Kui õpetaja on õpetaja
Kui õpetaja on õpetaja ja õpilane on õpilane, siis on koolis kõik hästi. Nii ütles mulle vana kooli mees ühes väikeses maakoolis minu õpetajatöö esimesel aastal.
Lõpule hakkab jõudma aeg, kus kalendri võis mõneks ajaks ära unustada. Õhus on kooliaasta algust. Kui mina Rakvere 1. keskkooli õpetajaks läksin, oli seal veel tööl minu endisi õpetajaid. Oli ka mu klassijuhataja, keda ma kooliajal pisut kartsin. Öeldud on, et keda kardad, seda ka austad. Tema tegi minule selle tulemise väga lihtsaks ja ütles juba esimesel päeval: „Nüüd unustame ära, et kunagi olid sina õpilane ja mina õpetaja. Tänasest oleme kolleegid.” Ta oli suurepärane kolleeg, aga mina ei suutnud kunagi päriselt unustada, et tema on õpetaja ja mina õpilane.
Õpetajatööd on kindlasti võimalik ära õppida ja keskmiseks õpetajaks võib saada igaüks, kui ta vaid väga soovib. Päris õpetajaks saamiseks peab vist veidi annet ka olema. Mul oli kunagi kõrvalklassis algklasside õpperuum. Seal andsid tunde kordamööda kaks õpetajat. Nad olid lõpetanud ühe ja sama kooli, kusjuures mõlemad kiitusega. Kui üks neist tundi tuli, siis paras möll veel käis. Ka tunni ajal pidi õpetaja üha kõvema häälega kordama: „Jääge ometi vait!” Kui teine õpetaja sisenes, seisid õpilased sirgetes ridades, ja kui õpetaja palus istuda, läks töö kohe käima. Kord vaatasin ukse vahelt sisse, sest mulle tundus, et seal polegi kedagi, nii vaikne oli. Õpetaja ütles mulle, et eks me ikka jutustame ja teeme nalja kah, aga kui tööd teeme, siis pole lobisemiseks aega. See viis mind mõttele, et on lihtsalt mingi asi, mis on sulle antud ja mida ei saa ära õppida. Laulupeol juhatasid koore eri dirigendid, kuid alles aplausi järgi sai aru, kes olid suutnud pugeda ka lauljate südameisse.
Nagu ka teiste elukutsete puhul, on enamik õpetajaid kas keskpärased või head ja nendega koos on võimalik väga hästi õppida, kui vaid ise tubli oled. Aga ainult väga hea õpetaja suudab edasi anda väärtusi ja muuta õpilase elusaatust. Soovin, et teie eluteele satuks kas või üksainus selline õpetaja, ja uskuge, te tunnete ta ära.
Minu kooliajal oli algklasside õpikus lugu sellest, et vanemaid tuleb austada. Õpetaja rääkis meile järgmise loo. Elas üks poiss koos oma isaga. Kui isa vanaks ja haigeks jäi, pani mees isa kelgule, viis ta metsa, jättis puu najale istuma ja ütles, et küll see surm varsti tuleb. Siis ütles isa: „Poeg, võta kelk ka kaasa. Kuidas sinu poeg ükskord sinu metsa toob.” Mul on see lugu tänini meeles. Ehk tahtis õpetaja öelda, et kunagi te mõistate, et kõik, mis elus teete, tuleb endale tagasi. Ja kui siit veel edasi mõelda, siis kas on mõtet solvuda inimese peale, kelle arvamus teile haiget teeb. Ehk on see märk, et teil on vaja iseenda juures midagi muuta.
Käesoleva aasta märksõna on digipööre. Alati, kui kuulen sõna „pööre”, meenub mulle, kuidas Vene ajal kaks meest arutasid, kuidas nad 1917. aastal riiki pöörasid. Petja pööras ja Stjopa muudkui juhendas – ikka pööra veel ja pööra veel. Hiljem selgus, et liiga palju pöörasid: lehm ja hobune võeti ära. Loodan, et pööramise käigus kogu inimlikkust koolist välja ei kraabita. Masin võib ainet õpetada, aga väärtusi ta edasi ei anna ning vastutust ei kanna.
Meil puudub hariduse vallas strateegiline mõtlemine. Suured kaugeleulatuvad otsused ei ole isetekkelised. Nagu laeva juhitakse kaptenisillalt, tuleb need otsused teha valitsusel ja riigikogul. Iga omavalitsus, koolijuht ja õpetaja ei saa neid eraldi teha. Võtame vaid ühe probleemi – õpetajaskonna vananemise. Mõne aastaga seda ei lahenda, aga varsti võib olla pöördumatult hilja. Kõik on nõus, et vajame noori, haritud, inspireerivaid õpetajaid. Aga kust nad tulema peaksid, kui õpetajakoolituse erialadel puudub konkurents või jäävad kohad hoopiski täitmata. Ja põhjuski on teada – õpetajakutse madal prestiiž ja nigel palk. Arutasin seda probleemi ühe õpetajaga, kes tänavu jääb pensionile: „Sa võiksid veel vabalt edasi töötada. Kogemusi on, tervis peab veel vastu, oled palju ennast täiendanud ja juurde õppinud …” – „Ehk võiksingi, aga ma tõesti ei kuulu inimeste hulka, kes tahavad surra klassi ees.”
Mina lahkusin koolist, kui tuli Eesti Vabariik ja 50 lõi ette. See oli puhtalt emotsionaalne otsus. Tundsin, et olen nii vaimselt kui ka füüsiliselt kulunud, ja arvasin, et minu lisaväärtus õpetajana ei ole kuigi suur. Ega see väga kerge olnud. Esimesed kaks aastat seadsin oma käigud nii, et ei peaks koolimajast mööduma. See läks üle ja enam ma mingit nostalgiat ei tunne. Mina soovitan küll vanusest sõltumata ka õpetajal aeg-ajalt endalt küsida: võib-olla on elul mulle veel midagi uut pakkuda?
Vanasti öeldi, et soovida tuleb ainult tervist, kõik ülejäänu me ostame. Õpetaja ostujõud pole kiita, miks muidu peab osa neist suvel tegema lihtsat tööd. Üks noor õpetaja, kes müüb suvel hamburgereid, ütles mulle, et juuni ja juuli veab ta puhkuserahaga välja, aga augustiks jäävad vaid tühjad pihud. „Aga õpilaste armastus?” küsisin naljatades vastu. – „See on mulle oluline küll, aga kuueaastasele pojale on raske selgeks teha, et täna on lõunaks õpilaste armastus.”
Loodan, et õpetajal jäi aega ka puhkamiseks ja uute teadmiste omandamiseks, et õpilastega sammu pidada. Üks algklasside õpetaja rääkis, et kui nad vaatasid lastega filmi lindudest, ütles ta: „Vaadake, kui ilusti linnuema oma poegi toidab.” – „Ahhaa, plikad jäid jälle ilma,” ütles üks poiss. „See on ju sooline diskrimineerimine,” arvas teine. Vaidluse lõpetas tüdruk, kes ütles: „Poisid, seda sõna „pojad” ei tule mõista sõna-sõnalt, see on lihtsalt metafoor.”
Mis muud, õpetajad, kui pidage vastu. Kui varsti midagi radikaalselt ei muutu, otsitakse teid tikutulega taga. Ja siis olete teie need, kes palganumbri nimetavad. Seniks aga aidaku teid teadmine, et kõik lapsed on omad ja vajavad õpetamist ning inimeseks kasvamist ja kasvatamist. Head kooliaasta algust!