Herkki Haldre: Merehariduse maine parandamist tuleb alustada rohujuure tasandilt

5. sept. 2014 Mari Klein - Herkki Haldre: Merehariduse maine parandamist tuleb alustada rohujuure tasandilt kommenteerimine on välja lülitatud

Kapten ja merendusspetsialist Herkki Haldre leiab, et merehariduse reformimisel ei ole abi kõrg- ja kutsehariduse kallale minekust, võti lebab hoopis sügavamal – huvihariduse pärusmaal, kus Eestis jätkusuutlik merendusteema praegu sootuks puudub.

Et inimene valiks elukutseks merega seotu, peab merehuvi kusagilt alguse saama, ning see koht on huvikool. Sealt võib see areneda kutsehariduse või kõrghariduse suunas, sõltuvalt noore võimekusest ja ambitsioonidest, leiab Eesti ajalooliste laevade seltsi vedav ning uhket puulaeva nimega Kajsamoor juhtiv Haldre, kelle hinnangul on Eestis kogu merehariduse süsteem praegu pisut kanajalgadel.

Merekool ei tohiks toota vaid kapteneid

„Ühelt poolt on ju väga hea, et on merekool ja puha, aga tuleb vaadata ka teist poolt. Kui me koolitame kõik meremehed kapteniteks, kes siis laeval torusid parandab?” küsib kolme kõrgharidusega (siinkohal ta muide palub selle pärast peaaegu vabandust – toim.) Haldre õigustatult. „Milline akadeemia lõpetanud kõrgharidusega kapten läheks tööle Aegna vahet sõitvale väikelaevale? Kaptenikutse saanu ei jää Eestisse. Ta läheb kas välismaale edasi õppima või kaugesõidulaeva peale. Ja miks ta ei peakski seda tegema?” Ometi vajavad ka väikelaevad mehi ning rannalaevandus peab jätkuma.

Haldre lisab, et kõik noored ei pruugi tahta kõrgkooli minna või olla selleks võimelisedki, ning just nendest võiksid saada mehaanikud ja tüürimehed, kes on rahul sellega, et on väikelaevade kiprid ning sõidavad rõõmuga oma kodusaare vahet. „Ja väikelaevnike kõrval peab koolitama ka meremehi. Ka nendel peab olema oma haridusvõimalus,” ütleb Haldre, lisades, et kutseharidus, kust need erialaspetsialistid oma hariduse võiksid saada, on jäänud Eestis kuidagi unarusse.

„Kahjuks oleme sunnitud viimastel aastatel jälgima merehariduse allakäiku. Sinna võetakse vastu viimased ludrid, kes mujale sisse ei saa. Mis signaali me sellega anname? On vastutustundetu nii öelda, aga mina ütlen noortele praegu: minge astuge sinna merekooli (TTÜ mereakadeemiasse – toim), aga ainult selleks, et õpilasvahetuse korras pääseda õppima mõnda korralikku merekooli: Turusse, Stockholmi, Hollandisse,” lajatab tükk aega teemale diplomaatiliselt läheneda püüdnud Haldre lõpuks valusalt. Ja püüab öeldut siluda, lisades, et loodab vastse reformi kaudu selles vallas midagi paranevat.

Saja aasta eest oli Eestis üheksa merekooli

Eesti esimene, 1864. aastal loodud merekool, mis võiks tänavu pidada 150. sünnipäeva, asus pisut paradoksaalsel moel hoopis Heinastes (praegune Ainaži Lätis) ning selle asutaja oli lätlane. Haldre võib une pealt üles loetleda kuus merekooli, mis Eesti rannikul sajandi eest tegutsesid: Heinaste, Narva, Pärnu, Käsmu, Paldiski ja Tallinna oma. Ainsana on tänapäeval merekool alles viimases.

Koolid lõpetasid tegevuse valdavalt seoses maailmasõja ja okupatsiooniga, mis meie mereharidusse kõige jõhkrama augu lõi. Ometi taastati ka taasiseseisvusajal mitu merekooli, mis praeguseks on juba hingusele läinud. Viimati suleti merekool mullu Pärnus. Miks on asjad läinud nii, ei oska Haldre öelda, kuid jõuab mõttega tagasi selle juurde, et vahepealne aeg on mereharidusse lihtsalt augu löönud, mistõttu õitseb küll purjesport, aga mitte merendus.

„Ma ei taha heroiseerida Nõukogude aega, aga kümme aastat tagasi lõpetas tegevuse noorte mereklubi, kust noored said mereharidusest nii praktilisi kui ka teoreetilisi teadmisi. Jah, praegu tegutsevad purjetamiskoolid, kus õpetatakse, kuidas olla kõige kiirem, aga mitte seda, kes oli Krusenstern või Pitka,” ütleb Haldre. Teisisõnu tähendab see, et kuigi meresport on heal järjel, on merekultuur tema kõrval vaeslapse osas.

Haldre rõhutab, et tänased tuntud merekaptenid pärinevad just omaaegsetest huviklubidest, samas kui purjetamiskoolidest kapteneid tulnud ei ole. „Miks see nii on? Aga sellepärast, et noorte merehuviklubis tekitati noortes merehuvi; noorte purjetamistrennis äratati huvi spordi ja kiiruse vastu, aga see, mis puudutab merd kui kultuuri, ei ole purjetamistrennis absoluutselt oluline,” ütleb Haldre, kes ise on erandlikult välja kasvanud purjetamiskoolist ning just selle kogemuse põhjal sellest rääkida julgeb. Just sellel tugineb ka tema seisukoht, et purjetamiskoolist tuleb valdavalt sportlasi, mitte kapteneid, sest kaptenil on vaja kultuurilist, antud juhul merekultuurilist tausta, mida hobipurjetajad ei saa.

