Külaülikoolist saab teadmisi kõige paremal tasemel

Pimeda talveaja saabudes alustab Kehtna valla külaülikool teist õppeaastat. Külaülikooli eestvedaja on Vahur Tõnissoo, sama mees, kes eelmisel suvel Rail Balticu planeerimisprotsessi avalikkuse tähelepanu alla tõi ja aasta missiooniinimeseks valiti.

Külaseltse on Eestis palju, külaülikoolist pole varem kuulnud. Vahur Tõnissoo, mis on külaülikool?

Külaülikool ongi sõna otseses mõttes küla ülikool. Õppetöö toimub külas, Kehtna vallas Kaereperes Valtu seltsimajas ja loenguid käivad pidamas ülikoolide õppejõud ja teised oma ala parimad asjatundjad. Teemad ja esinejad ongi valitud põhimõttel, et loengutel oleks suur sisuline väärtus ja need pakuksid huvi ka tulevastele põlvedele. Külaülikoolist saab teadmisi kõige paremal tasemel. Üks õppeaasta on juba seljataga, praeguseks on olnud kuus loengut. Algusest peale oleme teinud koostööd Eesti rahvusringhäälingu raadio ööülikooliga, loengud salvestatakse ja neid kuuleb ka raadioeetris. Eriti hea on, et ööülikooli kodulehelt saab loenguid ka MP3 formaadis alla laadida ning kuulata endale sobival ajal, kas siis metsajooksu tehes, lennukis reisides või autoroolis olles. Need loengud on kättesaadavad kõikidele eesti keele oskajatele üle maailma.

Kes külaülikoolis loenguid pidasid ja millest nad rääkisid?

Esimese loengu pidas eelmise aasta oktoobris loodusemees Fred Jüssi, keda on alati huvitav kuulata. Seekord kõneles ta loodusest tehiskeskkonnas. Järgmine oli Ülo Vooglaiu, tuntud sotsiaalteadlase ja paljukordse vanaisa loeng „Väikese inimese suur rõõm”, kus ta rääkis sellest, kui oluline on võtta lapsi tõsiselt ja luua neile kasvamiseks arendavad tingimused.

Maaülikooli õppejõud Jaan Leetsar, kes on ühistegevuse vallas üks enim tunnustatud teadlasi, rääkiski ühistegevuse rollist ühiskonnas ning tõi näiteid nii teiste riikide kogemusest kui ka ajaloost. Eestis tegutsevatest ettevõtetest rohkem kui pooled kuuluvad väliskapitalile või on selle kontrolli all. See tähendab, et töö tehakse ära Eestis, kasumi aga viivad suurkorporatsioonid ja nende filiaalid välja. See pole mõistlik, kui võiksime ühistegevuse korras paljusid asju ise teha, kusjuures kapital jääks Eestisse.

Sisuliselt sama teemaga jätkas rahandusteadlane Andro Roos, kes rääkis raha võimalustest ja ohtudest. Ka pangad kuuluvad valdavalt väliskapitalile, Eestis ei ole praegu ühtki arvestatavat ühistupanka, mis oleks meie inimeste jaoks kõige kasumlikum pank. Andro Roos ise asutas 2006. aastal Tartu hoiu-laenuühistu, mis annab laenu Eestis tootvatele ettevõtetele ja on hästi käima läinud.

Tekstiilikunstnik Anu Raud kõnelest talust kui elutervest elukeskkonnast, kus toimib isemajandamine ning säilivad rahvuskultuur ja perekesksed väärtushinnangud. Viimases loengus „Kuidas määratleda peremeest” rääkis ajaloolane David Vseviov peremeheks olemise vastutusest ja puudutas väga aktuaalseid teemasid. Loengu lõpus oli kuulajatel talle palju küsimusi ja tekkis elav arutelu.

Kuidas külaülikooli loomise mõte tekkis?

Olen maailmas palju ringi reisinud ja minu jaoks on pilt natuke nukker. Liiguksime nagu sinnapoole, et varsti on kõik üks ja ühetaoline. Üks söök – kotlet kahe saiaviilu vahel –, üks jook – tumedat värvi kofeiini sisaldav suhkrujook –, üks ajaleht – kui praegust netiajakirjandust vaadata, ongi juba kõigis väljaannetes ühed ja samad uudiseid –, varsti ilmselt ka üks telekanal.

