Kloun on rohkem kui lihtsalt naljamees

5. sept. 2014 - Kommenteeri artiklit

Tuli minna kooli sisseastumisvestlusele, aga meie ütlesime, et kui me juba tuleme, siis jääme. Kahe otsa piletiraha meil pole … nii meenutavad Haide Männamäe ja Toomas Tross alias klounid Piip ja Tuut astumist Kopenhaageni teatrikooli The Commedia School.

Esimene mälestus klounist

Toomas: See oli Moskva või Leningradi tsirkus. Mäletan kahte klouni, kellel olid väga-väga suured kingad, ja üks lõi teisele kogu aeg jalaga tagumikku. Laudahaisu mäletan ka. See käib vana tsirkusega kaasas, kui seal loomad on. Aga see kõik ei jätnud mulle mingit muljet.

Kloun on rohkem kui lihtsalt naljamees. Ta on midagi muinasjutulist, ebamaist. Tal on oma asi ajada. Ega ma muidu oleks valinud just seda ametit lõputust elukutsete reast. Õigemini tuli kloun minu juurde ja ma võtsin ta lahkesti vastu.

Haide: Kesktelevisioonis näidati Vene klouni Popovi. Ta oli nunnu oma ruudulise soni ja natuke lohmakate riietega. Oleme nõukogudeaegsed lapsed, ega me suurt muud näinudki.

Tüdrukud vineerkastis

Haide: Õppisime pedas näitejuhtimist. Minu kursuse juhendaja oli Noorsooteatri kunstiline juht Rudolf Allabert, Toomasel Margus Tuuling. Kui tudengina avastasime, et kella seitsmeni on veel 10 minutit, jõudsime teatrisse. Vaatasime ukse peal silma ja saime tasuta etendusi näha, niipalju kui jaksasime. Meie eriala puhul on see elementaarne. Saal oli küll väike, aga enamasti oli võimalik teatriüliõpilased näiteks trepiservale mahutada.

Esimese kursuse esimene etendus oligi tsirkuseteemaline. Terve aasta etüüdidest kokku pandud etendus, kus olid ka klounid. Poisid tahtsid klassikalist mustkunsti teha: kasti saagida, nii et tüdrukud on kastis. Nad ehitasid vineerist kasti. Proovi teha ei saanud, sest kust sa uue küljelaua võtad. Kui nad siis etendusel õhukest vineeri suurte hammastega kahemehesaega saagisid, jõnksus kast edasi-tagasi ja ähvardas laiali laguneda. Hirmsat prügi lendas ja vaesed tüdrukud kastis hoidsid silmi kinni. Saalis istujad hoidsid pead kinni.

Toomas: Mina esitasin laulude popurrii, kuigi ma polnud suur laulumees. Laulsin a cappella tuntud laule, millel olid sõnad koomiliseks muudetud ja vahele kummalised rütmid tehtud. Seda kutsuti estraadikavaks.

Garaažiteater – kaks aastat õhku ja armastust

Toomas: Minu kursuse põhjal loodi Garaažiteater ehk Teater G Garaaž. Aasta oli 1992. Tuuling ütles, et nüüd on kool läbi ja …

Haide: Lükkame teid pesaservalt alla.

Toomas: Ega meil kusagile lennata polnud. Teatritesse mindi peamiselt lavakast ja meil polnud ka etendust, millega hiilata, et oleks suurde teatrisse kutsutud.

Haide: Harva käidi ka vaatamas. Pedas oli teine ringkond. Meie kursuselt said paljud siiski kohe teatrisse. Sepo Seeman ja Katrin Valkna läksid Endlasse, mina Ugalasse, Liivika Hanstin Nukuteatrisse. Kristjan Jõekalda läks telemajja, Indrek Maasik ehk Masa on režissöör, Tiina Vilu on Vikerraadios …

Toomas: VAT Teater, mis moodustati samuti ühe kursuse põhjal, oli meile elav eeskuju. Meie teatri nimi tuli sellest, et mängisime Laia tänava kooli hoovis garaažis Ionesco „Kiilaspäist lauljatari”. Teine lavastus oli „Ullikese lood“. Käisime lasteaedades, koolides ja kultuurimajades esinemas kirstu sarnase vanaaegse reisikohvriga, mis mahtus täpselt liinibussi pakiruumi.

Garaažiteatriga jõudsime käia koguni Saksamaal üliõpilasteatrite festivalil Unidram.

