Nähes valgust ja värvilaike

Kurb, et arvatakse, nagu puudutaks puuetega inimeste teema ainult puuetega inimesi endid. See peaks puudutama meid kõiki, et ühiskonnas hakataks erivajadustega inimesi rohkem märkama, sõnab Põhja-Eesti pimedate ühingu Terateatri lavastaja Jaanika Juhanson.

On sul vaegnägemise teemaga isiklik suhe?

Harilikult mul ei tule see meelde, aga läätsedeta näen väga vähe. Lapsepõlves veetsin märkimisväärse aja silmakliinikus. Ilmselt tekitas see empaatiat.

Minu nägemine korrigeerub läätsede või prillidega, aga saja aasta eest poleks see võimalik olnud. Olen piiripealne tegelane ses mõttes, et mul on võimalus võrrelda normaalset ja halba nägemist.

Eelmisel aastal käisin festivalil „Puude taga on inimene”. Põhja-Eesti pimedate ühingu laua juures hakkasin rääkima kuuldemängudest kui oma doktoritöö teemast Tallinna ülikoolis. Ühingu kultuuri- ja spordiorganisaatoriga läks jutt teatrile. Seal see vaegnägijate teatri mõte sündis.

Nägemise kaotust peetakse traagiliseks, sest kõige rohkem infot saab selle meele abil.

Ma ei ole selles enam kindel. Minu maailmanägemine on viimase aasta jooksul pimedate ühinguga teatrit tehes palju muutunud.

Usun, et paljude inimeste üks suuremaid hirme on pimedaksjäämine. Ma ei tea, kas teen asju selleks, et hirmudest üle saada, aga nüüd ma enam ei kujutle, et minu maailm lõppeks, kui jääksin pimedaks. Olen tutvunud inimestega, kelle nägemine on läinud paari aasta jooksul teravsilmast nulli, aga ka inimestega, kes on olnud pimedad lapsest saadik.

Kuidas nad toime tulevad?

Täiskasvanuna pimedaks jäänul on natuke keerulisem. Võib-olla on keerulisemad ka vaegnägemise vormid, kus nägemisteravus tugevalt kõigub. Üldistada ei saa. Vaegnägemine pole pitser, mis paneb kõik ühtemoodi käituma.

Meie trupi näitlejate nägemisteravus varieerub täispimedusest vaegnägemise erinevate astmeteni. See võib tähendada näiteks, et näed valgust ja väga-väga lähedalt värve.

Oled sa näinud mõnes välisriigis pimedate teatrit?

Ei ole. Tean, et seda tehakse, ja mulle on seda kirjeldatud. Lihtsalt kujutlen, kuidas asjad võiksid toimida. Olen teinud kolm kuuldemängu, aga kuuldemäng ja teater on kaks täiesti erinevat vormi.

See on koht, kus pead jalgratast leiutama?

Jah, aga see ongi see, mis mind huvitab. Kui üldse ei näe, võib laval suunataju ära kaduda. On nii-öelda orienteerumispunktid: lähen ümber laua, keeran paremale, seal on tool …

Kuidas Terateater sündis?

Põhja-Eesti pimedate ühingus on aeg-ajalt varemgi näitemängu tehtud, aga mitte viimasel ajal. Eelmisel sügisel alustasime näiteringiga. Teatrina välja tulemine oli otsus veel edasi minna. Aastaga on soov teatrit teha ainult süvenenud.

Tulevikus tahaks kutsuda konkreetsete lavastuste juurde ka kutselisi näitlejaid. Alati saab meile tulla teatriharrastuse sooviga pime või vaegnägija, aga ka sõbralik nägija. Tore oleks siiski, kui tulijal oleks vaegnägemise teemaga mingi seos. Kriteeriumiks ei saa olla, et kui näed, siis ei tohi tulla. Igal inimesel, kes tahab kunstiga tegelda, peab olema selleks võimalus.

Teatris on praegu seitse inimest. Huvilisi on juurde tulemas. Limiiti ja katseid pole. Kui inimesele see tegevus sobib, on minu ülesanne leida talle sobiv väljund. Kunstiteraapiaga me ei tegele, kuigi huvitegevusel on alati ka teraapiline külg.

