tahtnud töö hästi edeneda.

„Te ju teate, milline mu kodulinn on? Kõrbeline, mägedest ümbritsetud. Pidin ennast mõtlema Eesti mereäärsesse rohelusse, tasasele maale, alles siis sai mu tööst asja.”

Tänaseks on Nancy juba ise uusi sallimustreid loonud. Ta on olnud uuenduslik selleski mõttes, et Eestis kootakse Haapsalu salli meie oma lamba villast ja kellelgi ei tule muud mõtet pähegi. Nancy on aga katsetanud ka muskusveise, laama- ja kitsevilla (kašmiiri). Tulemused olid näha Haapsalu pitsikeskuse suvisel näitusel.

Pärast põhjalikku uurimistööd eesti rahva muuseumis ning Haapsalus kirjutas ta sallile pühendatud raamatu (160 lk), milles tutvustab salli ajalugu, kudumisõpetust ja -võtteid, koekirju ja -skeeme koos nende eestikeelse nime ja tekkelooga. Raamat on illustreeritud rohkete fotodega. Seda on nüüd mitmes trükis kokku ilmunud 40 000 eksemplari ja see on suures osas läbi müüdud. Raamat ilmus muide aasta enne seda, kui Eesti oma salliraamat ilmavalgust nägi. Tõsi, varem oli kultuurkapitali toel ilmunud Linda Elgase väike sallivihik, aga kuna seda võis ainult kinkida, siis see väga laialt ei levinud. Nancy Bushi raamat on tõlgitud soome keelde ja läbirääkimised käivad prantsuse keelde tõlkimise asjus. Nancy on toonud Haapsallu Ameerika sallihuviliste gruppe, kes saavad kohapeal õppida põlv-vastu-põlve-meetodil vanadelt meistritelt endilt. Nancy aga on tõeline sallisaadik, kes on käinud seda kunsti õpetamas Kanadas, Austraalias, Uus-Meremaal ja mitmel pool Euroopas. Miks ta seda teeb?

„Ma tunnen ennast siin Eestis nii hästi ja koduselt, et mõnes eelmises elus olin ilmselt eestlane,” muigab ta. „Ja Haapsalu sall on nii unikaalne ja kaunis, et seda lihtsalt peab maailmale tutvustama.”

—

Haapsalu pitsikeskuse sünd

Kes ei teaks, et ükski prohvet pole kuulus omal maal? Selles tõdemuses võib veenduda uuesti ja uuesti. Kõik Eestis ju teavad, et Haapsalu sall kujutab endast imeilusat peent varrastel kootud pitsi, mida on kingitud Greta Garbole ja Rootsi kuninganna Silviale.

Aga on see tõesti midagi väga erilist? Haapsalus on terve hulk vanaprouasid, kes on terve elu neid salle kudunud ja sellega elatist teeninud. Mis selles siis ikka nii väga erilist on, küsisid nemad. See üllatas Aide Leit-Lepmetsa, kes selle sajandi algul Pärnust Haapsallu kolis. Kohaliku käsitööelu korraldamise käigus renditi mõned väiksed toad Haapsalu Jaani koguduse pastoraadis, asutati seal pisike pood ning asuti organiseerima kohalike käsitöömeistrite näitusi.

„Kudujad rääkisid sallide sünnist nii põnevaid lugusid, et minu meelest pidid teisedki neist teadma. Hakkasin ajama sallimuuseumi asja, aga ega minu mõttega eriti kaasa tuldud,” ütleb Aide. „Silvi Saarlo oli ainus, kes sai selle tähtsusest aru, ja tema sõnal oli kaalu, sest tema oli Haapsalu käsitööseltsi eestvedaja, kes oli terve elu olnud tuntud kui kohalik käsitöömeister. Tema tõusis igal koosolekul püsti ja ütles, et me vajame sallimuuseumi. Nagu see klassikaline – „Kartaago tuleb hävitada!” – või kuidas need Cato vanema sõnad täpselt olid. Tulemus oli see, et saime ühe harjakapisuuruse ruumi, kuhu saime oma esimese püsiväljapaneku üles seada. Aga enam-vähem sellega asi ka piirdus.”

Alles siis, kui tuli ameeriklanna Nancy Bush, kes ütles, et Haapsalu sall on midagi nii kaunist ja erilist, et lööb tal hinge kinni, avanesid kohalike silmad. Lõpuks ärkasid ka Haapsalu linnaisad ja -emad ning panid üritusele õla alla. Võttis aega mis võttis, aga tänavu jaanuaris tegi Haapsalu pitsikeskus uksed lahti ja lõpuks on linna peatänava ääres avatud väärikas sallimuuseum koos käsitööpoe ja seminariruumiga.

Nancy Bushi raamatud

• „Folk Socks” (1994, Interweave Press)
• „Folk Knitting in Estonia” (1999, Interweave Press)
• „Knitting on the Road, Socks for the Traveling Knitter” (2001, Interweave Press)
• „Knitting Vintage Socks” (2005, Interweave Press)
• „Knitted Lace of Estonia” (2008, Interweave Press)