Haide: Pidasime Garaažiteatriga vastu kaks aastat. Lõpuks hakkasid inimesed aru saama, et äraelamiseks on raha ka vaja teenida. (Naerab.) Ainult õhust ja armastusest ei ela. Aga kaks aastat seda jagus.

Ühe otsa pilet teatrikooli

Toomas: Göteborgi ülikooli teatri suveakadeemias nägin seninägematut naljakat etendust. Esinejad oli ühtaegu akrobaadid ning näitlejad. Küsisin, kus nad on õppinud. Nemad vastasid, et Kopenhaagenis komöödiakoolis. Läksin Taani kultuuri instituuti, otsisin seal telefoniraamatust kooli nime ja aadressi üles ning kirjutasin neile.

See oli erakool, eksameid polnud. Pidime essee kirjutama, miks me tahame sinna minna. Seejärel tuli minna vestlusele, aga meie ütlesime, et vabandage, kui me tuleme, siis jääme. Kahe otsa piletiraha meil pole.

Haide: Miskipärast, pärast pikki telefonikõnesid, otsustas õpetaja meile vastu tulla. Olime selles koolis esimesed, kes tulid nii-öelda idast. Poolast oli õpilasi olnud, aga mitte Balti riikidest. Lisaks kõigele jätkus meil veel jultumust. Seal õppimine maksis 27 000 Taani krooni aastas, Eesti rahas 44 000 krooni, mida meil polnud kusagilt võtta. Eestis ei olnud veel ka ühtegi fondi, kelle poole pöörduda (hiljem toetasid meie õpinguid kultuuriministeerium ja Kultuurkapital). Siis ütles õpetaja, et igal aastal on mõni üliõpilane, kes koristab koolimaja ja on selle eest õppemaksust vabastatud. Saime kahekesi koristamise eest koolis käia.

Toomas: Olime varsti väga vilunud koristajad ja saime isegi ühte koristusteenuseid pakkuvasse firmasse tööle.

Haide: Millegi eest oli elada ka vaja.

Hirmuvaba maailm

Toomas: Sinna minnes olime neli aastat teatrikoolis käinud. Haide jõudis olla kaks aastat Ugalas näitleja. Olime iseteadvad ja arutasime, et kui on jama kool, siis tuleme ära. Aga see osutus võlumaailmaks. Tänapäeva mõistes oli see nagu rakenduslik kõrgkool. Meie jaoks justkui magistrantuur.

Saime kaks aastat praktilist näitlejaõpet. Diplomil on: näitlejatreening. Hommikud algasid soojendusega. Järgnesid hääle- või akrobaatikatunnid, pantomiimi- ja erialatunnid. See tähendas erinevaid stiile, näiteks storytelling või maskiteater. Esimene aasta lõppes klouniõppega. Teisel aastal õppisime kabareed, melodraamat, commedia dell’ arte’t, bufonaadi, Shakespeare’i. Akrobaatika ja pantomiim jooksid läbi mõlema aasta.

Minu jaoks on kõige tähtsam, et õpetaja lõi õhkkonna, kus kadusid hirmud. Olen kogenud, et kui suudame hirmusid vältida, on avanemine kiirem ja tulemus märksa võimsam.

Haide: Meie koolis kardab laps asju valesti teha. Seal julgesime kõik proovida – eri rahvusest ja erinevas vanuses inimesed. Vanim oli 52-aastane proua, noorim 18-aastane.

There is no wrong or right

Toomas: Salme Reegi nimelist teatripreemiat pole varem klounidele antud. Ega Eestis kloune eriti pole ka. Urmas Kollom on kloun Ummi. Tema vanemad olid tsirkuseartistid ning oskused on ta sealt saanud. Aita Vaher astub samuti klounina üles, vahel ka Tormi Kevvai.

Haide: Tehakse nalja, et mina olen Eesti esimene diplomeeritud nais­kloun. Tegelikult oleme ju teatrikooli lõpetanud näitlejad.

Toomas: Omandasime Taanis erinevaid teatristiile ning oli juhuste kokkusattumus, et me ei hakanud Eestis näiteks commedia dell’ arte’t tegema või pole loonud Tallinna pantomiimiteatrit.

Haide: Aga me ei välista midagi. Kõik, mida praegu teeme, on tänu Taani koolile. See andis julguse öelda igale väljakutsele jah.

Toomas: Ei ole takistavat hirmu, et kas ma teen ikka õigesti.

