Päevikute paradoksid
Päeviku kirjutamine on alati tekitanud kahetisi seisukohti – ühelt poolt peetakse oma mõtete ja tundmuste kirjapanekut teraapiliseks lahenduseks, mis vabastab vaimu ja maandab meeli; teisalt pannakse seejuures kirja sageli seda, mis küll meelel, aga keelele sattuda ei söanda. Kui palju mõtleb kirjutaja sellele, kelle kätte see päevik kunagi kauges tulevikus sattuda võib?
Just säärased mõtted tükivad tõenäoliselt vargsi pähe igaühele, kes võtab pihku emma-kumma kahest siin lahatud päevikust – „Aino Suits. Päevaraamat 1901–1964” ning „Johannes Aavik. Päevaraamat” –, tundes puhuti, ehk koguni üheaegseltki nii põnevust kui ka piinlikkust. Need päevikud viivad kirjutaja hinge(piinade) hingusse ja südamesoppide sügavusse rohkem, kui lugeja esmahetkel ehk arvata oskaks. Siin leidub emotsioone, halvakspanu ja vaimustust, kriitikat ja kaastunnet, rõõme ja raskusi, armastust ja armukadedust. Mõtteid, mis kirjutaja meelest ilmselgelt avaldamist ei kannata.
Aaviku keelemeelne klade
Johannes Aaviku puhul kajastab kõnealune päevik vaid jupikest tema eluloost, aastaid vahemikus 1916–1929, mis langevad Eesti riigi seisukohalt olulisse aega. Aaviku päevik on tekstiliselt (ja ka mõtteliselt) äärmiselt tihe, käsitledes korraga ja kordamööda nii päeva-, keele- kui ka maailmapoliitikat kõrvuti eraelu ja unistustega, püsides kord teravalt realistlik, lakooniline ja kriitiline, langedes sealsamas kõrval hõllanduslikku romantilisse ulma, mis muudab lugemise mõnevõrra vaevaliseks, sest vaimu pidev ümberlülitamine nõuab lugejalt sügavat ja sujuvat süüvimissuutlikkust.
Siinses päevikus leiab kinnitamist tõsiasi, et Aavik oli düsgraaf, see tähendab, et kippus kiiruga kirjutades jätma vahele silpe, sõnu ja lauseidki. Samas on tema isikupäraste tekstide puhul mõnikord keeruline aduda, millises sõnas on tegu apsaka, millises teadliku innovatsiooniga, mistõttu on trükitekst täis küsimärke seal, kus kirjandusuurija selles kindlat seisukohta võtta ei saanud.
Ilmselgelt on uurija Olavi Pesti teinud käsikirjaga tõsist ja tuumakat tööd, täiendades ja täpsustades, lisades ohtralt joonealuseid märkusi ja nurksulge, kirjeldades saatesõnas päevikut ennast ja selle sissekandeid visuaalseltki. Selle põhjalikkuse juures kõlaks pilkena tähelepanek, et kogu raamatust ei leia Aaviku sünni- ja surma-aastat, mis võimaldaks kalkuleerida välja kirjutaja vanust päeviku kirjutamise hetkel ning vastavalt lugeja eale ja teadmistele ehk kirjutajat mõnes osas paremini mõista. Sellest aimu saamiseks (et Aavik oli seda päevikut kirjutades vanuses 36–42) piisab avada ükskõik milline teatmeteos. Aga võiks muidugi saada ka ilma selleta.
Kui vaadata Aaviku päevikut keelehuvilise pilguga, saab seda võtta ka praktilise õpikuna: kokko, lahko, vasto, kogoni, mõnusasti, lõpoks – kust veel paremini õppida tema o-armastust, kui mitte tema enese tekstist, mida keegi pole oma tahtmist mööda toimetanud. Kui vaadata Aaviku päevikut poliitikahuvilise pilguga, leiab siit kokkuviimiseks ja uurimiseks hulga daatumeid ja fakte kas või selle kohta, millest kirjutasid noil päevil ajalehed.
Sissevaade Suitsu südamesse
Aino Suitsu puhul haarab päevik pikemat perioodi, võiks peaaegu öelda kogu elu, sest vanusepiiridesse 18–80 jääv iga moodustab selgelt valdava osa ühe kaheksa-aastaselt ema kaotanud ja ise 85-aastaseks elanud naise täiskasvanuelust. Seega on Suitsu päeviku puhul pilt ülevaatlikum, andes lugejale võimaluse olla kultuuritegelasest ja tema ajast oma pilti kujundades objektiivsem. Näiteks noore, naiseks sirguva neiu Aino kirjad, päeviku esimene osa aastatest 1901–1903 jätaksid eraldi esitatuna temast hoopis teistsuguse mulje kui mehe ja tütre matnud eaka Aino mõtted, päeviku viimane osa aastatest 1958–1964. Kuigi pilt võiks olla veel teistsugune, kui säilinud oleks näiteks päevik aastatest 1922–1940 (on teada, et üks päevik hävis Suitsude kodumaja tulekahjus, kuid osal nimetatud perioodist Aino Suits päevikut ei pidanudki). Lisaks Rutt Hinrikuse sissejuhatusele ja saatesõnale aitavad lugejal suunda hoida ka iga eluperioodi päeviku juurde lisatud põgus kokkuvõtlik sissejuhatus kirjutaja tolleaegse elukäigu kohta. Ka Hinrikus ning päevikud soome ja rootsi keelest tõlkinud Piret Saluri on koos ära teinud võimsa ja väärtusliku töö.
