Tänu Jaapani kroonprintsi abielu esimesele aastapäevale

Kakskümmend aastat tagasi algatas Jaapani valitsus Tema Keiserliku Kõrguse kroonprintsi kuningliku abielu esimese aastapäeva tähistamiseks programmi INDEX eesmärgiga edendada Jaapani ja teiste riikide noorte vahelist sõprust ja mõistmist.

Jaapani ja Eesti noored kohtuvad selle programmi raames iga kolme aasta tagant. Sel aastal kandideeris programmi 143 Eesti ja 240 Jaapani noort, kellest pandi kokku 16-liikmeline Jaapani ja 10–liikmeline Eesti delegatsioon. Seekord oli Jaapani delegatsioon Eestis 6.–22. septembrini, misjärel sõitsid Eesti noored nendega koos kaheks nädalaks Jaapanisse.

„Me kohtusime selle 16 päeva jooksul Eesti kultuuri, ajaloo, looduse ning peaministriga. Mina isiklikult kohtusin ka Sipsiku ja Lottega,” ütles Jaapani delegatsiooni juht professor Masatsugu Fujie, tõstes üles Eno Raua raamatu „Sipsik” ning võttes taskust Eesti laste lemmiku, väikese pehme Lotte.

Eestis käisid jaapanlased riigikogus, jalutasid vanalinnas, Kadriorus ja botaanikaaias ning külastasid Tallinna teletorni. Külaskäik ei piirdunud aga vaid pealinnaga. Sakus said Jaapani noored teada, kuidas valmib õlu, Viljandis külastasid nad pärimusmuusika aita ja Tartus ülikooli, Ahhaa keskust ning haridus- ja teadusministeeriumi.

Mis kellelegi Eesti külastusest kõige eredamalt meelde jäi, sõltus tema huvist – Jaapani noorte seas oli nii õigusteaduse, arhitektuuri, filoloogia, kommunikatsiooni kui ka majandustudengeid. Ühes olid noored jaapanlased aga üksmeelsed: Eesti loodus ja inimesed on võrratud.

Hingesugulased 7888 km kauguselt

Kõik jaapanlased leidsid kui üks mees, et eestlased ja jaapanlased on ikka väga sarnased, seda nii iseloomult kui ka suhtlusstiililt – alguses veidi häbelikud, kuid sõbrunevad kiiresti, ning kui üksteist juba tunnevad, on neil lihtne suhelda ja juttu jätkub kauemaks.

„Eestlased on väga viisakad, nad kuulavad teise seisukoha enne ära ja alles siis ütlevad oma arvamuse,” kirjeldas Osaka ülikooli õigusteaduse üliõpilane Mizuki Sakakihara eestlasi oma kahenädalase kogemuse põhjal. „Ja nad ei katkesta sinu juttu, ei sega vahele,” täiendas teda Tokyo üliõpilane Kenichiro Endo.

Äratundmine oli mõlemapoolne, sama kinnitasid jaapanlaste delegatsiooni võõrustanud Eesti noored. „Vaid alguses olid külalised veidi häbelikud, kuid saime kiiresti jutule ning rääkisime kohe kõigest, ei pidanud piirduma ainult viisaka small talk’iga, suhelda oli ülilihtne. Samas austavad nad väga teise inimese kõnet, ei katkesta seda, ei ole loengute või ettekannete ajal telefoniga internetis,” täheldas Tartu ülikooli majandustudeng Ott Aljas.

Olgu või suhkrukomm, aga jaapanlased olid ka nende pulkadega purki tõstmises eestlastest osavamad. Vaid üks eestlane, Sigrid Sibul oli oma Jaapani paarilisest nobedam.

