Jää-ämber koolirahvale

12. sept. 2014 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Suvise lasteaiapuhkuse ajal tuli mu tütrel laps üheks päevaks tööle kaasa võtta. Laua taha vangistatud „abiline” muudkui vatras. Viimaks palus ema tal natuke aega kuss olla ja joonistada ning lisas, et kui tema väike oli ja oma emmega tööl käis, pidi ta vait olema ega tohtinud piuksugi teha.

Poiss uuris, kellena ma sel ajal töötasin, ja kuuldes, et olin õpetaja, teatas: „Siis muidugi! Aga sul pole nii tähtis töökoht, et ma peaks vait olema!” (Mu tütar on ühes toiduainetetööstuse ettevõttes juhtival kohal.)

Ehkki lapselapsel seisab kooliminek ees alles järgmisel sügisel, on ta juba praegu veendunud, et õpetajatöö on tähtis. Ega enamik koolijütse ja nende vanemaid vist õpetajaameti tähtsuses kahtlegi. Ei tunne ka iga päev, et koolivihkajad annaksid meie ühiskonnas tooni.

Ometi tunneb 87% õpetajaist, et tema amet on ühiskonnas vähe väärtustatud − nii selgus suve hakul avalikustatud TALIS-e uuringust.

Sama­sugu­seid tundmusi ja­ga­vad meie pedagoogide kolleegid teisteski maades. Et küsitluses ei päritud põhjuste järele, võib nende üle vaid spekuleerida – madal palk, pidevad reformid, õpetajate endi ebakindlus jm.

Võrdluseks oleks tähtis teada, kuidas teiste elualade inimesed end tunnevad. Aastal 2011 tehtud Eesti arstide tööga rahulolu uuring näitab üsna sarnaseid seisukohti. Tohtrite arvates hindavad neid kõige vähem massimeedia (57%), riigivõimu esindajad (46%), üldsus (43%), kohalik võim (41%). Ise on nad oma tööga samavõrra rahul kui õpetajad (90%).

„Töö meeldib, aga präänikut ja kiitust on igapäevaselt vähe,” iseloomustab olukorda tuttav psühhiaater ja avab pisut psühholoogilisi tagamaid, miks ikkagi nii suur hulk arste-õpetajaid (ja võib-olla teistegi ametite pidajaid) end ühiskonnas väärtustatuks ei pea. Nimelt meeldib inimestele tunda ja näidata end ohvrina ning panna sellega vastutus oma olukorra eest kellegi teise õlule.

Ehkki ka arstid peavad oma palka pisukeseks, on nad endale siiski õpetajaist suurema tasu välja võidelnud. Tõsi, arstide tunnitasu jääb ikka veel viis korda alla torumehe omale!

Ent eks ole arstidel endale päikese all soojemat kohta nõudes tagataskus ka tugev trump. Küllap on igaühe tutvusringkonnas mõni arst, kes Eesti tolmu jalgelt pühkinud ja ravib nüüd tõbiseid võõrsil. Siit ära läinud pedagoogid on aga ikka pigem erand, kuigi nooremal põlvkonnal ei tohiks ka vähene keelteoskus enam takistuseks olla ja küllap on nad loomult juba rohkem maailmakodanikud, kes ei karda ka tundmatus kohas vette hüpata. Muide, ühe raadiojaama rahva hääle saates arvaski üks helistaja, et kuna õpetajad pole massiliselt üle lahe läinud, pole nende palgad ilmselt nii kehvad kui arstidel!

Ei kutsu õpetajaid kodutahvlite eest jalga laskma, aga endast rohkem ja efekt(iiv)selt märku andma võiks küll koolirahvas õppida. Muidu ei jõuagi poliitikutele kohale, et õpetajate palk peab olema prioriteet ja palgatõus ei saa olla pelgalt kosmeetiline, mõni protsent. Kuid palgatõusuks puudub poliitiline kokkulepe, tunnistas Õpetajate Lehele antud intervjuus ka meie noor haridusminister.

Tekib küsimus, kas nendel, kes ei taha jõuda kokkuleppele, et õpetajate palk kuulub meie riigi esmatähtsate küsimuste hulka, on siis tõesti nii kehvad mälestused kooliajast ja eriline vimm õpetajate vastu. Või on nende jaoks tegu lepliku seltskonnaga, kes nagunii edasi teenib? Neile võibki ju igal aastal uuesti riigi rahakoti piiratusest jutustada.

Riigikogu valimiste eel on näha-kuulda juba esimesi sügiskuulutajaid ka haridusteemadel. Näiteks tulid reformikad välja riigikaitsegümnaasiumi loomise mõttega. Mis iseenesest pole üldse paha mõte.

Et tegelikud probleemid-vajadused aga loosungite varju ei jääks, tasub õpetajatel-koolijuhtidel ja nende esindusorganisatsioonidel ikka ise eestkõneleja olla. Kuidagi vaikne on viimasel paaril streigijärgsel aastal olnud!

Miks mitte õppida tähelepanu tõmbamist jää-ämbri väljakutse algatajailt! Ehkki selle aadressil on kõlanud nii kiitust kui ka laitust, on kaasa läinud eri riikide paljude alade inimesed ning ämbrisse astumiseks ei saa sellist tähelepanu juhtimise moodust küll pidada. Raske haiguse olemus, millest enne vaid põdejate omaksed ja spetsialistid teadsid, on jõudnud laiade massideni.

Nii et jääme ootama, millised on haridusrahva „jää-ämbrid”, ja edastame väljakutse haridustöötajate liidu esimehele Reemo Voltrile, õpetajate liidu esimehele Margit Timakovile ja koolijuhtide ühenduse esimehele Toomas Kruusimägile.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!