Teeme sooja

26. sept. 2014 Karl Martin Sinijärv kirjanik - Kommenteeri artiklit

Oli üks päev päikese ja soojaga, ja järgmine päev oli vihma ja soojaga, ja järgmisest päevast järgmine päev tuli vihma ja külmaga, ja sellesinase päevaga sai sügis. Ametlikult. Üks sõber, kes oma elu ja olemisega otsapidi poliitikas, ostis lõunavaheajal jope ning täheldas targasti, et kui seni võis endale sisendada, et suvi ju alles käib ning valimised on alles kevadel, siis nüüd on selge, et läks külmaks. Ja soojaks läheb alles pärast valimisi. Riigikogu valimisi. Ma polnud mõistnud niipidi mõelda, ent kahtlemata on tal õigus. Isegi kui mõni mõnus seenevihmane nädalavahetus Ilmaosakonnalt eraldatakse veel, seisab jahe aastatükk ees. Ning korralikult soojaks ei lähe enne märtsikuud mitte. Kui, siis ehk mõned pead lähevad.

Olgu. Mingu pead või soojaks, vähemalt nad ei lenda. Peade mittelendamise ehk normaalse elukorralduse nimel võib rõõmuga välja kannatada linnatäie sõitvaid katuseid ja enamgi veel. Samas ei pannud eelmainit aastaajaline võrrelus mind sugugi vaatama eesseisvale talvele niivõrd valitava, kuivõrd valija vaatevinklist. Sest mida aeg edasi, seda vähem usun ma ütelusi laadis „poliitikud on rahvast võõrandunud”, „meie hääl ei huvita kedagi”, „väikest inimest ei kuula keegi”, „süsteem on selliseks kujundatud, et rahva tahe ja õiglustunne ei pääse võidule”. Nii lihtne on niimoodi (mitte) mõelda ja (muudkui) öelda. Nii pagana lihtne on nõustuda mõne lobeda loosungiga ning vabastada end viuhti vastutusest. Selmet nüüd ja praegu seada end, jah, peaaegu pooleks aastaks kaasamõtlemise ja valikuvabaduse ning nondega kaasneva ühiskohustusega silmitsi. Kõlan dotseerivalt, didaktiliselt, näpugaviibutavalt? No Õpetajate Lehes ehk väheke võib.

Teeme selge vahe poliitikute ja rahvaesindajate vahele. Kuigi need kategooriad võivad kattuda. Vähe on nii häid poliitikuid kui ka häid rahvaesindajaid. Vabandust, inimeste esindajaid. Riigi ja ühiskonna toimimiseks on vaja mõlemaid. On vaja vilunud manager’e ja on vaja selge mõttega inimesi, kes vahendavad vahedalt, edastavad edumeelselt, lausuvad lahkelt ja õigel hetkel. Kodanik X, olgu ta sepp või semiootik, ei ole „läinud poliitikasse”, kui ta otsustab kandideerida kohalikku kokku või riigikokku. Suvaline nooruk või noorik, kes võtab vastu parteilise ametikoha, on läinud küll. Nõnda ka eelmainit sepp-semiootik, kui ta nõustub näiteks ministrikohaga. Siis on ta süsteemis sees. Mis ei pruugi olla paha. Aga see on juba teine mäng.

Mida ma tahan rõhutada just siin ja just meile, on see, et see aastakest pool, mille kestel meie peadesse püütakse paigutada valmis mõeldud mõtteid, on samal ajal just see aeg, mil me peaksime omal vabal tahtel välja mõtlema inimesed, kelle kaudu oma riiki teha ja omi ideid rakendada. Ja kui heliseb telefon või saabub kirjake ning küsitakse, kas nimelt minusinutemameieteienendesugune võiks kaasa lüüa ja kandideerida, siis ei maksa öelda ära, vaid lüüa kaasa. Hinnates õiglaselt iseenese tarkust ja jaksu ja särtsakust. Saades aru, et ilma meieta on igavene Nemad. Ent, mu kallid, veel suurema tähega Nemad on ju niikuinii. Katsugem meie olla ikkagi Meie. Ei lase ise ja endile tuimi seinu ümber kasvatada. Ei luba mugavalt iriseda, et omad pole omad, erakonnad on kuradist, riik nõrguke, liit ahistab, tekk on kare ja padi torgib. Laseks mõtte vabaks ja vaataks, kelle kaudu ja kuidas end esindada lasta. Ei unustaks, et kui keegi ei sobi ja ise ei taha, võib viga olla endas. Ja kui endas ei ole, siis tuleb ise esile astuda. Eestis ei ole keegi kellestki enam kui paari telefonikõne või kiirkirja kaugusel. Vaba rahvas vabal maal – või kuidas?

Ja sõber Jürgen kirjutas mineva nädal ju läbi seinte nägemise tunnist. „Läbi seinte!” – „Seinte läbi!” Mäletate? Nõnda manas end üle-linna-Vinski teise hää sõbra Asko ema tõlgitud surematus lasteraamatus. Ja kes eriti hästi mäletab, sel meenub, et mitte just vähetähtis ei olnud sealjuures teatav nähtamatuks tegev pulber. Millise eest nii mõnigi meist nii mõnelgi hetkel – ja ma ei räägi siinkohal poliitikutest, vähemalt mitte üksnes – oleks ilmselt nõus paljugi loovutama. Vinski-raamatus oli hinnaks mu mälu mööda kümme marka. Ah jah, markasid enam ei ole. Pole ka kroone. Ja mis siis. Mida vähem tähelepanu rahale ja mida enam mõtetele, seda tulemuslikum. Mõlemas ja mitmemas mõttes.

Ma komistasin üle mitme kümnendi nonde va Vinski lugude otsa üpris juhuslikult. Aga olen kindel, et parima lastekirjanduse jätkuv (jah, miks mitte ka jätkusuutlik ehk kestlik) ülelugemine on kasuks kõigile ning aitab teha parimaid otsuseid. Nii lastesse kui ka muisse asjusse puutuvas. Hmh – tegelikult puutuvad kõik me otsused lastesse. Meie oma lastesse ja nende omadesse. Sellistena noid otsusi (vastu) võtkemgi. Iseendi heaks saame teha palju vähem kui laste heaks. Ka halba saame me enestele vähem teha kui neile. Järelikult – ajud töhe ja arukus majja, pronto, bõstra, schnell, asap, aitäh!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!