Miks on teatri nimi Terateater?

Meie teatriliikmetel on hea huumorimeel. Nime arutamise ajal viskas keegi nalja: paneme „Pime kana leiab tera”. Mulle hakkas mõte meeldima, sest „teral” on mitu tähendust: tarkusetera, silmatera, päevatera, kahe teraga mõõk, hoopis teine tera … „Tera” tähed korduvad sõnas „teater”. Ja terast hakkab midagi võrsuma.

Mis neid inimesi innustab?

Aga mis innustab nägijatest harrastusnäitlejaid? Edevus, eneseületus, hirmudest vabanemine, teatrihuvi, hea seltskond …

Vaegnägijate maailm ei ole nii erinev. Ka meie teatri tegevus ei erine oluliselt muu harrastustrupi omast. Juhendan ka Tallinna tehnikakõrgkooli tudengeid, neil ei ole suurt vahet. Ikka alustame improharjutustega.

Aga mis sind innustab vaegnägijate teatrit tegema?

Ma ei mõtle kellestki kui pimedast, vaid kui inimesest. Kas keegi näeb või ei, on lihtsalt tema eripära. Olen ka neile öelnud, et kui te mulle inimestena ei meeldiks, ei viitsiks ma seda teha. Missioon missiooni pärast pole minu meelest õige.

Mulle vist meeldib maailma muuta, luua uusi võimalusi. Mitte üksnes lavastuslikus mõttes, vaid see samm täitis Eestis ühe tühimiku.

Mis on nägemispuudega harrastajatega töötamise eripära?

Eelkõige lähtun sellest, et tegemist on harrastajatega. Kutselistel näitlejatel on baas, millelt edasi minna. Neil seda pole ja inimeste eriomadused, ka nägemine, on hästi erinevad. Rühm inimesi peab hakkama toimima süsteemina, kus kõigil on ülesanded, mis arendavad neid edasi, aga ei käi üle jõu.

Ma olen meie esimese lavastuse üle õnnelik ka seepärast, et see on enamikule meist taolises vormis esimene kogemus. See samm oli päris julge – tund ja 20 minutit tekstipõhist lavastust. Õigel ajal püsti tõusta ja öelda kolm lauset pole üldse niisama lihtne. Pisikesed detailid, nagu tooli või laua toomine, on tegelikult keerukad meelde jätta. Etendus nõuab kõigilt osalistelt võrdselt panustamist. Tähelepanu ei tohi hetkekski hajuda.

Kuidas sa lavastamiseks materjali valid?

Me ei tahtnud minna kohe pimeduse teema juurde. Pime ei tegele elus ainult sellega. Ta tegeleb kõigega, mis on talle samamoodi oluline – armastus, sõprus, reetmine jne.

Tulevikus võiks midagi sellist teha, aga siis võib-olla müüte murdvalt. Tahtsime teha midagi kaasaegset ja lootusekiirega lõpus. Indrek Hargla teosed ja fantaasiakirjandus üldse meeldib mulle väga. Hargla „Roos ja lumekristall” oli minu maitse ning meeldis läbi lugedes kõigile. See tegeleb üsna palju kujutluslikuga – virtuaalmaailmaga, unenägude piiril juhtuvaga. Nõuab rohkem kujutlusvõimet kui olmekeskkonnas toimuv.

Lavastades pead arvestama ka publikuga, kelle hulgas on vaegnägijaid.

Püüan jälgida, kas kõik on arusaadav ka siis, kui see on ainult kuuldeline. Aeg-ajalt kontrollime seda trupis. Näiteks on lavastuses naistel eri värvi pluusid. Kuna mõned vaegnägijad näevad värvilaike, oli see võimalus osalejaid eristada. Otsustasime, et ei tee lavastusele täit kirjeldustõlget ehk kui stseen on arusaadav muul moel, siis ei pea seal tehtav olema lõpuni kirjeldatud. Etendusel soovitasingi publikul vahepeal silmad kinni panna.

