Ilmar Taska: Määrava tähtsusega valikud
Ilmar Taska, kes läks filmi eriala õppima õpetaja innustusel, on praegu ainus eestlane, kes on teinud filme ka Hollywoodis. Fotol on tulevane filmilavastaja, -stsenarist, -produtsent ja kirjanik veel Tallinna 22. keskkooli 10. klassi õpilane.
Olen sageli mõelnud, kui määravad on nooruses tehtud valikud ja kui tähtis on seejuures õpetaja roll. Sageli tahame teha seda, mida me ei oska ja mida me ei tee hästi. Vaimustume sellest, mis tundub haarav ja põnev, ning valime ala, kus oleme keskmised või koguni viletsad. Hea õpetaja märkab õpilase tugevusi ja nõrkusi paremini kui õpilane ise ning oskab ta õigele teeotsale juhatada. Tänapäeva maailmas, kus valitseb suur konkurents, on hoopis lihtsam läbi lüüa selles, milles oled andekas.
Tallinna 22. keskkoolis, praeguses Jakob Westholmi gümnaasiumis, oli meil palju häid õpetajaid, kellest meenutan praegu kahte: kirjandusõpetaja Esta Veeversit ja filmikunsti aluste õpetajat Linda Raudseppa. Nemad toetasid ja mõjutasid mind kõige rohkem. Kirjandustunnid olid huvitavad ja kirjandid õnnestusid mul hästi, õpetaja luges neid ette nii meie kui ka paralleelklassile. Alguses tahtsingi minna Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Keelereeglite õppimisel ma kuigi usin ei olnud ja tegin kirjutades ka grammatikavigu. Lõpukirjandi sain küll viie, kuid kokku pani õpetaja mulle nelja. Kui ma talle oma Tartusse mineku plaanist rääkisin, tundsin, et ta suhtus sellesse väikese kahtlusega. Otsustasingi mitte minna.
Filmiõpe oli fakultatiivne aine, tundidele lisaks lugesime filmialast kirjandust ja käisime kinoklubis filme vaatamas. Just filmikunsti õpetaja pani mulle pähe mõtte minna Moskvasse filmi õppima. Võimalus sisse saada tundus utoopiline, aga kuna Eestis sel ajal filmindust õppida ei saanud, otsustasin proovida. Konkurents oli äärmiselt tihe, kuid varsti pärast keskkooli lõppu saabus teade, et olen läbinud kirjalike tööde vooru ja kustutud eksamitele. Mäletan, et olin just saanud 18-aastaseks, istusin lennukile ja sõitsin Moskvasse. Eksamid tegin hästi ja mind võeti vastu Moskva kinoinstituuti stsenaariumi ja filmiteaduse osakonna üliõpilaseks.
Usun, et kasu võis olla ka sellest, et tegelesin kooli kõrvalt juba varakult paljude asjadega – käisin Eesti Raadio poisteklubis, tegin reporteritööd, mängisin kaasa kuuldemängudes, dubleerisin multifilme. Need olid ajad, mil kohtusin paljude toredate inimestega, kellelt kõigilt oli midagi õppida.
Moskva kinoinstituut andis hea põhja. Sellest hoolimata, et tuli õppida ka kommunistliku partei ajalugu ning õppekavad lähtusid sotsialistliku realismi printsiipidest ja valitsevast ideoloogiast – meile rõhutati korduvalt, et eelkõige oleme ideoloogilised töötajad, alles siis kunstnikud −, saime siiski laiapõhjalise hariduse. Õppekavas olid muusika- ja teatriained, kujutava kunsti alused, ajalugu, kirjandusajalugu, esteetika, filosoofia, keeled … Pealegi oli õppimine tasuta ning nelja-viielistele maksti kuus 40 rubla stipendiumi, mille eest sai töölissööklas kõhu täis süüa. Mu ema, kes töötas muusikaõpetajana, saatis mulle iga kuu raha lisaks, et saaksin osta ka kontserdipileteid ja Moskva kultuurielu nautida.
Praegusel ajal tuleb noortel, kes tahavad Moskvasse, Los Angelesse või Londonisse õppima minna, õpingute eest maksmiseks stipendiume taotleda. Samas on maailm nende ees rohkem lahti kui kunagi varem. Nüüd saab filmikunsti õppida ka Eestis – Balti filmi- ja meediakoolis olen külalislektorina ka ise loenguid lugenud.
Pärast Moskva kinoinstituudi lõpetamist algas mu teekond filmimaailma. Olen saanud töötada eri riikide filmistuudiotes ning proovida nii filmistsenaristi, -lavastaja, -toimetaja kui ka -produtsendi ametit. Selle kõrvalt olen jõudnud teha ka televisiooni − loonud Kanal 2 −, lavastada teatris ja muidugi kirjutada.
Tõsi, kirjutamiseks jäi vahepealsetel aastatel vähem aega. Nüüd olen jälle tõsisemalt kirjutamisele pühendunud. Minu lühijuttude kogu „Parem kui elu”, mis paar aastat tagasi ilmus Eestis, avaldati sel aastal ka Rootsis. Raamatus on üks jutt, mille kirjutasin ülikooli esimestel kursustel, kui olin 20-aastane. Huvitaval kombel pidasid kaks Rootsi kriitikut just seda lugu mu kogust kõige paremaks. Seda rohkem tegi mulle rõõmu, et üks viimasel ajal kirjutatud jutt hiljuti Loomingu novellipreemia sai.
Vahel mõtlen, kuidas oleks mu elu läinud siis, kui oleksin otsustanud siiski Tartusse kirjandust õppima minna.