Eestlastele jättiski suurima mulje, kuivõrd lihtne on jaapanlastega suhelda ja ühist keelt leida. „Meie eelhäälestus oli, et jaapanlased ei oska eriti hästi inglise keelt, nad ei julge kunagi öelda „ei”, vaid noogutavad kõige peale viisakalt, räägivad üldse vähe ning on väga ettevaatlikud. Kõik see ei vastanud aga tõele. Nende inglise keel oli väga hea, nad teadsid täpselt, mida tahavad, ning väljendasid seda lihtsalt ja viisakalt. Ja nad olid altid kõike proovima. Meil oli koos väga huvitav,” kinnitasid mitmed Eesti tudengid.

Programmi üks meeldejäävamaid osasid oli kodumajutus. Kes sattus vanaema sünnipäevale, kes suitsusauna, kel õnnestus jalutada rabas ja maalilise järve kaldal, kel käia kindluses või olla hoopis eestlase töövarjuks. Söödi kartulisalatit, sülti, praeliha ja ühepajatoitu. „Ja nad ei maitsnud seda ainult viisakusest, vaid tõstsid mitu korda juurde, neile tõesti maitses see,” olid võõrustajad õnnelikud ja ka üllatunud.

Jaapanlased kiitsid jälle eestlaste külalislahkust, ning seda mitte suusoojaks, vaid südamest. „Mareki pere viis mind oma kodukohas mitmetesse huvitavatesse kohtadesse ja minuga käis kaasas kogu pere. Ma tundsin end kui kodus,” ütles Kundas kodumajutuses olnud Kenichiro Endo ja lisas teda liigutanud hetke. „Mulle näidati eestlaste traditsioonilist mütsi, mis mulle väga huvi pakkus, mispeale kinkis pere selle mütsi mulle.” Arhitektuuritudengina oli Endo võlutud Eesti kindlustest, varemetest ja kirikutest ning puhtast loodusest. „Käisime Mareki perega Uljaste järve ääres, grupiga Viljandi järve ääres, Tartus Emajõe kaldal – ja kuskil veekogude ääres polnud näha prügi, Jaapanis see päris nii ei ole. Eesti on rikas veekogude poolest ja väga puhas,” kiitis ta.

Plusspunktid Eesti haridusele

Enim hämmastas jaapanlasi aga Eesti haridus, just aktiivõppe meetodite kasutamine. Eesti noorsootöö keskuse rahvusvahelise koostöö peaeksperdi Maria Keba sõnul said jaapanlased Kloogaranna noortelaagris veedetud kolme päeva jooksul omal nahal tunda, mida kujutab endast mitteformaalne õpe.

„Meil Jaapanis ei ole see kuigi tavaline, et õpetaja ja õpilased omavahel õppeprotsessis nii palju suhtlevad. Meie õpe on formaalsem, siin nägime aga näiteks õuesõpet, interaktiivseid tegevusi. See oli meie jaoks midagi täiesti uut,” rääkis Rena Yokosuka vaimustunult Kloogaranna noortelaagri tegevusest. Juba lihtne tutvumisharjutus, kus Eesti ja Jaapani noored pidid pingilt maha astumata end ümber paigutama nii, et nad oleksid oma nimede põhjal tähestikulises järjekorras, tekitas jaapanlastes elevust.

Yoshitaka Kinumatsu oli üllatunud Eesti paindlikust haridussüsteemist. „Paljud inimesed lõpetavad ülikooli, käivad vahepeal tööl ning tulevad siis tagasi ülikooli õppima. Selline võimalus on väga tervitatav, Jaapanis seda ei ole,” lausus ta. Eesti koolisüsteem ei ole jaapanlaste arvates ka nii pingutav kui neil. Nad tõid näiteks ülikooli sisseastumis­eksamid, mida Jaapani noor peab tegema viis. Eestis piisab kahest-kolmest eksamist.

Kyushu ülikooli ergonoomikatudengile Satomi Shinshimale jäi positiivse poole pealt silma Eesti huvikoolide süsteem. Jaapanis on treeningud ja huviringid koolide juures. „Eesti lapsed käivad palju õpetajaga koos looduses ja neid õpetatakse loodust märkama,” lisas ta veel ühe aspekti. Külalistele jäi erilise asjana silma, et eestlased korjavad seeni ja marju ning teevad ise moose.

