Parema pitsa nimel
Jürgen (Rooste) kirjutas siin mineva nädal, et me („me” on muidugi ääretult lai mõiste) ei saa lasta enestel halliks mössiks muutuda. Tal oli rohkem õigus, kui ta ehk isegi arvas. Ja et me ilmsesti nii ehk naa üle nädala vaheldumisi kirjutades hakkame teineteisega väikestesse sõnasõdadesse ja miks mitte ka -rahudesse sattuma, siis arendan halli mössi teemat natukene edasi.
Hall möss on nimelt üks äraütlemata eestlaslik nähtus. See, et neid ridu kirja pannes akende taga paks udu on, ei puutu hetkel asjasse. Teadaolevalt ei saa ma oma kirjutamistes harutihti toiduteemast mööda, sestap märgin kohe alguses, et hall möss on üks eestlaste aegadeüleseid rahvustoite. Kusjuures pole sugugi tähtis, millest hall möss konkreetsel juhul täpselt koosneb, tulemust see ei mõjuta. Sel suvel oli mul suurepärane võimalus kohtuda halli mössiga suhteliselt respektaablis sööklas kodumaa looduskaunimas paigas – kulinaarne elamus ei kipu meelest minema. Tookordne möss oleks teoreetiliselt võinud olla tatrapuder hakklihakastmega, mis mõlemad on ju vägagi õilsad road ning maitsevad mulle väga. Eriti kui hakklihakastmele on lisatud veidikene Kuramaa stroganovi puudutust kvaliteetse soolakurgi tükikeste kujul. Aga näe. Kui otsustab end ilmutada hall möss, ei jää kogu ilust mitte midagi järele. Tatrapuder on tõepoolest võimalik keeta arusaadamatuks beežikashalliks plögaks ning täpselt samasuguseks saab muuta ka hakklihakastme – nii maitse, väljanägemise kui ka konsistentsi poolest. Ja siis ei päästa ka kurgitükikesed enam. Eriti kui tarvitatakse mitte eriti head marineerkurki. Ometi on selge, et halva toidu tegemine ei nõua rohkem aega ega raha kui hea toidu tegemine. Miks siis tehakse halba toitu? Miks valmib hall möss?
Jätan siinkohal võimaliku õigustusena kõrvale tõsiasja, et suuremal jaol inimkonna ajaloost on õnnega koos oldud, kui isegi halli mössi on lauale panna. See argument tänases päevas ei tööta. Ning nagu naksti taandub asi nutikusele ning oskusele/viitsimisele natukenegi mõtelda ning mõtlusele vastavalt toimida. Mõtelda võib toidulaua äärest palju kaugemale edasi – ikka kehtib tõdemus, et ühtedest ja samadest koostisosadest on võimalik kokku panna nii imeline tulemus kui ka talumatu, inimväärikust solvav jamps. Näeme seda kirjanduses, majanduses, poliitikas – kõikjal. Juba Pipi teadis, et asjadeotsija võib leida kas kullakänkari või tillukese-tillukese mutri. Me ei peaks rahulduma tillukese-tillukese mutriga, me ei tohiks lubada halli mössi ühelgi elualal. Me peaksime oskama mõtelda ja eeskätt välja mõtelda. Sest meie kahur pole nii suur, et sellega kärbseid likvideerida, meie musklid nii vägevad, et pahalane paljast pealevaatamisest eemale hoiab. Ei. Kiire ja täpne suts on see, mida meiesuguselt tuleb eeldada, ning selles suhtes meil lihtsalt peab suutlikkus olemas olema.
Tänapäeva ühe suurema põnevikumeistri Lee Childi maavillane superkangelane Jack Reacher seletas äsjailmunud teoses „Personal” („Isiklik”) uste mahalöömise näitel väga ilusti ära, et sa võid ju oma sajale kilole jõusaalis veel kakskümmend kilo lihasmassi lisada, aga ega see su lööki kole palju ägedamaks tee. Samas, kui sul õnnestub oma löök kakskümmend protsenti kiiremaks treenida, on lood sootuks teised. Kiirendusest tekkiv energia võimendub ruutuvõetuna. Kuivõrd energia võrdub massi ja kiirenduse ruudu korrutisega. Mida muidugi seletas keegi Einstein juba sada aastat tagasi, ent märksa keerulisemalt, lõpuks ei saanud ta isegi päris täpselt aru, kus pani täkkesse, kus bambusesse. Reacherit ja Einsteini tasub kuulata. Me ei saa lõputult oodata, kuni koguneb ihaldatud mass, olgu siis raha või sõjalise võimekuse või kogu maailma tarkuse näol. Tuleb tegutseda välkselt ja mõtestatult. Kui meil parasjagu on olemas tatar ja hakkliha, siis ongi meil parasjagu tatar ja hakkliha. Säristame kärmelt üle panni, lisame seda ja teist ja kolmandat ning tulemuseks pole hall möss, vaid maitsev roog. Siis vaatame edasi, võib-olla on järgmisel päeval sahvris juba põnevamat kraami, siis tegeleme sellega, jälle kiiresti, jälle teravmeelselt. Aga kui me mökutama jääme, keeb kogu me elu lödiks, ei meeldi endale, ei meeldi teistele. Ja keegi ei tule meie lauda sööma. Kas me sellist Eestit tahtsimegi?
On muidugi roogasid, mille valmimine nõuab aega. On palju muidki asju, milliste puhul rapsimine ja takkatorkimine kurjast on. Neil tuleb osata vahet teha. Ja vahetegemine võiks küll kiiresti käia. Lõpetuseks mõtteterakene kahest pitsameistrist. Üks pitsameister vaatas ringi ja mõtles välja, kui kalli hinna eest tal oleks võimalik oma toodet müüa. Ning otsis siis kokku kõige odavamad komponendid, et kasumile ruumi jääks. Teine pitsameister otsis välja kõige paremad saadaolevad koostisosad ning arvutas siis kõige odavama hinna, millega tal veel oleks võimalik tulemust müüa. Hind kujunes kummalgi juhul umbes sama, aga mis te arvate, kumb pitsa müügiks läks ja kumb meister pika ninaga jäi? Ja nüüd valime, kumba lähenemist eelistada.