Ma ei pane pahaks, et sa näed
Kui palju me tunneme inimesi, kes on väljaspool nii-öelda tavalisusest, on erivajadusega? Mitut teost te teate, mille peategelane on pime, kui see pole seotud mõne oh kui hirmsa teemaga?
Kipume olema enesekesksed ja endast erinevaid ning nende vajadusi lihtsalt mitte märkama. Koht, kus pimedal inimesel on tõesti abi vaja, on näiteks bussipeatus. Kuidas sa teed kindlaks, mis number buss tuleb, kui ei näe numbrit ega bussigi? Ei aita ka juhtkoer, kes võib küll uksed üles leida, aga numbreid paraku ei ütle.
Kõigepealt tuleb muidugi küsida, kas saad aidata, mitte hakata inimest sõna lausumata ette sõitnud bussi tirima.
Mugav on paigutada endast erinevaid inimesi kastidesse: nemad seal. „Meie erinevused ei ole nii suured,” kinnitab Põhja-Eesti pimedate ühingu teatri lavastaja Jaanika Juhanson. „Mulle meeldib väga lasteaedade Persona Dollsi metoodika. Juba maast madalast selgitatakse, et erinevus ei ole mingisugune häbimärk.”
Kas ta kirjutada oskab?
Vaegnägemine pole pitser, mis paneb inimesed ühtmoodi käituma, rõhutab Jaanika Juhanson. Näiteks Terateatri trupp on aktiivne ja väga kultuurilembene, aga pimedal inimesel on ka oht kapselduda. Vahel teevad pimedale lapsele karuteene vanemad, kes püüavad tema eest kõik ära teha, selle asemel et suunata teda võimalikult aktiivselt suhtlema ja tegutsema.
„Ma küll ei tunne seda ala sügavuti, aga arvan, et nägemispuudega lapsed võiksid käia tavakoolis,” pakub Jaanika Juhanson. „Võib ju väita, et õpetaja ei jõua talle eritähelepanu pöörata, aga õpetajal tuleb niikuinii laste puhul arvestada eri asju. Kes suudab keskenduda ainult lühikest aega, keda huvitab sügavuti hoopis midagi muud … Meeldiv kool, kus arvestatakse lapse eripäraga, on Vanalinna hariduskolleegium.”
Nägemispuudega inimeste sõnul on neile kõige ebameeldivam ühelt poolt haletsemine ja teisalt üleolev suhtumine. Tihtipeale seostatakse meelepuue automaatselt intellektipuudega. Sageli pöördutakse pigem puudega inimese saatja poole, räägitakse inimesest tema juuresolekul nii, nagu poleks ta võimeline jutust aru saama. Näiteks küsitakse saatjalt: „Kas ta kirjutada ka oskab?” Endale oleks selline olukord ju väga ebameeldiv ja alandav.
Vahel on inimesed lihtsalt julmad. Jaanika Juhanson meenutab, et luges kommentaare Tallinna praeguse liikluse teemalisele artiklile, kus oli juttu sellestki, kuidas pime inimene Tallinna tänavatel hakkama saab. Üks kommentaar kõlas umbes nii, et miks peab enamus vähemuse pärast kannatama. Valgusfooride piiksumine ajab ju hulluks … „Hakkas väga kurb, et keegi midagi sellist ütleb ning et tõenäoliselt on nii mõtlevaid inimesi veel,” tunnistab Juhanson.
Jääme nägemiseni
Ülereageerimine ja liigne tähelepanu pööramine pole samuti mõistlik. See on piinlik ja ebameeldiv kõigile. Lihtne reegel: enne tuleb inimest kõnetada, kui talle käed külge panna. Seda viimast tehakse väidetavalt tihti. Kujutage ette, et võõras inimene ei küsi teilt, kas ta võib aidata, vaid otsustab teie eest ise ära, mida te tahate teha.
Jaanika Juhanson kirjeldab värvikat olukorda: „Tulime kohvikust. Pime tüdruk astus koos juhtkoeraga kõrgest trepist üles, keskendudes kõigest väest tasakaalu hoidmisele. Pane ennast tema olukorda: korraga tuleb tühjusest käsi ja hakkab sind kuhugi tirima. Kes ta on ja miks ta seda teeb? Mina haarasin omakorda aitajal käest ja tõmbasin selle ära. Abivalmis võõras tahtis tüdrukut parimate kavatsustega aidata ega taibanud, et aidatav ei pruugi sellest aru saada. Vähe sellest, aidatav ei teagi, et kusagil on inimene, enne kui tunneb, et teda sikutatakse.”
Inimesed kõhklevad, kas tohib pimeda seltskonnas kasutada sõnu nagu „vaata” või „nägema”. Kui seda ei tehta pahatahtlikult, siis „nägemist” on lihtsalt väljend. Piinlik on, kui seda öeldakse kogemata ja tõmbutakse siis ehmatusest krampi. Terateatri liige rääkis lõbusa loo, kuidas keegi tore inimene kirjeldas seltskonnas ilusat päikeseloojangut. Äkki ehmatas ja ütles: „Oi, anna andeks!” Tütarlaps, kelle vabandus mõeldud oli, hakkas naerma ja vastas: „Kuule, üldiselt ma ei pane teistele inimestele pahaks, et nad näevad.”