Suhtlemine lapsevanemaga vajab praktikat
Juba aastate eest Tartu õpetajate seminaris klassiõpetajaks õppides oli meil päris palju praktikaid, alates vaatluspraktikast ja lõpetades diplomipraktikaga. Nende vahele jäid veel proovipraktika, esimese nädala praktika ja välipraktika, kus õppisime loodust tundma. Kooli lõppedes oli hea ja kindel tunne, et olen õpetajatööks valmis. Esimene õpetaja-aasta näitas aga, et üks väga vajalik praktika jäi tegemata – lastevanemate praktika.
Eriti valusalt tundsin seda siis, kui pidin ühele isale verinoore klassijuhatajana aru andma, kuidas ma julgesin jätta tema poja pärast tunde kodutööd järele tegema, kui pojal on sel ajal hoopis trenn. Kuulasin kurvalt manitsemist, selgitasin oma seisukohti, muud teha ei osanud. Nüüd, kui õpetaja-aastaid on kogunenud juba kuraditosina jagu, on kogemused lastevanematega läinud järjest meeldivamaks ja ma ise olen muutunud suhtlemisel tunduvalt julgemaks. Kogemused on aidanud.
Esimene kohtumine lapsevanemaga − šokk
38-aastase koolipsühholoogikogemusega Fred Ziebarth ütles eelmisel aastal Saksa ajakirjale Der Spiegel intervjuud andes, et paljud õpetajad ja kasvatajad kogevadki esimest korda vanematega kohtudes šokki. Ta tõi näitena vanemaid, kellest üks nõudis oma lapsele ekskursiooni ajal biotoitu, teine tahtis, et rühmaruumis mängiks klassikaline muusika, ja kolmas saatis talvel lapse kooli T-särgis. Saksamaal on enamik õpetajaid ja kasvatajaid sõnapaari „töö vanematega” vaid kuulnud. Sel teemal seminare külastanud või rollimänge mänginud on vähesed. Alles õpetajana töötades tajutakse, kui olulised on lastevanemate koosolekud või niinimetatud uksevestlused.
Meilgi pole teisiti. Vaadates näiteks Tartu ülikooli klassiõpetaja koolituse õppekava uueks õppeaastaks, leiab sealt küll sellised ained nagu suhtlemine ja tagasiside haridusorganisatsioonis, kasvatuse ja õppetöö organiseerimine ning lausa 34 ainepunkti eest praktikaid, kuid kas sellest piisab? Tegemist on enamasti põhipraktikatega, kus abistatakse õpetajat, viiakse läbi tunde ja analüüsitakse neid. On õnne ja praktikat juhendava õpetaja küsimus, kui palju näeb praktikant tööd lapsevanematega.
Lapsevanem tahab teada, olla kaasatud ja oodatud
Vodafone Stiftung Deutschland viis läbi uuringu, mille tulemusena töötati välja soovitused, kuidas teha head tööd vanematega. Esiteks tuleb saavutada õpetaja ja vanema väga hea kommunikatsioon. Infot tuleb jagada reeglipäraselt (mitte ainult siis, kui selleks on põhjust). Seega ei peaks õpetajad rääkima vanematega pelgalt juhul, kui on probleeme, vaid võiksid ka muidu kirjeldada klassis toimuvat, näiteks klassi listi kaudu. Intuitiivselt olen viimastel aastatel ka ise seda soovitust järginud.
Esimeses klassis kirjutasin alguses igal päeval klassi listi, mida päeval tegime, mis kodus teha jäi, millised üritused ees ootavad. Hiljem püüdsin vähemalt kord nädalas anda klassi tegemistest ülevaate. Kogesin kiitvat tagasisidet ning lastevanemate koosolekutel tuli vanemaid isegi ergutada julgemalt küsima. Neil lihtsalt polnud küsimusi, kõik oli selge. Hindan kõrgelt neid õpetajaid, kellel on aega ja tahtmist pidada klassi blogi. Kui see on kirjutatud kooskõlas lapsevanematega ja laste huve arvestades, siis on see tänuväärt lugemis- ja õppimismaterjal igale alustavale õpetajale.
Teiseks tuleb vanemad kooliellu integreerida. Neile tuleb anda võimalus rääkida kaasa selles, mis toimub koolis, tunnis. Et tuua vanemad koolile veelgi lähemale, võiks neil lubada kasutada kooli ruume (arvutiklassi, võimlat, raamatukogu). Toetudes taas enda kogemusele, võin öelda, et vanemaid on ühest äärmusest teise. Ühed vanemad ainult korraldaksid ja teeksid, teised jõuavad kooli heal juhul (tõesti heal juhul) vaid kord aastas. Esimesi tuleb õpetajal mõistuse piires „ära kasutada” ja teisi samuti mõistuse piires „tagant torkida”.
Juba mitu aastat oleme oma koolis korraldanud lastevanemate päeva, mil lapsevanemad tohivad tulla tundidesse ja anda ka ise ühe tunni lähtuvalt oma erialast. Nii tutvus teine klass keemia algtõdedega, kolmas klass sai esmaabikoolituse ja neljas tegi sporti. Tulevikule mõeldes kõlab klassi lastevanemate klubi, mis käib koos näiteks kord kuus ja tegeleb eri asjadega (kokanduse, näitlemise, lugemisega) huvitavalt ja väljakutsuvalt.