Minu arvates ei ole see õige. Eri keeled, kultuurid ja rahvuslik omapära pigem rikastavad maailma ja aitavad inimestel asjadest paremini aru saada. Eesti asub unikaalses paigas kultuuride piirialal ega saa kunagi olla oma valikutes täiesti vaba. Hoolimata sellest, et üleilmastumise tõttu on see üha raskem, tuleb meil oma asja edasi ajada. Selline on külaülikooli loomise laiem taust. Otseseks käivitajaks sai aktiivne kogukonnaliikumine, mis Kehtna vallas eelmisel suvel algas ning külasid ja inimesi tugevasti liitis. Siis tekkiski mõte, et kuna me niikuinii igal nädalal koos käime, oleks mõistlik ühiselt ka õppida, ja nii sündiski külaülikool.

Kas need kooskäimised olid seotud Rail Balticu raudteetrassi planeerimisega?

Just. Rahvusvaheline raudtee Rail Baltic, mida riik Euroopa Liidu projekti raames kavandab, planeeriti ka meie vallast läbi. Kehtna on üks Eesti suuremaid valdu, põhja-lõuna suunas 40 kilomeetrit. Kui plaanid eelmisel suvel avalikuks tehti, selgus, et trass läbiks kümmet küla ja kaheksat põllumajandusettevõtet, nende seas mitut tippfarmi. Põllumajandus, eriti piimatootmine on veel üks väheseid tootmisi, mis on Eestis kõrgel tasemel ja millega oleme ka Euroopas esirinnas. On riiklik kuritegu luua ületamatuid takistusi ettevõtetele, mille arendamisse on viimasel ajal tohutult investeeritud. Võtsime ettevõtjad ja külainimesed kokku, koostasime tegevusplaani ning hakkasime ühiselt enda eest seisma ja lahendusi otsima. Meie eesmärk oli, et kogu protsess oleks läbipaistev ja avalik. See kodanikuliikumine kannab nime „Avalikult Rail Balticust” ning seal ei osale inimesed ainult meie vallast, vaid ka Harjumaalt, Raplamaalt, Pärnumaalt, isegi Tartust.

Kui head läbirääkijad eestlased on?

Kunagi ei ole kõik ühte meelt, aga ühisosa leidmise nimel on võimalik koostööd teha. Mis-kasu/kahju-mina-sellest-saan-suhtumine on kahjuks väga levinud. Kõige suurem takistus ongi isekus. Kokkulepete saavutamise tähtis eeldus on konstruktiivsus: tuleb oma seisukohad välja öelda, konkreetseid ettepanekuid teha, need läbi arutada. Ka otsustajatel on tunduvalt kergem otsuseid vastu võtta, kui on ühine seisukoht. Lihtsalt vastu olla, pikette korraldada, võidelda – see ei anna tulemust.

Teine oluline asi läbirääkimiste puhul on haritus, kogemused ja informeeritus. Alati tuleb aruteludesse kaasata inimesi, kellel on keeruliste olukordade lahendamisel kogemusi. Kogu valdkonda puudutav informatsioon tuleb kokku koguda, kusjuures see ei tohi põhineda mitte oletustel ja arvamustel, vaid faktidel. Tuleb tunda seadusi, inimestega suhelda, protsessi käiguga kogu aeg kursis olla.

Eestis on kogukondlikku tegevust veel liiga vähe. Ühistegevus tekib kergemini siis, kui on vaja koos raskusi ületada. Kui kõigil läheb hästi, selle järele vajadust ei tunta. Samas on ju näiteks meie laulupidude traditsiooni aluseks ühistegevus, see tunne, kui hea on koos olla ja ühist asja teha. Seda tunnet saab igasugusesse tegevusse üle kanda. Ka kodanikuühendused ja liikumised toimivad samadel alustel, paljuski oma vabast ajast ja tahtest.

Rääkige palun mõni sõna endast, milline on teie haridustee ja töö­kogemus?

