Jesper Juul võtab koolisüsteemi pulkadeks lahti

12. sept. 2014 Mari Klein Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Haridusinimestele, eriti kasvatusteadlastele, aga ilmselt ka paljudele lapse­vanematele ei ole Jesper Juuli nime vaja enam tutvustada, sest kõnealune raamat on temalt eesti keeles ilmunutest seitsmes. Kui varem on ta keskendunud rohkem lapsele, vanemale ja kodule, siis raamatus „Kool kriisis” vaatleb ta probleeme laiemalt, keskendudes koolisüsteemile, mis on pikalt püsinud sama, aga tänapäeva ühiskonda iga päevaga üha vähem klapib.

Hiljutisel arvamusfestivalil oli aruteludes jutuks nii koolirõõm kui ka -kohustus, PISA testi tulemused, õpetajate valmisolek ja koolisüsteemi vananemine – Taanist pärit ja aastakümneid Horvaatias elanud pereterapeut Jesper Juul võtab siinses raamatus läbi kõik need teemad ja veel hulga muidki.

Vaadeldes kogu kasvatusspektrit selle ääretus laiuses, seab ta kahtluse alla absoluutse autoriteedi, millest on lähtunud varasemad põlvkonnad, ning ütleb välja kolm mõtlemapanevat tõsiasja: 1) kool ei ole algusest peale olnud loodud mitte laste, vaid ühiskonna tarbeks, 2) see, mida seni on peetud austuseks õpetajate vastu, ei ole olnud muud kui hirmust tulenev kuulekus, mis ei ole lahendus, 3) kool saab muutuma hakata ainult seestpoolt.

Ta lahkab õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate suhteid, pannes vastutuse eelkõige siiski liiga bürokraatlikule koolisüsteemile, mis on ajast maha jäänud, aga mida võetakse kui midagi iseenesestmõistetavat ja muutmatut. Ta mõtiskleb, miks kaob koolirõõm, miks õppimine tekitab stressi, tõdeb, et kooliprobleemid on olnud enamikul inimestest ühiskonnas. Arutleb, milline on hea õpetaja, ning ütleb, et praegusel koolisüsteemil puudub humaanne põhialus ja me käitume, justkui teaksime, mida me lapsed tulevikus vajavad, seda tegelikult teadmata.

Ta kõneleb haridussurvest, kaasamisest ja koolikiusamisest, viimasest muide ka õpetajate seas. Arutleb, mille eest vastutavad vanemad, mille eest õpetajad ja mille eest koolipsühholoogid. Ning tõdeb, et kui lapsega ilmneb mingi probleem, ei jõua õpetajad, vanemad ja psühholoog sageli kokkuleppele lihtsal põhjusel – nad tunnevadki täiesti erinevat last.

„Meie lapsed ei ole olemas selle jaoks, et meid kaitsta või rahus elada lasta. Meil kõigil on võimalus oma laste kõrval areneda ja kasvada; või seda mitte teha,” ütleb Juul (lk 74). Ja lisab „Teisi inimesi ei saa elama õpetada, neid saab vaid juhendada” (lk 97).

Juul on leebe, aga otsekohene. Nii tuleb juttu sellest, et õpetajad näevad vanemates alusetult vaenlasi ja sama alusetult peavad õpilastega võimuvõitlust, direktoritel puudub inimestega suhtlemisel aga sageli juhtimispädevus. Ja et mitte saata välja vale signaali – ta ei süüdista oma raamatus kedagi, pigem püüab kaitsta ühtaegu nii õpilasi kui ka õpetajaid piltlikult öeldes suure halli masina eest, mis neist lihtsalt üle rullub, paljusid elusid (vaimselt) hävitades.

Suhtlemist peabki Juul kõige aluseks ja probleemide põhjuseks, ka koolis. Selles tõdemuses pole midagi uut. Küll aga panevad sügavamalt mõtlema paljud raamatus toodud näited. Kas või Shanghaist, kus PISA testi järgi on kõige tublimad õpilased, kuid enamasti ei mainita fakti, et sealsete õpilaste seas on ka enesetappe järjest rohkem.

„Ühiskond, mis käitub, nagu ei vajaks ta suurt osa oma noortest, halvab iseend ja toidab oma hävitajaid. Ühiskond, mis oma lapsi kooli sunnib ja õppekavadega täita tahab, küsimata kordagi, milleks see vajalik on, toodab ignorantsust kooli ja õppimise vastu,” ütleb Mathias Voelchert raamatu eessõnas Juuli mõtteid sisse juhatades.

Juul ise kordab ikka ja jälle, et tahaks asendada koolikohustuse õigusega haridusele, milles kõik asjaosalised oleksid võrdsed, ning et praegune kool (mitte õpetajad!) ei suuda võtta endale vastutust, vaid tekitab olukorra, kus kõik peavad valima poole, kellele lojaalne olla. See omakorda tekitab konflikte ja kriise peresuhetes, sest lapsevanem ei saa olla lojaalne ühtaegu lapsele ja koolile, mistõttu jääb enamasti kannatajaks laps, kes vajab raskel hetkel enda kõrvale vanemat veel enam.

Õpetajate kohta ütleb ta mitmel korral: me peame nende eest tõsisemalt hoolitsema ja mõtlema sellele, kuidas neil hakkaks paremini minema – mitte lapsevanema, vaid ühiskonna tasandil. „Ei ole vaja muuta struktuuri ega palgata uusi töötajaid. Tuleb vaid muretseda selle eest, et koolis olevatel inimestel hästi läheks,” ütleb ta (lk 125). Ja lisab, et ei ole üht kooli, mis sobiks kõigile, seega on unistus sellest ohtlik, pigem tuleb leida ja pakkuda igaühele sobivaimat. Mis aga peamine: lapsed vajavad õppimiseks rahu.

„Kooli puhul peame looma kultuuri, milles iga isik, olgu õpetaja, õpilane, koolijuht või koristaja, on austatud ja kus keegi ei ole sunnitud tundma süütunnet,” (lk 113) ütleb Juul, ning sellega haakub ka mõte: „Inimese üheks põhivajaduseks on tunda end teiste inimeste jaoks tähtsa ja väärtuslikuna” (lk 98).

„Kool kriisis” jaguneb mitmesse ossa, kätkedes endas autori mõtteid nii intervjuu kui ka essee vormis, aga samuti näiteks vanemate küsimustele vastuseid andes. Tegu on tõlketeosega, kuid kiita tuleb väljavõtete tegijat, olgu ta siis siin- või sealpool piiri, sest peaaegu alati, kui olin märkinud ära mõne lause või mõtte, mis vääriks välja toomist, leidsin selle kohe ka väljatõstena – seega on seda raamatut võimalik ajapuudusel sirvida ka vaid väljatõsteid jälgides – olulised mõtted saab enam-vähem kätte.

Kui õpetajatele ja lapsevanematele oleks mingi kohustusliku/soovitusliku kirjanduse nimekiri, siis kuuluks see raamat suure tõenäosusega sellesse. Vähemalt võiks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!