Läbi seinte nägemise tund
Kõik presidendid-peaministrid peavad praegu kõnesid. On ärevad ajad. Noh, suures plaanis teevad nad oma tööd. On pildil, pildi serval, trügivad pildist väljagi.
Aga neid kuulates … seda mõtet, olulist, miskit, mis paneks aju liigutama, miskit, mis ütleks uut olukorra kohta … seda pea polegi. On napilt ja see ei aita meid suurt edasi.
Muidugi võib nüüd vastu vaielda, et kui poliitikud hakkavad nii kõnelema, et neid peab tõesti kuulama, sest see tekst sisaldab lisaks retoorikale ja üldteada väidetele tõesti midagi erilist-olulist, siis ongi jama majas. Siis on pees.
Aga võtta võib ka teisiti. Poliitilises retoorikas kui sellises püütaksegi sageli leida madalaim ühisnimetaja, nii et kõneldaks tolle kujuteldava „rumalaima” kuulajaga (ja rumalaks peetakse mitte ainult valijaid, vaid ka nt oma parteikaaslasi, oponente jne). Räägime asjadest lihtsalt ja selgelt!
Muidugi tehakse siis juba põhimõtteline viga, tõmmates paralleel lihtsuse ja rumaluse vahel. Lihtsalt annab rääkida ju väga keerulisest, väga tarkadele inimestele (nood end muidugi targaks ei pea, õnneks). Sageli on poliitikute „lihtsad” sõnavõtud aga nii õnnetud demagoogilised ämblikuvõrgud, et muutuvad teatud mõttes keeruliseks … Ehh, ei erine siin ka Obama. Ja Putin. Mis ei tähenda, et me mõlemat analüüsima ei peaks, see on isegi me püha kohus praegu.
Aga üldiselt tundub, et kogu ühiskond liigub sinna, et eeldataksegi − me oleme rumalad, me oleme nagu üks suur tomatisose, hiiglaslik pajatäis plöga, mida on hää ühtse massina segada. Noh, mõni suurem tükk tõrgub, aga küll seegi põhja poole kaob, küll seegi keedes hajub.
Too madalaima ühisnimetaja võim puudutab meid igal pool. Sel on oht hakata domineerima koolis – muidugi sõltub õpetajast ja keskkonnast –, et me jääme kinni ABC-sse ning nood, kes tolle ära õppind, kel igav … Nad võivad hakata tegema sigadusi või välja kukkuda / ära kaduda või tunda, et sel ühiskonnal/kogukonnal/kohal polegi neile midagi pakkuda, et kõik on mõttetu ja tühi. Muidugi, ka andekaid terroriste ja isemõtlejaid-mässajaid on vaja, ehk kõige terasemad leiabki lõpuks hoopis teatavast underground’ist, mis ei tähenda, et nad kõik humanistidena alla annaks, pigem vastupidi …
Mingis mõttes on sama lugu võõrandumisega poliitikast: Eesti poliitikud, aga ka maailmakaliibriga mehed-naised on nii kaua uskunud seda juttu, et tuleb suhelda turakatega. Lisaks too äratõestatud jama, et valija läebki lihtsa-selge loosungi liimile, et talle tuleb lubada õnne ja raha ja ütelda, et ta poliitilised vastased valetavad jne. Ja ise alati valetada, kui oled hädas ja mädas.
Lõpuks jääbki mänguplatsile lärmates püsti paar figuuri. Need võivad olla mingil hetkel Ansip ja Savisaar, need võivad olla ka Obama ja Putin. Nad seisavad ja karjuvad, näpud teineteisele suunatud: „Ta on loll ja paha ja valetab, olge kõik minuga! Mina ju pole siuke!” Ja tsementeerivad nõnda iseenda (ja teineteise) püstiseisja rolli, võimupositsiooni, tähelepanu all püsimise.
Tark laps on selleks ajaks juba ära läinud, tuppa lugema. Mujale maailmanurka oma tööd ja kunsti tegema. Teda ajab see iiveldama. Keegi ei proovinudki rääkida nii, et olnuks enam huvitav, et oleks võimalik püüda asju mõista, vaadelda maailma lähemalt, oma väiksust-rumalust adudes … Sest kõik rääkisid kõva häälega kõige elementaarsemaid, labasemaid tõdesid ja valesid ja uskusid end seeläbi olevat kõige targema.
Kuidas leida see viis, kuidas rääkida nii, et „rumalusega”, st suurte üldaktsepteeritud (aga kahtlase väärtusega) valmistõdedega ei saaks lihtsalt lajatada? Pagana keeruline, see on / peaks olema iga me päeva üks algküsimus, eneseanalüüsi lähtepunkt. Mitu korda mina siin loos ütlin midagi, mis ilmselgelt juba tahab tõena esineda?
Luuletaja saab hääl juhul vihjata, paljastada, olla irooniline, sarkastiline, mürk. Või vastumürk pigem. Vahur Afanasjevil ilmus just luulekogu „Kuidas peab elama”. Fagira D. Mortil kunagi „Normaalsuse etalon”. Elo Viidingul oli tekst „Mina olen moraal”. Nii see maailm toimibki. Nii palju on tõelise tõe valdajaid-esitajaid, et nende kõned on makulatuur / elektrooniline müra juba enne, kui neid lugeda / läbi näha jõuame.