Streigi võimatusest Kambodža haridussüsteemis
„Hallo, teacher! How are you today, teacher?” Piisab vaid klassiruumi astuda, kui kõik õpilased püsti kargavad ning kooris tervitussõnu hüüavad, ise kummardades, peopesad kokku surutud. Tunni lõpus kordub sama kummardamisrituaal õpetaja tänamisega: „Thank you, teacher! See you tomorrow, teacher!” See on Wat Kok Chorki kloostrikool Angkor Wati kodulinna Siem Reapi lähistel, kus mina ja mu elukaaslane Kadri Talvistu kaks nädalat vabatahtlike inglise keele õpetajatena töötame.
Ei tea, kas Eesti õpetajad kehvast palgast hoolimata streikima hakkaksid, kui neid iga tunni lõpus sellise kummardusega tänataks. Siin on aga õpetaja ja õpilase vastastikune austus olnud kogu aeg haridussüsteemi lahutamatu osa. Kuid lisaks lugupidamisele on veel midagi, mida meie haridussüsteemis alati ei kohta – suur tahe õppida east ning kehvadest õppevahenditest hoolimata.
Juba ammu ei ole kloostrikoolid ametliku haridussüsteemi osa, kuid vaestest peredest lastele võib see vahel olla ainus kokkupuude haridusega. Nii õpib ka Wat Kok Chorkis 111 inimest vanuses 5–25: alates sealsamas asuva ülivaese küla lastest ja riigikoolides käivatest koolinoortest kuni üliõpilaste ja täiskasvanuteni. Lisaks noored mungad ja noviitsid nii sellest kui ka teistest lähikaudsetest templitest.
Mehed oranžis: kloostrikool ja munkdirektor
35-aastane koolidirektor ja Wat Kok Chorki budistliku templi vanemmunk Daro Keb on olnud buda munk ligi poole oma elueast.
„Lähme nüüd kooli,” leiab meid üsna suure templi õuel ekslemast koolidirektor Daro Keb. Ta ei kanna vesihalli või kastanpruuni ülikonda nagu tihtipeale tema Eesti ametivennad, vaid hoopis erksavärvilist oranži rüüd. Sest tegemist on auväärse Daro Kebiga, Wat Kok Chorki budistliku templi vanemmungaga. Ta oli Wat Kok Chorki kooli üks asutajatest ning võitles selle eest, et kooli pidav mittetulundusühing Friendship Organisation for Development saaks Kambodža siseministeeriumi tunnustuse. Ikka selleks, et koolil oleks võimalik koguda oma tegevuseks annetusi ja teha muid vajalikke asjatoimetusi juriidiliselt korrektsel viisil.
„Valitsus ei ole meid kuidagigi toetanud,” räägib Daro. „Inimesed kardavad avalikult valitsust kritiseerida, aga mina mitte, sest olen kõrgemal positsioonil olev munk.” Hirm on mõistetav, sest Kambodža vanglatest võib senini leida inimesi, kelle peamine süü seisneb oponeerimises valitsevale poliitikale – sest „näita mulle meest, küll ma leian paragrahvi”.
Palmilehtedest õpetajate tuba
Daro juhatab meid n-ö õpetajate tuppa – kuusnurksesse palmilehtedest plekk-katusega varjualusesse, mille seintel ripuvad tahvlid tunniplaani ja õpilaste fotodega ning keskel troonib ümmargune laud. Direktor tutvustab meile reegleid: tunnid on iga päev kella 13–18, alguses väikeste laste omad, siis juba kesktase ja seejärel edasijõudnud. Selliste väheste instruktsioonidega lähemegi koos khmeeri õpetajaga esimest inglise keele tundi andma.
