Raadioteater kui lõppematu helide jõgi
Üks mees istub suure jõe ääres – kuulab, vaatab ja laseb mõtetel voolata sinna, kuhu jõgi viib. Nõnda iseloomustab autor-lavastaja-näitleja Andres Noormets oma kuuldemängu „Jõgi”, mis oktoobris rändab Berliini rahvusvahelisele festivalile. See lause sobib kirjeldama ka raadioteatrit: kuulaja viibib helide jõe kaldal ja temas voolavad kujutluspildid.
Raadioteatri heliarhiiv on põnev ja ammendamatu. Helide jõel on aimatav algus, kuid õnneks ei paista lõppu. Eestis sündis raadioteater 24. veebruaril 1928. Esimene kuuldemäng, mis on peaaegu tervikuna alles, lindistati 19. juunil 1941, see on August Kitzbergi ja Juhan Simmi „Kosjasõit” Priit Põldroosi töölisteatri lavastuse põhjal, näitejuht raadios Felix Moor. Näitetrupi improvisatsioonikrutskid on naljakad tänagi, eriti ajakirjanike trio Ööpik, Kägu, Lõoke (Hugo Malmsten, Jussi Romot, Rudolf Nuude) Vaatlejat kirjutamas.
Üllatavalt sümboolne on ka praegu uusim kuuldemäng, Mati Undi „Sügisilmutus” Peet Vallaku novelli „Maanaine” ainetel. See on vana hea jutt Reedast, kes vihmasel päeval ostab tinti. 1991. aastal kirjutas Mati Unt suure reheahju loo kuuldemänguks ja kinkis teksti lavastaja Ari Kalliole, tänavu jõudis „Sügisilmutus” Soomest tagasi Eestisse. Ari Kallio lavastuses mängivad võrratu dueti Ines Aru ja Tõnu Oja. Hea mõte on kuulata kuuldemängu koolis koos Vallaku novelli lugemisega, nii saab analüüsida interpretatsioonikunsti. Unt mängib sõnade, aja, mäluga, lavastaja ja helirežissöör Külliki Valdma lisavad helisid kirjutusvahenditest läbi ajaloo.
Mitu kuuldemängu mahub „Kosjasõidu” ja „Sügisilmutuse” vahele? Kes seda täpset arvu teab. Alles võib olla paari tuhande ringis, üksjagu on ajas hävinud. Oma võlu on vanadel klassikatõlgendustel − kui ületada tänapäevane kärsitus ja rahus kuulata, muutub aeg aeglasemaks.
Heliarhiivis on talletatud värvikad rolligaleriid. Näiteks Tammsaare tegelased: Johannes Kaljola Pearu, Valdeko Ratassepa Andres, Aino Talvi Mari ja Kõrboja Anna, Arno Suuroru külmetav kuningas ja Põrgupõhja Jürka, Helle-Reet Helenurme Juudit, Maria Klenskaja Erika, Jüri Krjukovi Oskar, Külli Teetamme neiu Aino Võsand, Sepo Seemani üliõpilane Arthur Kulno …
Hoopis isevärki käänakuid teeb helijõgi siis, kui näitlejad saavad häälega luua olendeid, keda-mida näitelaval kehastada on võrdlemisi võimatu: Voldemar Panso mängib vesinikupommi, Rein Aren saatust ja neoonvalgust, Heino Mandri mägede häält, Aino Talvi planeeti Maa aastal 3000, Jüri Krjukov 1000-dollarist rahatähte, Aarne Üksküla täpikeseks kahanenud meest, Tõnu Oja veel sündimata last, Andrus Vaarik Godzillat …
Viimasel ajal on meie mängukavas põhirõhk omadramaturgial. Oktoobris kordamegi uuemaid algupärandeid. Kurb, et sel suvel lahkus teisele kaldale meie püsiautor Jüri Tuulik. Imehästi sobib raadiosse Jaan Kruusvalli minimalistlik stiil. Isikupäraseid kuuldemänge on kirjutanud Viivi Luik, Madis Kõiv, Ervin Õunapuu, Andrus Kivirähk, Martin Algus, Urmas Vadi, Jim Ashilevi jt. Ja loomulikult Andres Noormets, fantaasiarikas maailmamees: tema „Vaikus ja karjed” valiti Berliini mainekal ringhäälingufestivalil „Prix Europa 2010” parimaks kuuldemänguks.
Kui kord õige ammu koolipingist raadioteatrisse tööle sattusin, kuulasin kuuldemänge suurtelt lindiketastelt. Lindikarpe hoitakse praegugi alles ja seda on turvaline teada. Käes on uute helikandjate aeg, tasahaaval voolab heliarhiiv arvutisse (koduleht raadioteater.err.ee). Paned kõrvaklapid pähe ja oledki jõe kaldal. Jõgi on alati uus, aga ometi seesama.