Madis Kolk: Valge tee kutsest … jutumärkidega ja ilma
Fotol on Teater. Muusika. Kino praegune peatoimetaja Madis Kolk Tartu ülikooli esimese kursuse tudeng.
Olgu alustuseks öeldud, et ilmselt ei ole mu mõttemaailma muutnud jõulisimad elupildid üldse teatriga seotud.
Hetki, kus tajud, et miski on sinust suurem või koguni „suurem kui elu”, pakkusid mulle 1980-ndatesse jäänud põhikoolipõlves vist enim hoopis mereäärsed looduselamused Saaremaalt, kus isa töö tõttu suviti palju viibisin. Kümnendi teist poolt mõjutasid juba ühiskondlikud murrangud, mis surusid tollase teatrielu üldse tagaplaanile. Mõned aastad veel ja tuligi teha erialavalik, kuid mingil põhjusel olin selle kümnendi jooksul loobunud kunagisest bioloogiaõpingute kinnisideest teatriteaduse ja kirjanduse kasuks. Seega püüan meenutada elupilte, mis panid pähe mõtte, et ka teatrist võiks püüda otsida epifaaniat või vähemalt emotsionaalset vapustust.
Teatrilembeses peres kasvanuna jõudsid minunigi vanemate arutelud tollaste suursündmuste, näiteks Kruusvalli või Becketti lavastuste teemal. Vahel võeti mindki kaasa ning loomulikult käisime teatris lasteaia ja algkooli ühiskülastustegi korras. Siiski ei mäleta neist hetkist eriti pöördelisi elamusi. Välja arvatud otsus, et ise ikka näitlejaks saada ei tahaks. Ju ei juhtunud siis etendustele, kus näitleja mäng või pigem minu tajuvõime suutnuks panna lavalae avanema, ennemini mõjus toimuv palaganina.
Esimene tõeline teatrielamus, lausa selline, mis sundis neljanda klassi poissi lõpuaplausi ajal oma vanemate eest meeleliigutuspisaraid varjama, oli Kaarel Kilveti „Valge tee kutse” noorsooteatris. Tagantjärele meenutades ei olnud lavastus ju süvapsühholoogiline. Samuti mitte vormimängu mõttes padueksperimentaalne. Tagantjärele tarkuse valgel võiks seda lavastust nimetada isegi natuke brechtilikuks, igatahes tänapäevaseski mõttes kõnekaks dokumentaalteatriks, kus peaasjalikult räägitakse, tegelastevahelisi suhteid justkui ei olekski, aga kogu aeg on huvitav ja mitte ainult tänu lauludele. Sulev Luige kehastatud Raimond Valgre areng ja allakäik ning ka välised olustikumuutused jõudsid pärale isegi üheteistaastasele lapsele. Mitte ainult faktilise infona, vaid elamusena, mille Luik revüüliku üldlaadi taustal järk-järgult esile tõi, kuni katartilise lõpulauluni „Hääd ööd!” …
Sealtmaalt hakkasin teadlikumalt teatrielamusi otsima või neid ära tundma. Paari aasta pärast avastasin enda jaoks Mati Undi kui kirjaniku, kümnendivahetusel juba ka kui lavastaja, samal ajal hakkas tegutsema Ruto Killakund, mille baasil loodi paari aasta pärast Von Krahli teater, ning sealtmaalt ei jätnud ma vahele ühtki Undi või Peeter Jalaka seltskonna lavastust. Küllap nende elamuste mõjul sündis ka erialavaliku otsus, hoolimata sellest, et mingi aja möödudes saabus nn eksperimentaalse suuna suhtes mõningane tüdimus. Mitte tegijate suhtes, nemad suutsid endiselt lavalt lage tõsta ning lasta sinna korraks midagi teatriruumist suuremat. Pigem pettusin retseptsioonis, õpingute tõttu jälgisin seda ju erilise huviga.
Kui asja olemusest rääkimise asemel tuleb rääkida nii palju selle „erilisusest”, siis tekkis küsimus, kui palju (ja miks küll) peab kirjutaja olema varem vaadanud halba, mittepuudutavat teatrit. Eks see peegeldas mu enda piiratust ja võib-olla ka tundlikus eas natuke vales järjekorras omandatud teatrikogemust, kuid ometi kujunes sellest vähemalt alateadlik alushoiak hilisemate teatrivaatamiste puhuks, olgugi et töö tõttu ei saa endale lubada piirdumist vaid heade ja hingepuudutavate lavastuste vaatamisega. Ometi sain natuke äraspidise vaatamisjärjekorra tõttu aru, et „eriline” ei ole selle pärast eriline, et on „eriline”. Ja ammugi ei moodusta nn tavapärane psühholoogiline realism eesti teatris tagurlikku põhisuunda, mis eksperimentaatoreid eemale peletaks.
Kuid olgu hinnangutega kuidas on – elamuse, mida tajudeni täpselt tänaseni mäletan ja mille taas kogemise nimel tegelikult teatris käin, andis mulle peaaegu kolmkümmend aastat tagasi Sulev Luik …