Unistuseks noorte merehuvikoolid

Haldre ei süüdista valdkonna põhimuredes – raha- ja huvipuuduses – riiki ega valitsust, pigem tunnistab mõrult meremeeste endi suutmatust organiseeruda. Kui aga paluda tal unustada poliitika, huvipuudus ja rahamure ning lasta fantaasial lennata, elavneb mees silmanähtavalt ning tema seni kaugusse vaadanud silmadesse tekib säde.

„Mida ma teeksin? Esiteks, suurtesse Eesti veeäärsetesse keskustesse tuleb luua noorte merehuvikoolid. Teiseks, huviklasside või kutsesuunitlusega üldhariduskoolide juures peaksid olema merendusklassid. Meil ei ole nii palju huvilisi, et toita kuut merekooli, aga näiteks Kuressaares on kool, mille juures on paadiehitus, miks ei võiks seal olla merehariduse suunitlust? Pikkade meretraditsioonidega Pärnus, kus merekool kinni pandi, võiks leida mõne kooli, mille juures oleks merendusklass, näiteks kusagil, kus õpetatakse mehaanikuid – ka laevas on neid vaja. Tartu – kõlab naljakalt, aga ka Tartu on veeäärne linn, kus praegu lodi tegutseb õhinapõhiselt. Kärdlas, Kuressaares, Haapsalus … neid kohti on. Ja kui saaks veel huvikoolid käima, siis … see ei olegi midagi väga erilist, lihtsalt tuleb pisut toetada entusiaste, keda igal pool leiab.”

Haldre tervitab selliseid ettevõtmisi nagu vastmöödunud muinastulede öö, kus rannarahvas süütas, nagu vanasti meremeestele kodutee näitamiseks, märgulõkked. „Kõiki selliseid ettevõtmisi tuleb igati toetada, sest meie merekultuuriline pärand tuleb kildhaaval uuesti üles ehitada,” ütleb ta.

Mereharijad ei istu, käed rüpes

Eesti ajalooliste laevade selts on viimastel aastatel merehariduse andmise ja merehuvi tekitamise nimel kõvasti vaeva näinud. Haldre hallatav Kajsamoor on viinud merele paari aastaga rohkem kui tuhat last, neist enamiku tasuta. Olgu lastekaitsepäeval, Kajsamoori sünnipäeval või ka koolidele pakutava haridusprogrammi käigus.

„Me pakume koolidele maist septembrini võimalust merele minna. Sõit kestab 1,5 tundi, selle kestel tutvutakse laevaga, tõmmatakse purjed üles, käiakse kaptenisillal, kes tahab, keerab rooli. Lastele räägitakse kuulsatest kaptenitest. Paljudele täiskasvanutelegi on üllatus, kui küsime, milline kuulus maadeavastaja on pärit Eestist,” räägib Kajsamoori haridus- ja kultuuritoimetaja Tuuli Potik.

Lisaks meresõidule pakutakse loenguid ja koolitusi, olgu päästeteemal või näiteks koos kaitseväega (mereväega).

Potiku sõnul ei saa öelda, et koolid meresõidust ülearu huvitatud oleksid, aga pigem siiski. Näiteks käisid eelmisel aastal merel klasside kaupa kõik Harjumaa koolide 5.–9. klassi lapsed. „Kui koolidele on antud raha loodushariduse või mingi reisi jaoks, siis nad pigem lähevad kuskile loodusesse, kui tulevad merele,” ütleb Potik. Huvitava faktina koorub tema jutust välja tõsiasi, et rohkem äraütlejaid on vene koolide seas.

Tasuta või sümboolse euro-paari eest saab Kajsamoor lapsi merele viia tänu projektidest, koostöökogudest ja eri ametitest taotletud toetustele, mis eeldab pidevat projektitaotluste kirjutamist ning kursisolekut programmidega, millesse selline mereharidus mahtuda võiks. Ilma toetuseta läheks meresõit lastegrupile maksma vähemalt kümme korda nii palju, mis Potiku sõnul käib neile ilmselgelt üle jõu. „Sellisel juhul peab lapsevanem või õpetaja olema entusiast, kes organiseerib ja korraldab,” ütleb Potik.

Merehariduse entusiastide Haldre ja Potiku suurim mure seisnebki selles, et kui nii edasi läheb, ei jagu jõudu varsti enamaks kui projektide kirjutamiseks, teadmata, kas selle tulemusel ka toetust saab.

„Me ei saa öelda, et me pole raha saanud, aga see on olnud väga episoodiline. Õhinapõhine tegutsemine on tore, aga see ei saa olla jätkusuutlik. Õhin võib olla aluseks, aga ühel hetkel peab seda toitma ministri käskkiri, sest õhinal alustanud väsivad muidu ära,” ütleb Haldre. See on ainus kord kõneluse jooksul, kus tema hääles on tunda pisukest kibestumist.

Kajsamoor

11_IMG_30651939. aastal ehitatud purjelaev Kajsamoor, mis tähistas augustis oma 75. sünnipäeva, on Eestis ainus autentsena säilinud omaaegne kaubapurjekas. Just selliste laevadega sõitsid kuulsad eesti meresõitjad, nagu Kihnu Jõnn ja Johan Pitka. Vanalaevad on oluline märk Eesti meresõiduajaloo säilitamisel. Eriti oluline on Kajsamoor merekultuuripärandina, sest ta pakub ka traditsioonilist meresõitu, ainult muuseumis seisev laev või laevavraki fragment pole täiuslik ajalugu.