Kui kaua lavastuse väljatulemine aega võttis?

Tegime seda hämmastavalt kiiresti, kahe kuuga. Teatris tähendab kaks kuud proove hommikul ja õhtul, aga kuna meie inimesed käivad ka tööl, siis alguses oli põhikokkusaamine kord nädalas. Mida lähemale esietendusele, seda intensiivsemaks töö läks, tegime stseeniproove kõigiga eraldi. Esimest korda mängisime „Roosi ja lumekristalli” vanalinna päevade ajal teatri- ja muusikamuuseumis. Siis kukkusin seljaprobleemiga haiglasse. Vahepeal viskasime nalja, et lavastaja on ratastoolis ja näitlejad ei näe. Üks etendus jäigi ära. Septembris tulime uuesti välja.

Kus ja millal teid näha saab?

Kavatseme teha sügisel Eestis ringreisi. Tondile pimedate ühingu majja lihtsalt uudistama tulla saab 15. oktoobril valge kepi päeval. Meil on siis ka väike töötuba. Pimedate ühingu majas toimuvad muudki huvitegevused – laulmine, käsitööringid, näiteks keraamika, spordiringid, nagu jooga ja võitluskunstid, pimedate lauatennis … Maja ise vajab põhjalikku remonti, aga raha pole.

Kui palju on erivajadusega inimesel võimalik kultuuriüritustest osa saada?

Terateatri inimesed käivad rohkem teatris kui mina. Hea, et mõned teatrid, näiteks Estonia, teevad sooduspakkumisi, kuna puudega inimeste sissetulek on alla keskmise, kuigi ei peaks nii olema. Näiteks käib meie teatris noor vene naine, kellel on kaks last ja kes õpib magistrantuuris. Tema tausta ja haridusega nägijale pakutaks hoopis teistsugust raha. Tema puhul räägitakse miinimumtasust.

Vahel ei jõua erivajadusega inimesed kultuuriüritusele põhjusel, et neil pole saatjat. Oleme mõelnud suhtlusvõrgustikule: kui keegi soovib minna teatrisse, annab teada – äkki keegi tahab kaasa tulla.

Meie maailm on üsna visuaalne. Muuseumides ei ole nägemispuudega inimesel tihti suurt midagi teha. Eksponaadid on klaasi taga, puudutada neid ei saa. Tore, kui on eriprogrammid.

Mida sa Terateatri kogemusest õppinud oled?

Eelkõige õppisin rohkem märkama. Tallinnas on näiteks pimedatele ülekäiguradu tähistavaid mummulisi tänavakive väga üksikutes kohtades. Piiksuvaid valgusfoore pole samuti palju.

Olen õppinud ka praktilisi asju, nagu pimeda inimese saatmist. Käevangus kõndides pead astuma pool sammukest ees ja su samm ei tohi ebakindlaks muutuda. Keerulisemaid kohti, nagu kaks astet alla, võib ütelda, aga üldiselt saab abivajaja eespool käija liikumisest aru.

Kurvastas, et rahvusringhäälingus tõsteti „Puutepunkt” hommikusele ajale põhjendusega, et sihtgrupil on siis ehk lihtsam seda jälgida. Puuetega inimesed käivad samuti ülikoolis, koolis ja tööl, aga kurvem on, et arvatakse, nagu oleksidki puuetega inimeste lood mõeldud ainult puuetega inimestele. Need lood on kõigile, et ühiskonnas hakataks puudega inimesi rohkem märkama. Näiteks tööhõiveseaduse tegemisel oleks palju abi inimestest, kes tunnevad selle nüansse omal nahal.

Räägime ühiskonnast abstraktselt. Mulle abstraktsed asjad ei meeldi, sest siis on väga lihtne ütelda: tehtagu. Miks kool ei tee nii, teater võiks teha naa, ülikool peaks arvestama sellega … Kes on kool, ülikool ja teater? Need on inimesed. Kõlab trafaretselt, aga on tõsi, et igaüks saab muutusi alustada iseendast. Ma ei suuda kogu maailma muuta, aga suudan muuta osa sellest, ja see ongi minu osa.