Haide: Ei ole sellist asja, nagu õigesti ja valesti. On teistmoodi. Õpetaja Ole Brekke ütles: „There is no wrong or right. There is different.” Kui lähed lavale, teed nii, nagu sina teed. Miks see vale peaks olema?

Kus nüüd hakkab nalja saama

Toomas: Klounid liigitatakse laias laastus tsirkuse- ja teatriklounideks. Ühine on see, et laval peab vaatajat üllatama. Lihtsalt lavale astuda ei ole mõtet. Sa tahad ju midagi publikule öelda, teiste elu paremaks teha …

Haide: Teinekord lähme lasteaeda, kus lastele on terve hommikupoolik räägitud, et klounid tulevad, kus nüüd hakkab nalja saama. Meil on kahju, et nad on sellise ettevalmistuse saanud. Nad naeravad juba enne, kui oleme jõudnud üldse midagi muud teha, kui ainult nina ukse vahelt sisse pista. Ei pea kogu aeg naerma.

Toomas: Pool etendust hoiame ennast tagasi, et mitte vaatajaid naerma ajada.

Kõigepealt tegime Eestis klouni sõbra laste sünnipäeval. Tulime temaga ühel ajal, 1987, Vene kroonust tagasi. Olime väga patriootlikud: lubasime, et tõmbame poodidelt venekeelsed sildid ära ja teeme lasteaedades jõuluvana. Mina olin jõulumees ja teised päkapikud. Need olid vist nõukogude Eesti esimesed avalikud jõulud.

Kümme aastat hiljem läksime Haidega sõbra laste sünnipäevale esinema. Üks külaline kutsus meid omakorda esinema, ja nii see läks. Meie esimene etendus, mida senimaani mängime, saigi alguse sellest sünnipäevast, akrobaatikast ja improvisatsioonist – „Piip ja Tuut kontserdil”. Seda oleme mänginud üle ilma: Euroopas, Ameerikas ja Aasias.

Idealism ja makaronid

Haide: Piip ja Tuut said endale teatrimaja nõnda, et lugesime Postimehest kuulutust: linn annab Toom-Kooli tänaval ruumid rendile. Siin oli olnud restoran, mis läks pankrotti. Klounid ehitavad maja … Iga finantsinimene oleks meile öelnud: lõpetage ära – see on mõttetu värk. Aga meie vaatasime ruumid üle ja ütlesime: täitsa lahe, tahame küll.

Toomas: Selleks peab olema idealist ja unistaja. Taani kooli minekuga oli sama. Räägin nüüd noortele: minge, see on fantastiline kool! Jah, seal õppimine, elamine ja sinna sõit maksab raha, aga see on ületatav. See pole võrreldav pagasiga, mis sealt saab. Meie praegune elu ja leib on tänu sellele koolile. Aga ükski noor, kellega rääkinud olen, ei hammusta seda läbi. Ikka järgneb jutt, et kust ma raha saan …

Haide: Kuigi tänapäeval on igasugu fondid ja hoopis paremad võimalused.

Toomas: Kopenhaagenisse minnes, see oli aastal 1995, oli meil üks kohver servani toitu täis. Sõime ainult makarone ja muud kraami, mis kohvris leidus. Me ei julgenud isegi õue minna, kartsime, et äkki kusagil peab raha maksma, mida meil ei olnud.

Haide: Bussisõidu peale tulime märksa hiljem. Kõndisime jala niipalju kui andis. Olime elu parimas vormis. Toomas õppis alles seal ära kukerpalli ja pea peal seismise. Senimaani julgen talle õlgadele püsti ronida.

Merevesi ja lapseveri paigal ei püsi

Toomas: Olime 2009. aastal viis kuud tsirkusetuuril.

Haide: Kõigi kolme lapsega: pooleteiseaastane, kolme ja poolene ning kuuene.

Toomas: Peatusime erinevates linnades. Jõudehetkel otsisime kohvikut, kuhu lastega minna, ja ei leidnudki sobilikku. Tahtsime niisugust kohta, kus meiesugune pere saaks olla ja kõigil teistel külastajatel oleks ka tore. Tegime ise sellise.

Haide: Kus lapsed saavad mängida, nii et ei pea neid, nui neljaks, tagasi hoidma. Minu Saaremaalt pärit vanaema ütles ikka: merevesi ja lapseveri ei seisa kunagi paigal. Kui ainult ise suudaks samal lainel olla. Ma arvan, et see ongi põhjus, miks klounimaailm on meie juurde tulnud: kloun, nagu ka näitleja, on nagu väike laps. Mängutahe peab olema nii suur, et ta suudab unustada kõik, mis ümberringi argielus toimub.