Kolmandaks peab lapsevanem tundma, et teda oodatakse kooli, et ta on seal teretulnud. See tähendab sõbralikku ja naeratavat valvelauatädi, kes teab, kus on õppealajuhataja, kooli psühholoog või õpetaja Anne. See tähendab õpetajat, kes ei ohka, kui mõni lapsevanem enne või pärast tunde (või koguni vahetunni ajal) klassiuksest sisse piilub ja vestelda soovib. Mina tuletasin oma vanematele vähemalt kord kuus meelde, et olen valmis arenguvestlusteks. Just iga-aastaseid arenguvestlusi peaaegu kõigi lastevanematega pean põhjuseks, miks koostöö lastevanematega sobis. Mina teadsin nende muresid, rõõme ja ootusi, nemad minu omi. Kui arenguvestlusel ei keskenduta ainult probleemidele, vaid räägitakse ka rõõmudest, siis pole see õpilasele ja tema vanemale piinapink, vaid tore vestlusring, millest on kasu kõigile osapooltele.
Üllata lapsevanemat tema last kiites
Uurides veel soovitusi, mida antakse õpetajale tööks lapsevanematega, jäid silma järgmised. Ära ainult räägi, vaid ka kuula. Dokumenteeri vestlused. Teavita vanemaid juba varakult suhtluskanalitest, mida hakkate kasutama (kuula seejuures vanemate soove). Tähtsaid otsuseid ei pea tegema vestluse või koosoleku ajal, otsustamiseks võib võtta aega. Anna vanematele teada, et sind võib usaldada (ole diskreetne). Lapsega tekkinud probleemist teavita vanemaid koheselt. Ole valmis selgitama, milliseid meetmeid oled probleemi lahendamiseks juba kasutanud ja milliseid plaanid kasutada. Enne lapsevanemale helistamist mõtle täpselt järele, mida ja kuidas soovid öelda. Arvesta, et sa ei räägi ainult hääle, vaid ka kehaga. Lapsevanem märkab sinu ilmet ja kehahoidu ning teeb sellest oma järeldused. Üllata vahel lapsevanemat hea teatega (toimib eriti hästi).
E-kool ei asenda silmast silma vestlust
Lõpetuseks. Meil on e-kool, kust vanem saab kätte peaaegu kogu lapse koolielu puudutava info, kuid siingi julgen jagada paar soovitust. E-kool ei asenda silmast silma vestlust ega arenguvestlust. Lapsevanem näeb küll hinnet või märkust, kuid ei tea, mis on selle taga. Lapsele võiks jääda võimalus näha oma hinnet enne töö peal ja alles siis e-koolis. Rõõm on vaadata last, kes õnnestunud töö kätte saanuna helistab emale ja hõisates teatab, kui hästi tal läks. Seda hetke ei tohiks ära võtta. Märkust kirjutades tuleb olla võimalikult konkreetne ja täpne, niisamuti kiitust jagades. Aeg-ajalt tasub õpetajal jälgida, kui tihti vanemad e-kooli vaatavad. Kui mõni vanem pole tükil ajal endast e-kooli märki jätnud, on põhjust uurida, miks nii. Ei tohi unustada, et kõigil vanematel ei pruugi olla arvutit või internetiühendust.
Suhtlemist lapsevanemaga on keeruline teoreetiliselt õppida. Et see hästi välja tulema hakkaks, peab seda kogema. Jätkugu (eriti alustavatel) õpetajatel julgust ja kannatust suhelda lapsevanematega avatult ning lapsevanematel mõistmist, et ka õpetaja on inimene oma tunnete, vigade ja emotsioonidega. Iga lapsevanem (sealhulgas õpetajat hurjutav isa) soovib ju oma lapsele ainult head, nagu loodetavasti õpetajagi.
Tihti ei oska õpetaja lihtsalt lapsevanemaga suhelda,sest õpetaja on enda jaoks selgeks teinud,et temal on alati õigus.Ja kui siis lapsevanem julgeb vastu vaielda on tüli majas.Üldiselt ei arvesta õpilase arvamusega või selgitustega koolis mitte keegi.Eriti eredalt on tulnud see esile Kose Gümnaasiumis,kus mitte ainult õpetaja,vaid isegi õppealajuhataja püüab õpilasele koha kätte näidata,kasutades oma võimu.Pedagoog leiab,et ta võib õpilast alandada,ise sellest mõnu tundes.Mul on olnud taolisi vestlusi
selle õppealajuhatajaga mitmeid,tundub,et pedagoog lihtsalt otsib põhjusi,kuidas last alandada ja rünnata.Vastuväiteid see inimene ei kannata.Koheselt hakkab ta ründama juba isikut,kes julges talle oma seisukohta avaldada. Aga see tuleneb juba pedagoogi enda iseloomust, kasvatusest ja tema pingetaluvusest. Selline inimene ei ole võimeline ennast muutma.