Klassiruum nimega B koosneb betoonpõrandast, plekkseintest ja -katusest, paarist hõreda puitvõrega kaetud klaasimata aknast, tosinast laudadest kokkuklopsitud kipakast koolipingist ning õpetaja lauast ja plasttoolist nurgas. Otsaseinas troonib moodne valge tahvel ning laes vänderdab kahe ähmase päevavalguslambi vahel ventilaatoritiivik. Selliseid klassiruume on koolis kokku neli, lisaks sarnase disainilahendusega raamatukogu mõnesaja kirjavara ühikuga, kunstiklass molbertite ja muu vajalikuga ning arvutiklass kümmekonna päevinäinud sülearvuti ja isearetatud väljatõmmatavate klaviatuurialustega.
See viieaastane kooli väntav poiss soovib igal võimalusel tahvli juurde pääseda – seepärast andsime talle ka uue hüüdnime: õpilane Kiir.
„Minu nimi on Ain/Kadri ja ma tulen Eestist. Kas te teate, kus Eesti asub?” lausume kumbki oma esimestes tundides klassiseinal asuva maakaardi juurde sammudes. Loomulikult ei tea ükski õpilane ega ka kohalik õpetaja, kus Eesti paikneb. Sest miks nad peaksidki teadma maad, kus on oluliselt vähem elanikke kui nende enda pealinnas Phnom Penhis.
Khmeeri õpetajaid on selles koolis koos direktoriga kokku seitse. Kuna nende enda ettevalmistus piirdub üldhariduskooliga, on ka pedagoogikateadmised tagasihoidlikud. Siiski pole 1. kursuse IT-tudengist meesõpetajal mingi probleem saada kontrolli alla varateismelistest rüblikutest klass. Pärast tervitussõnu järgneb kolmeminutine meditatsioon, sest oleme ju ikkagi kloostrikoolis. Mõni hetk varem molekulidena siia-sinna tõmmelnud rüblikud rahunevad hetkega maha. „Minu tunnid algavadki nii,” tutvustab Mongkol Sok oma lähenemisnurka.
Ühtlasi selguvad ka põhjused, miks kogu kooli inglise keele hääldus alates õpilastest kuni õpetajani on kohati üsna metsa poole. Esiteks pole nende Läänest pärit õpikutes uuele sõnavarale lisatud meile tuntud hääldusmärke ning hääldust matkitakse õpetaja etteütlemise järgi, mis on mõneti muud kui korrektne. Teiseks puuduvad kassetid või helifailid, mis on ette nähtud kuulamisharjutusteks. Nii tuleb küsimusele „Where do you live?” vastuse saamiseks kõigepealt ette võtta õpetaja ja teha talle selgeks, et sõna „live” ei hääldata „liu” ega „lim”. Ju on khmeeri keele eripära see, et v-tähte ühesilbilise sõna lõpus on raske välja öelda. Samasuguseks pähkliks osutub š-täht, nii et sõnast „shoes” saab kodumaine „suus” ja „shop” muutub ka Eesti sigade vaieldamatuks lemmikuks „sopp”. Tavaliselt päädivad õpiku kuulamisharjutused sellega, et loeme khmeeri õpetaja asemel teksti ise ette, et kõrvadel nii valus kuulata poleks.
Kuidas seletada lume ja jää erinevust Kambodžas?
„George ja Fran tavatsevad suviti käia puhkamas Hispaanias. Päeval nad ujuvad ja käivad purjetamas, seejärel õhtustavad restoranis ning enne magamaminekut mängivad kaarte. Kuid sel aastal otsustasid nad võtta puhkuse ka talvel, et minna Šveitsi suusatama.” Selline kuulamisülesanne on siinse kooli keskastme inglise keele õpikutes, mille alusel õpilased konarlikult dialooge proovivad pidada.
Wat Kok Chork on üks paljudest templitest Kambodžas, kus mungad on võtnud endale kohustuse inimestele haridust jagada. Templi territooriumil asetsev kool õpetab inglise keelt, arvutit ning kunsti. Õppima tullakse siia sellepärast, et riigikoolides on nende ainete tase sageli kehvakene või puudub sootuks, erakoolis pole aga noortel rahapuudusel võimalik käia.
