Halli mössi vastu
Karl Martin Sinijärv suudab alati – noh, pea alati, sest keda siis vahel tumemeelsus ei neelaks – vaadata elu säärase positiivse pilguga, säärase kummalise paitusega, mis laseb maailmal olla. See on suuremaid oskusi, ja ma ei tea, kui hästi mul seda õppida on õnnestunud, ikka vahel varun ma tosse pilku enam sappi või sädemeid, kui vaja – sest ega me ka vaid leplikud saa olla, eks, mässutuld peab vahel külvama.
Iseasi, et mäss võib tähendada just toda, et sa astud ilma nüridusele või pahatahtlikkusele vastu leebusega-leppimisega nagu mõni Jeesus või Gandhi, aga kes ütleb, et neilgi polnud hambaid!
Me hakkame Sinijärvega toda pilku elule heitma siin vaheldumisi, üle nädala – mingis mõttes oleme juba pea viisteist aastat elus nii teinud.
Kooli algus on muidugi ajaline tähis – veelahe – tolles rütmis võnkujaile. Noh, mu lapsed läevad jälle kooli ja üle aastate läen minagi kooli – just täna, kui siin kirjutan – tagasi ülikooli kirjandust õppima. Sest see on parim, mida inimene saab teha: lugeda ja olla. Kunagi üks mu lemmiklaulja David Bowie ütles, et tema nägemus paradiisist on tohutu raamatukogu ja lõpmatu kohvikann, ja et keegi ei segaks. Tollal huvitusin ma kohvi asemel küll pigem õllest, aga aeg on sedagi õpetanud, et lugemisele on parem ikka pigem kohv, ta tume-lämbe lõhn, sisim virgus.
Tollest me elurütmikast on olulisem Eesti kooli praegune veelahe, me seisame suurte muutuste lävel. Ja need muutused ei ole / ei saagi olla kerged. Me oleme juba − ise oma poliitikuid valides, oma viimase veerandsajandi väärtushinnanguid ühiskonnana ikka üsna vabalt suunates-kujundades − selle otsustanud. Me liigume optimeerimise rada, me mõõdame haridussüsteemi kvaliteeti teatavas tulususe-säästlikkuse tasakaalus. Ning säärane mõtteviis on muidugi vastand sellele, kuidas ma siin väikses ilmanurgas asju tahaks näha …
Millegipärast – ei tea, kas see oli sellest, et olin teismelisena veidi säärane tõrjutud-üksik või et kasvasin mingil hetkel pungilaines või et ma pole kunagi käinud sõjaväes ega allu hästi juhtimisele – on mus veendumus, et teatav vaimne individualism, isepäisus ja teistsugune-olemine ongi ühe väikerahva eripära, me sisim iseolemise garantii.
See on nagu looduslik mitmekesisus, seda on vaja. Ma ei tea, kuidas seda nt Venemaal seletada, aga mu jaoks on see mingis mõttes suure vene rahva nõrkus ja eneselammutamine, et nad enda kõrval väikseid ei tunnista ja näha ei julge. Nad ei adu, et nt julgus ukrainlaste teistsugusust ja eraldiolemist tunnistada teeks Venemaa ja ka tolle rahva/keele hoopis tugevamaks. Aga see on muidugi sama nagu eestlastega: meiegi näeme vaid lühikest kasu, me perspektiiv on hääl juhul viis aastat. Kes julgekski mõelda tuhandeisse, eks!
Nõnda on ka eestlaste nõrkus, et tahame kõik ühetaoliseks vermida: nii on kuidagi ratsionaalsem, ökonoomsem, kergemini hallatav. Et suurte klasside, suurte koolide, ühesuguste programmide-nõudmistega saame paremini-odavamalt hakkama. Kuigi me rahvuslik iseloom on pigem risti vastupidi …
Aga äkki see ainult tundub mulle, võib-olla on ikka nii, et olemegi varmad kiskuma maha ja põlastama kõike erisugust-erinevat, silmatorkavat, kummalist? Olgu see siis värvikas ärpleja või omaette nurgas passija, ikka on vaja minna torkima, et ole samasugune, ole nagu meie, siin on sinu hall ürp ja viisud, hakka aga kaerajaani kargama. Rõõmsamalt! Mitte nii rapsakalt!
Ma olen noil päevil üle lugenud prantsuse võllaroa ja rändlauliku Francois Villoni luule eestikeelset valimikku „Testament”, mille eripäraseim tunnus on see iseolemine, see kõigepilamine, see pühakute ja valmis tõdede puudume („Teil oganuiad teravad / ja haamrid tümitagu keha / ja morgensternid kerajad. / – Nii võtsin tänulaulu teha”). Noh, kas pole see mitte see, millest suur jagu paremaid poeete on kõnelnud, kuidas nad on elanud? Koidula, Liiv, Viiding … ma mõtlen eriti nondes tekstides, mis nii kergesti aulakõnedesse ei mahu. (Ah jaa, nagu ka Villon, lõpetasid nad kõik halvasti …)
Mul on täitsa idee, plaan, projekt: ma tahan Eesti koolile/koolis ka sugereerida, et me peame õppima, arendama endas toda võllaroavaimu, toda isemõtlemist. See on muidugi keeruline kunst. Aga alustan ma täna. Ma loodan, et teie ka. Mitte keegi ei optimeeri meid kunagi lõplikult halliks mössiks, kui me ise ei lase.