Ombudsman – kes tuu om?

Sel aastal toimusid Eestimaa mitmes paigas omapärased üritused, milles peategelaseks keegi ombudsmani-nimeline tegelane. Kes tuu om, võisid küsida paljud, kes viitsisid kuulama-vaatama minna. Mõni oli ehk kuulnud, et ombudsman on hääletatud üheks kõige koledamaks sõnaks, kuid seda, et kolesõna taga peitub paljude jaoks äärmiselt vajalik inimene, ei teadnud tõenäoliselt keegi kohaletulnuist.

Ombudsmani institutsiooni tutvustamiseks oligi algatatud järjekordne vajalik europrojekt, mida Eestis asus vedama Jaan Tõnissoni instituut. Mida too tänaseks lõppenud projekt endast kujutas ja miks on üleüldse vaja eesti rahvast teavitada kellestki ombudsmanist? Vastused saime Jaan Tõnissoni instituudi kodanikuhariduse keskuse juhatajalt, ajaloolaselt Sulev Valdmaalt.

Miks EL-i ombudsmani projekti alustati?

Jaan Tõnissoni instituudi kutsus projektis „Õhtu ombudsmaniga” osalema Masaryki ülikool Tšehhi Vabariigist. Kuna JTI on rohkem kui 20 aasta jooksul tegelnud varemgi õigusküsimustega, oli pakkumine meile arusaadav, konkreetne vaatenurk ja sisulised tegevused põnevad ning kaasatud viie riigi partnerlus uudne. Tšehhi, Poola, Sloveenia, Rumeenia ja Eesti partnerite ülesanne oli tutvustada maapiirkondade elanikele oma riikides Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning rääkida ombudsmani institutsioonist. Idee oli teadvustada inimesi nende õigustest ning võimalustest neid vajadusel kaitsta. Kõike seda käimalükatud projekt võimaldaski, kusjuures boonuseks oli asjaolu, et sai kasutada ka teatri ja filmi väljendusvahendeid.

Millisena tajuvad ombudsmani institutsiooni nooremad ja vanemad eestlased ning kui vajalikuks seda üldse peetakse? Kas ombudsmani institutsiooni suhtutakse Euroopas ja Eestis erinevalt?

Üle Eesti korraldati 15 kohtumist maapiirkondade noorte ja täiskasvanutega. Selline hulk üritusi võimaldas tõepoolest saada teatud ettekujutust ombudsmani institutsioonist. Projektijuhtide üldmulje oli, et see on suuremale osale inimestest tundmatu. Kui sõna ongi kuuldud, siis ombudsmani institutsiooni taustast ning ajaloost, ametipädevusest ja võimalustest temalt abi saada jms ollakse kehvasti informeeritud. Kohtusime kokku umbes 300 inimesega, kellest ükski ei väitnud ennast omavat mingisuguseidki kogemusi ombudsmaniga suhtlemisel. Küll aga saadi ürituste „Õhtu ombudsmaniga” käigus üsna hõlpsalt aru, kellega/millega on tegu ja kuidas võiks inimene ise ennast temaga suhestada. See, kas teistes partnerriikides on inimesed ombudsmani institutsioonist paremini informeeritud, kas temalt küsitakse ja saadakse rohkelt abi, selgub projekti viimasel ühisüritusel, kui kõik partnerid saavad septembri keskel Tallinnas kokku.

Ombudsmani projekti tulemused on mitmeplaanilised, kuna sellega puutusid kokku eri inimesed. Kõige reaalsemaks tulemuseks JTI jaoks oli teabe saamine selle kohta, mil määral on eesti inimesed teadlikud põhiõiguste hartast ning ombudsmani institutsioonist. Ka andis projektiga tegelemine meile palju erialaselt. Näiteks õppisime tundma foorumteatri metoodikat ning tellimustööna valmis kolm seitsmeminutilist lühifilmi õiguste riivest igapäevaelus, mida saavad kõik huvilised kasutada. Inimesed, kellega „Õhtutel ombudsmaniga” kohtusime, said ülevaate sellest, missugused on elulised olukorrad, kus inimeste õigusi rikutakse, ning kuidas end sel juhul aidata. Paljud said üldse esimest korda teada, kes on ombudsman. Aga on tõsi, et me oodanuks põhjalikult ette valmistatud ning väga huvitavatele teatrietenduste ning filmidega sisustatud õhtutele rohkem osavõtjaid. Nende vähesuse üks põhjus on ilmselt fakt, et projekti ja ürituste nimes figureerinud sõna „ombudsman” peletas inimesi eemale. Arvati, et juttu tuleb millestki teaduslikust, mida polegi vaja mõista.

Kas tänu tutvustavatele üritustele on hakatud rohkem ombudsmani poole pöörduma?

Seda peab küsima meie ombudsmani käest. Tuleb aga tõdeda, et kui mõnes Euroopa riigis on ombudsman ametnik, kelle tööpõld ei ole väga lai ning kellel on inimestega suhtlemiseks aega piisavalt, siis Eestis on ombudsman esmalt õiguskantsler ja lisaks laste ombudsman. Kolm ühes. Hoolimata sellest, et ombudsmani (õiguskantsleri) büroos töötab arvukalt inimesi, on meie ametkonnal kogu aeg käed-jalad tööd täis.