Suitsu kirjutamismaneer on Aavikuga võrreldes vabam, emotsionaalne, empaatiline, kirjanduslik, jutustav (olenevalt eluperioodist), aga ühtlasi ka vaoshoitum ja rafineeritum. Nii väga, kui ka püüan hoiduda klišeedest – naiselik. Tahtmata stereotüüpe veelgi võimendada, võiks nood kaks päevikut olla hea näitematerjal naise ja mehe kirjutamisstiili ning mõttekäikude erinevusist. Ja ometi – kui asusin konkreetsemalt süüvima Suitsu päeviku osa samast vanuseperioodist, mis hõlmab Aaviku kõnealust päevikut, leidus seal servapidi mingit samalaadset hõngu, stilistiliselt midagi sarnast. Olgugi et elukäigud on erinevad ning soolisedki mured samas eas sellest lähtuvalt teistsugused, õhkub ridade vahelt kolmekümnendate keskpaiga (olme)murelikkust, igatsust kadunud nooruse, kaotatud aja, (tolleaegsetel) naistel ka iseseisvuse, meestel noorte neidude järele.
Mõlemas päevikus liigub aeg ühtaegu kiirelt ja aeglaselt, ühtaegu kronoloogiliselt ja samas kaootiliselt. Aavikul eelkõige seepärast, et ta kirjutab eri valdkondadest, vahepeal mõnest vaikides, siis jälle selle juurde tagasi tulles, mis põimib päevikukanga lõimed omavahel rohkem segamini. Mõlema puhul nõuavad tugevat keskendumisvõimet arvukad nimed, mis ilmuvad, kaovad, ilmuvad taas, ristuvad ja põimuvad – just nagu sotsiaalselt aktiivsete inimeste elus suhtlemisega päriselt on. Taas tuleb au anda tõlkijatele-toimetajatele, kes on mõlemad teosed varustanud ohtrate joonealuste märkuste ja selgitustega.
Intiimne dilemma
Ajalooliste suurkujude puhul on saanud omal moel õiguseks, et nende (aja)lugu kuulub rahvale. Aga ikka ja jälle pöörduvad mõtted lugedes selle juurde, kas ka nende mõtted ja tunded. Jah, nende seisukohad on ühiskondlikult olulised, jätkusuutlikud, päevikud muudavad nad elulisteks ja lähedasteks, inimlikeks, kunagi päriselt elanud kujudeks, mitte vaid entsüklopeedia kollakaks tõmbunud külgedel sünni- ja surmadaatumiga raamitud nimedeks, sääraste teoste avaldamine on osa isamaalisest ja harivast kasvatusest. Aga tõsi on, et needsamad elusaks muutuvad nimed on kunagi olnud inimesed oma nõrkuste ja pihtimustega, mille kirjasõnas avalikustamine võib rebida maha nii mõnegi (võlts)paatosliku rüü, mille aeg inimeste ümber kudunud on. Ehk inetumalt otse öeldes: võivad autorite senist mainet määrida.
Ja kuigi mõlemad autorid on tänapäeva mõistes avaliku elu tegelased, või ehk just sellepärast, leidsin end ikka ja jälle mõtlemast, kas siis, kui nad oleksid teadnud, et see „kohati kaalumata” kirjasõna kord nii suurelt tiražeeritakse – kas nad ikka oleksid … kirjutanud? Aga kui nad ei oleks kirjutanud (või ei oleks seda tiražeeritud), oleks tänapäeva lugeja jäänud jällegi ilma tugevast emotsioonist ja hulgast teadmistest, milles leidub olenevalt lugejast eri nüansse, mis võivad julgustada, harida, inspireerida …
Kui palju tolleaegsest elust ja aja loost jääks meil teadmata, kui ei oleks selliseid „pahaaimamatuid” kirjapanijaid! Aga kui kirjutajalt enam nõu ja luba küsida ei saa, kas äkki vajavad sellised isiklikud kirjutised kirjutajale mõeldes pieteeditundlikku toimetamist? Või oleks osaline mitteavaldamine jälle ebaaus lugeja suhtes? Dilemma on olemas ja piiri tõmmata keeruline. Ja mõtisklus või väitlus selle üle pole sugugi värske ega uus, vaid vajub küllap peagi taas vitsana vette, kuniks leitakse uued kirjutajad ja päevikud. Sest keegi, kes neid lugemistest kirjandusliku elamuse saanud, ei tahaks olla see, kes ütleb: ärge neid avaldage. Pigem jääb vastutusraskus neile, kes pärast nende lugemist peavad otsustama, kas jätkata päeviku kirjutamist ise ning julgustada teisi seda tegema. Sest jõudes tagasi algusse – ka koolikontekstis võib kirjutamine, miks mitte päeviku kirjutamine olla teraapiline, hariv ning arendav.