Toomas: Kui lavale astud, käib klõps ja oled teises maailmas. Selle treenimiseks ongi teatrikoolid olemas.

Haide: Mult on küsitud, kas näitleja töö on hirmus raske. Vastupidi. Lavale tulek on puhas nauding, sest see on võimalus põgeneda reaalsuse eest, mis on iga päev kukil. Õpetaja ütles: kui saaks selle, mis turja peal on, ära unustada, saaks selja sirgeks.

Parim kloun on kaheaastane laps

Haide: Koolil oli ühine sisehoov lasteaia sõimerühmaga. Söögipausi ajal istusime väljas ja vaatasime, kuidas tited toimetasid. Õpetaja ütles: palun väga, siin on teile klounid. Klouniõppe ajal oli õues istumine kohustuslik. Parim kloun on 1-2-aastane laps.

Toomas: Ta elab sada protsenti praeguses hetkes. Mitte et homme hakkan mängima. Pauhti! Lähen sinna! Ohhoo! Hoopis sinna! See ongi kohaloleku kunst.

Haide: Lapsed teevad suurte inimesi toimetusi täie rauaga järgi, mis on tohutult naljakas. Käisime 2000. aastal Islandil teatrifestivalil. Jõime hommikukohvi, kui lähedal asuvale staadionile tulid kolme-nelja-aastased lasteaialapsed. See, mis nad tegid, oli geniaalne.

Toomas: Nad pidid jooksu pealt pulgast üle hüppama ja edasi jooksma. Ja kuidas nad seda tegid! Tuleb hirmsa hooga ja vahetult enne pulka …

Haide: Pidurdab! Ja astub üle. Või jalgpall – laps võtab tohutult hoogu, nagu ta on näinud sportlasi tegevat … ja lööb mööda. Pall jääb sama koha peale. Laps ei saa aru, miks pall ei liigu. Ta toksab palli jalaga … Kui ise suudaks nii teha – ei mõtleks liigselt, vaid tegutseks.

Tegime koolis tihti üht harjutust. Meid rivistati saalinurka ja põranda keskele pandi paber. Pidi minema silmad kinni üle saali ja panema käe paberi peale.

Toomas: Ülesande mõte oli kontsentratsioon. Keskendud ainult ühele asjale.

Haide: Seda püüamegi laval saavutada.

Mälestused ja pidepunktid

Toomas: Tavaliselt kestis koolis ühe teatristiili õppimine kaks kuud ning lõppes etendusega. Jõudsime põhjalikult süveneda.

Haide: Kas seda oleks mingil määral võimalik ka tavakoolis rakendada? Kool kestab ju 12 aastat ning õppeaastas on 9 kuud.

Toomas: Minu jaoks on olulisem, et Taani koolis ei saanud mitte halba, vaid suunava hinnangu. Mul ei ole hindamise vastu midagi, aga miks käib sellega kaasas hirm kehva hinnet saada. Hirm on kõige suurem loovuse pärssija. Ja kuidas halb hinne mind aitab? Mitte kuidagi!

Haide: Minu jaoks hindavad hinded hoopis õpetajat. Ta kas on või pole suutnud lapsele asja selgeks teha.

Olen seda meelt, et õppimise koht on kool, mitte kodu. Las olla kooliaeg ja vaba aeg. Pärast tunde käib laps huvikoolis, mis on samuti oluline. Võib-olla leiab laps tänu sellele oma kutsumuse, aga ta ei saa seal keskenduda, kui muretseb koduste ülesannete tegemise pärast.

Toomas: Lihtne on hinnete põhjal luua statistikat, teha pingeridu. Justkui kontrollida. Näeme, et mõned noored lähevad Eestist minema. Inimest hoiaks siin emotsionaalne pidepunkt, mis ei ole seotud hirmuga. Head emotsioonid, mida koged, jäävad meelde eluks ajaks. Kui pärast tunde õppimist pole, jääb aega sõpradega mängida. Need on taas mälestused ja pidepunktid, mis seovad kodukohaga. Aga kui kulged mööda hindeid, jäävad kooliajast meelde vaid numbrid ja hirm eksida.

Haide: Sa ütled, et ei mäleta oma kooliajast suurt midagi, peale korvpalli. Kuigi korvpallurit sinust ei saanud.

Toomas: See on juba hoopis teine teema. (Naerab.)


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!