Baruto ja IT

Üsna mitu Jaapani üliõpilast oli kuulnud Eestist kui IT-riigist ning oli huvitunud meie e-riigist. Yoshitaka Kinumatsule avaldas muljet Eesti hääletussüsteem. „Meil on Eestilt selles palju õppida. Ka Jaapanis tahetakse seda rakendada, kuid selle turvalisuse üle on praegu palju vaidlusi,” ütles ta.

Peaminister Taavi Rõivase vastuvõtu märkisid paljud Eestit külastanud Jaapani tudengid üheks meeldejäävamaks sündmuseks. „Ma ei ole näinud kunagi Jaapani peaministrit, kuid Eesti peaministriga olen istunud ühe laua taga,” ütles Kenichiro Endo. Fotod: Eesti noorsootöö keskus

Osaka õigusteaduse tudeng Yumiko Yashiro tunnistas viimasel õhtul Eestis, et on uskumatu, kui hästi on eestlased omaks võtnud ID-kaardi. „Ja te ei karda oma andmeid internetimaailma usaldada!?” imestas ja vaimustus ta üheaegselt ning lubas ID-kaardi kogemusest oma riigis kindlasti rääkida.

Imestust äratas ka see, mis meie jaoks on tavaline. „Hiromu ja Nobuyuki ei jõudnud ära imestada, kus kõik inimesed on,” vahendas Margo Metsoja oma miljonilinnast pärit külaliste küsimust Viljandis, kus korraga ei olnud silmapiiril isegi mitte viit inimest.

Eestlastega Jaapanisse kaasa sõitnud haridus- ja teadusministeeriumi töötaja Kadi Ilvese sõnul tekitasid külalistes rõõmsat elevust ka Tartu Raekoja platsil olev viltune kunstimuuseumi hoone, mida nad ennast üht- ja teistpidi kallutades vaatasid ja pildistasid, ning parasjagu haridusministeeriumi hoones algav politsei pantvangikriisi õppus.

Jaapanlaste visiit Eestisse lõppes suursaadik Tetsuro Kai vastuvõtuga. Tema sõnul on sidemed Eesti ja Jaapani vahel järjest tihedamad, seda nii poliitikute tasandil kui ka turismivaldkonnas. „Viimase aasta jooksul on Jaapani turistide arv Eestis suurenenud viiendiku võrra. Mais peatus Eestis esimene Jaapani kruiisilaev ning augustis korraldati Eestisse esimene tšarterlend. Usun et poliitikute kõrval on üks suur põhjus ka Kaido Höövelson,” viitas suursaadik Barutole ehk kõige tuntumale eestlasele Jaapanis.

Jaapani noorte pühendumust ning põhjalikku valmistumist Eesti-visiidiks näitas lõpuõhtul esitatud eestikeelne „Mu isamaa on minu arm”.

—

Mida tegid jaapanlased Eestis oma elus esimest korda

• Rena: „Olin esimest korda elus kodumajutuses ja sain süüa Eesti traditsioonilisi sööke, nagu ühepajatoitu ja kartulisalatit. Mõlemad olid väga maitsvad.”
• Kenichiro: „Kandsin esimest korda välismaal olles ülikonda – kohtumisel Eesti peaministriga. Ma ei ole näinud kunagi Jaapani peaministrit, kuid Eesti peaministriga olen istunud ühe laua taga.”
• Mizuki: „Tegin elus esimest korda ise musta leiba ja ka sõin seda, maitses hästi.”
• Yoshitaka: „Nägin Saaremaal esimest korda elus Linnuteed. Linnavalgusest pimestatud Tokyos ei ole seda võimalik kunagi näha.”
• Hiromu ja Nobuyuki: „Saime Viljandimaal proovida kiikingut.”