Lõpetasin 1987. aastal Eesti põllumajanduse akadeemia põllumajanduse mehhaniseerimise insenerina ja tulin Kehtna näidissovhoostehnikumi masinaõpetajaks. Kuus aastat hiljem hakkasime rajama Kehtna valda Metsaääre külla maakodu. Praeguseks oleme siin perega elanud 27 aastat. Õpetajaametis olin kaheksa aastat, pärast seda töötasin kuusteist aastat ühes rahvusvahelises Rootsi firmas ja 2011. aastast olen põllumeeste tulundusühistu Farm In juhatuse liige. Farm In koondab Eesti põllumeeste ühendusi ja korraldab mahukate sisendite: loomasöötade, mineraalväetiste, seemnete, taimekaitsevahendite, elektrienergia ja diiselkütuse hankeid. Ühiselt suuri koguseid ostes on hind madalam ja põllumeeste kulud väiksemad. Olen olnud kogu elu põllumajandusega seotud.

Kuidas te Kehtna valla rahvast iseloomustate?

Kehtna vallas on 43 küla ja 4567 elanikku. Siinkandis on alati olnud keskmine haridustase kõrge. Omal ajal asus siin peale Kehtna näidissovhoostehnikumi ka mitu teadus- ja haridusasutust – see kant on õnnistatud ärksate inimestega. Meil on selliseid Bullerby moodi külasid, kus on palju noori lastega peresid ja kogu aeg toimub midagi. See annab lootust, et lapsed võtavad üle oma vanemate põhimõtted ja väärtushinnangud ning jätkavad nende tegevust. Vallas on praegu kolm põhikooli, kuid laste arv väheneb siin nagu igal pool mujalgi. Pead liiva alla peita ei saa. Samas on viimasel ajal mitu noort peret võtnud ühendust ja avaldanud soovi mõnda siinsetest küladest elama asuda. Viimasel ajal oleme hakanud ka sellega tegelema, et noored, kellele maaelu meeldib, saaksid siia oma kodud luua.

Mis on teie arvates kooli kõige tähtsam ülesanne?

Arvan, et kõige tähtsam on õpetada õpilased oma peaga mõtlema ja õigeid valikuid tegema. Karjaga kaasajooksmine võib vahel tore olla, aga see ei ole elu pärissisu. Kõige tähtsam maailmas on armastus ja kaastunne kõigi elavate olendite suhtes.

Millal külaülikooli loengud peale hakkavad?

Selle vastu on juba paljud huvi tundnud. Esialgsed kokkulepped õppejõududega on olemas. Plaanis on teha nagu eelmiselgi aastal: oktoobrist märtsini kuus loengut. Esimene loeng toimub Valtu seltsimajas 28. oktoobril kell 19. Tartu ülikooli majandusteaduskonna dekaan professor Maaja Vadi räägib teemal „Organisatsioonikultuur talus”. Kõik huvilised on oodatud.

—

Külaülikool

… on avatud kõigile, olenemata kuskil kunagi koolis käidud või ametis oldud aastatest;

… on mõeldud neile, kes tahavad olla elukestvas õppes, täiendada end igal eluhetkel ja ühtlasi jagada oma teadmisi-oskusi-arusaamu teistega;

… rõõmustab neid, kellel on õnnestunud aru saada, et õppida ei ole kunagi liiga hilja, ning kes taipavad kõrvalise abita, et targemaks saab mitte õppides, vaid mõeldes ja mõtestades;

… on vajalik neile, kes usuvad, et haridus on otstarbekalt, efektiivselt ja intensiivselt tegutsemise asendamatu eeldus;

… kujuneb meeliskohaks neile, kes saavad aru, et haritus muutub väärtuseks koos informeerituse ja kogemusega;

…. võimaldab veenduda, et kogemust ei saa keegi kellelegi anda; kogemust ei saa osta, müüa ega vahetada; kogemus kujuneb vahetus praktikas, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine; kogemusega kaasneb ettenägemis- ja äratundmisvõime;

… annab võimaluse näha, et haridus ei saa asendada arukust, vaimsust, headust, ustavust, visadust jms;

… võib algul ehmatada neid, kes on harjunud käima siin-seal niisama kuulamas ja jalga kõlgutamas; külaülikoolis tuleb iseendaga vaeva näha, pingutada, süsteeme kavandada.