Kõik või mitte midagi. Suured mõtted väiksel laval
Teisipäeval jõudis Eestis esmakordselt lavale Henrik Ibseni värssdraama „Brand”. Norra klassiku monumentaalse teose lavastas VAT Teatris Ingo Normet. Tegemist on teose esmatõlkega eesti keelde. Näidendi on tõlkinud norra keelest Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Tooming.
Koostöös SA Kultuurilehega ilmus „Brand” raamatuna, mille esitlus koos lavastuse avaliku aruteluga toimub 30. septembril kell 18 rahvusraamatukogus VAT Teatri saalis.
Lugu saatusest ja tahtejõust
Oletatakse, et Ibsen kavandas „Brandi” ja „Peer Gynti” koos, sest nende ilmumisel on vahet ainult aasta. Ibseni loodud tegelased Brand ja Peer Gynt on kui ühe isa erineva saatusega lapsed. Kui Peer Gynt on teatrimaailmas populaarne tegelane, siis Brand pigem haruldane eksikülaline.
1866. aastal ilmunud „Brandi” on maailmas senimaani väga vähe lavastatud. Üheks põhjuseks peab Normet teose lavastamise keerukust. Rolli mängib seegi, et tegemist on värssdraamaga. Samuti võivad pelutada näidendi tumedad toonid ja intellektuaalsus, ning ka nimiossa sobivat tugevat meesnäitlejat olla raske leida. Eestis mängib Brandi Ivo Uukkivi Eesti Draamateatrist.
Normetil on õnnestunud „Brandi” lavastust näha ühe korra, nimelt Lätis, ja juba seitsmekümnendatel. Elamus oli võimas. Vägeva mulje jättis ka suurejooneline lavakujundus, milleks lava oli tänuväärselt suur. VAT Teatri lava on seevastu väike, nii et kaaluti koguni mujal lavastamist, kuid otsustati siiski kodulava kasuks. „Olgugi lava väike, ega mõtted sellepärast väiksed ole,” kommenteerib Normet.
Ingo Normet on tahtnud „Brandi” lavastada juba aastaid, nüüd sai soov koostöös VAT Teatriga teoks. „Brand” on Normeti esimene lavastus VAT Teatris. Normet tunnistab, et talle imponeerib VAT Teatri julgus – näiteks söakus võtta lavastada selliseid tükke nagu „Faust” ja „Sokrates”.
Mees, keda ei mõistetud
„Brandis” erutas Normetit ennekõike peategelase, noore maksimalistliku hingekarjase kõik-või-mitte-midagi-filosoofia. „Niimoodi mõtlevad inimesed võivad olla väga keerukad ja raskesti mõistetavad ning mitte kõik ei armasta neid,” mõtiskleb lavastaja. Ja lisab: „Eesti kirjanduses ja teatris meenub mulle Brandi moodi mehena Vaino Vahing.”
„Brandi” peetakse mõneti Ibseni autobiograafiliseks näidendiks. Ibsengi oli ühiskondlike kitsaskohtade suhtes tundlik, kritiseerides mugavust ja tagurlikkust.
„Ei ole ses näidendis ega lavastuses midagi üle mõistuse käivat,” julgustab Normet. „See on lugu saatusest ja tahtejõust ning kõigist inimlikest teemadest, mis on aktuaalsed igal ajal.”
Õpilastest sobib „Brand” Normeti hinnangul vaatamiseks eelkõige gümnaasiumiastmele. „Oleneb muidugi õpilasest. Ka kolmeteistaastane võib „Brandi” etendust nautida. Viiendat-kuuendat klassi ei maksa veel vaatama tuua,” soovitab lavastaja.
Loetud päevad enne lavastuse väljatulekut oli Normet ootusärev: „Ei ole sellist tunnet, mis teatrirahval sageli enne esietendust, et nädal jääb puudu. Näitlejad tegutsevad hea hoo ja energiaga juba nüüd, kui peaproovid käimas. Vaatame, mis siis saab, kui nii-öelda basseini vesi sisse lastakse ehk kui publik saali tuleb.”