Saime projekti käigus aru, et meie õiguskantsleri kui ombudsmani poole ei pöörduta kuigi palju. Indrek Teder täidabki esmajoones õiguskantsleri ülesandeid. Lasteombudsmani roll on tal võib-olla oma spetsiifilisuse tõttu nähtavam. „Õhtu ombudsmaniga” formaati kuulus filmi vaatamise ja teatritüki läbimängimise järel ka kohtumine juristiga. Temaga sooviti üldise esinemise jätkuks ka privaatselt nõu pidada. Mõni oligi ainult juristi pärast kohale tulnud. Olen kindel, et neis paigus, kus projekt oma üritustega viibis, on paljud ombudsmani abi suhtes ootusrikkad.

Millistel juhtudel vajatakse enim lasteombudsmani abi?

Lahutatud perekondadest laste probleemide lahendamisel.

Öelge ausalt, kas ombudsman on ikka päriselt vajalik tegelane või on tegu järjekordse näitega väljamõeldud probleemide tekitamiseks?

Ombudsmani institutsioon on tekkinud Põhjalas reaalsest vajadusest. Tähendab ju see sõna õigusvahemeest. Vahemehe abi, kui see oleks kättesaadav ja hästi korraldatud, vajame sagedamini, kui oskame seda arvata. Kindlasti väheneks kohtute koormus ja praegustel hagejatel-kostjatel jääks hulk õigusabile kuluvat raha taskusse alles. Ning hulk ajurakke kohtuskäimisest põhjustatud stressi ja pingete tõttu hävimata.

Kuna projektis oli ette nähtud, et peame korraldama kokku 15 mitmesugust üritust, siis tegime meili teel pakkumisi üle Eesti. Panime seinale Eesti kaardi ja kandsime sellele lipukestega kohad, kuhu meid oodati. Lipukesi kogunes kõige rohkem Eesti lõuna- ja kirdepoolsetesse kohtadesse, nagu Meremäe, Karksi, Vastseliina, aga samuti põhja poole (Porkuni, Riisipere, Rakvere). Millegipärast on Kesk-Eesti lipukestest tühi. Millega seda seletada, ei oska arvata.

Kas tihkate/oskate nimetada kolme-nelja tavalisemat situatsiooni, mille puhul Eesti inimesed (eriti lapsed) vajavad ombudsmani sekkumist ning abi kõige enam? Kui sageli nende (tava)probleemide kerkides osatakse üleüldse ombudsmani poole pöörduda?

Üheks on juba eespool mainitud laste keerukas olukord abielu purunemisel. Seda oli näha nende laste reageeringust, kes meie õhtutel osalesid. Inimesi häirivaid probleeme on ka seoses mitmesuguste sotsiaalküsimustega. Samuti on muresid arsti- patsiendi suhetes. Kuna läksime oma üritustele n-ö ettevalmistatud juhtumitega, siis nende ümber jutt ka keerles. Kindlasti tõi meie projekt esile tõiga, et inimesed peaksid paremini oskama oma probleeme näha, neid analüüsima ja suutma oma soovidest selgelt teada anda. Alles seejärel tasub ringi vaadata, kust abi küsida. Foorumteatri etendused näitasid ilmekalt, et sageli on lahendus arvatust lähemal ja seisneb kõige lihtsamas rääkimisoskuses inimesega, keda peetakse probleemi tekitajaks.

Kuivõrd õnnestus foorumteatri näitetrupil kuulajate hinge puudutada?

Sulev Valdmaa: „See oli projekti üks üllatusi! Kui arvasin varem, et eesti inimene on pigem tagasihoidlik ja endassetõmbunud, siis nüüd pidin oma arvamust muutma. Võõras olukorras ta end pigem ju ei avalda ning veel vähem hüppab tundmatus kohas vette, mis tähendanuks ka lavaleminekut ja käimasolevas etenduses improviseerides kaasalöömist. See eelarvamus ei pidanud paika! Foorumteatri metoodika üks eripära ongi vaatajate kaasamine etendusse, paludes neil välja pakkuda lahendusi laval etendatavatele keerukatele situatsioonidele. Nii perearsti, kooli kui ka purunenud perekonna juhtumis lõid inimesed kõikjal, kus me üritustega käisime, aktiivselt kaasa. Kahes kohas venis plaanitud õhtu paari tunni asemel kolmetunniseks ja kord tuli lihtsalt laiali minna, kuigi lahenduste mahamängimisega lõpule ei jõutudki. Foorumteater tegi oma juhi Piret Soosaare juhtimisel seega väga head tööd.

Kõige meeldejäävamad olid hetked, kui pealtvaatajate hulgast tõusis järsku keegi ja astus näitlejate hulka mõnda tegelaskuju asendama, püüdes sel moel lahendada etendatavas tükis üha kuumenevat pinget. Eesti inimeste empaatiavõime oli meeldejääv.”