Vaevalt siin klassiruumis istuvad noored oma eluajal lund näevad, hotellides peatuvad või Barcelona restoranis einestamas käivad. Nad elavad sageli ainult nime poolest majas ehk pigem varjualuses, kus pole elektrit ega veevärki, pesevad end tünnist vett ammutades, söövad põrandal rätsepaistes ja magavad sealsamas põrandal mattidel. Siiski tähendatakse sisult arusaamatud sõnad nagu „lumi” ja „jää” õhinaga üles vihikutesse, et need koos muude juba päris keeruliste grammatikareeglitega pähe ajada.
Peensusteni aetud grammatika mehaaniline pähetuupimine on aga teinud karuteene. Kuna keele kuulamis- ja praktiseerimisvõimalused on kasinad, siis kardavad õpilased reeglite vastu eksida ning seetõttu valivad küsimustele vastamiseks sosistamise või ebaleva vaikimise. Teiseks ei ole õpikute valik kõige õnnestunum, kuid ilmselt on need raamatud ainsad, mis tasuta õpet jagaval koolil on õnnestunud annetajate abiga hankida.
„Mida tähendab kongresmen?” uurib isegi õpetaja, sest see on ju õpikus ja reegleid juba oma loomu poolest armastav khmeer ei tule selle peale, et osa lihtsalt vahele jätta. Õpilastele piisaks ju sõnast „parlamendiliige” või isegi „poliitik” ning nad saaksid kõik jutud aetud ka kongresmenide kaasmaalastega Ameerikast.
Aeg-ajalt sähvatab aga tunnis Kambodža konteksti sobiv nutikus, näiteks ingliskeelseid küsisõnu õpilastega üle korrates. „Five wives and one husband,” ütleb khmeeri õpetaja parooli ning paljudel lõpuklassi õpilastel näib midagi meelde tulevat. Ainult meie vahime arusaamatute nägudega. Ta viitab sellele, et viis küsisõna algavad w-, kuid vaid üks h-tähega. „Seda on väga lihtne meelde jätta, sest ühel mehel võib ju olla viis naist, aga ühel naisel mitte kunagi viit abikaasat,” jätkab kohalik koolmeister. Kõik õpilased noogutavad mõistvalt.
Üksi klassi ees
Täiesti ootamatult ei saa õpetaja Sara Chhat ühel päeval tulla ning nii seisan hommikul ihuüksi 4–8-aastastest koosneva paarikümnepealise klassi ees. Nende inglise keel on ainult õige vähe parem kui minu khmeeri keel ning enda arusaadavaks tegemine nõuab suurt nuputamist. Vastasel juhul kordame 60 minutit tähestikku, mis ei tundu vaimsele tervisele pikas jooksus kuigi hea. Otsustan õpetada neile kehaosi inglise keeles, sest õppematerjal on ju omast käest võtta. Kõik kibelevad klassi ette neid sõnu tahvlile kirjutama, mitte nagu Eesti koolis, kus enne vastaja valimist vajuvad kõik vaikselt pingi alla.
Järgmine koolipäev algab uue üllatusega. Khmeeri õpetaja on küll kohal, kuid pole elektrit, mis ainsat laetiivikut ringi ajaks ning vähemalt 35 soojakraadiga klassiruumi veidigi tuuleõhku tooks. Klaasideta akendest hoolimata on palavus tappev. Tänane väljakutse number 1 on higi, mis tikub iga minuti järel silma ning tilgub prillidele ja põrandale. Kui ma mõne õpilase vihikus üleskirjutatud sõnu parandan, jääb kõrvallehele märg jälg, nagu oleks seal enne olnud viinamäe tigude kokkutulek. Higist leemendavad ka õpilased, kuid naiskolleegi Sarat ei paista see häirivat – tema annab tundi ranges pükskostüümis edasi ega pane kohalikuna kuumust millekski.
Autor palub annetada honorari Wat Kok Chorki kooli toetuseks. Lisainfot kloostrikooli tegevuse ja toetusvõimaluste kohta leiab veebilehelt http://www.fodcambodia.org/.