Vaata, et sa nüüd paar päeva käsi ei pese!

Kadriorus USA presidendi Barack Obamaga käis 3. septembril kohtumas teiste hulgas ka Tallinna reaalkooli 5.b klass. See lühike hetk jääb meelde ilmselt kogu eluks, arvavad õpilased täna, meenutades, kuidas nende sõbrad ja tuttavad sellesse suhtusid, et just nemad sai Ameerika presidendil kätt suruda.

Kertu Kaare: „Mulle on hästi palju öeldud, et ma nägin sind telekas, sa olid ajalehes, ma kuulsin, et sa kohtusid Obamaga. Teiste klasside õpilased on ka öelnud, et sina oled ju see, kes käis Obamaga kohtumas, ma nägin telekast.”

Natali Mutli: „Minu ja ka mu ema sõbrad helistasid mulle ja ütlesid, et nägid mind televiisorist. Nad küsisid, kas oli uhke tunne, kas ma olen nüüd kuulus. Väga lahe, et just meie klass valiti sinna kõikide koolide ja klasside hulgast. See oli ikka päris suur vedamine, et meil sel hommikul ei olnud kahte tundi. ”

Joosep Toomeste: „Paar päeva pärast Obamaga kohtumist läksime vanaema juurde ja tema ütles, et oi kui tore, ja küsis, kas ma vahepeal käsi ei pesnud, sest tema tahtis ka mu kätt suruda. Sõbrad ka ei lubanud käsi pesta. Ütlesin siis, et enne Obamaga kohtumist pesin, aga pärast seda pole pesnud. Igal pool ja kõigil pidin kätt suruma, koolis, muusikakoolis ja igal pool.”

Adeele Must: „Vanaema ütles mulle, et noh, täna õhtul vaatame siis sind telekast. See oli tore! Kahjuks ma Obamaga päris kätt suruda ei saanud, sest kõigile ta ei jõudnud kätt anda. Aga klassiõdede kirjeldusest jäi selline mulje, nagu oleks Obama käsi olnud maailma kõige erilisem käsi. Võib-olla oleks minul ka selline tunne olnud, ma ei tea. Aga ärevust tundsin mina ka. Algul oleks nagu liblikad kõhus olnud, siis aga elevandid ja lõpuks lausa sinivaalad!”

Epp Maria Pugal: „Mul käis külas üks Rootsi sugulane ja ta plaanis pikemalt Pärnusse jääda. Kui ta aga kuulis, et mina kohtusin Obamaga, tuli ta kohe Tallinna tagasi, et mul kätt suruda. Seejärel rääkis ta kõigile, et tema sugulane kohtus Ameerika presidendiga ja tervitas teda kättpidi.”

Maarja-Liis Engel: „Paar päeva pärast Obamaga kohtumist läksin ema töö juurde. Seal küsisid ema töökaaslased kohe, kas mina olengi see tüdruk, kelle foto on Valge Maja koduleheküljel ja Facebookis. Ema ülemus küsis, kas ma koolis autogrammiga fotosid ka jagan, kui nii kuulus olen.”

Georg Mattias Lagus: „Kui ma pärast kohtumist bussis koju sõitsin, siis kõik tuttavad, keda ma seal nägin, küsisid, kas see olin mina, kes Obamaga kohtus. Ja nad ütlesid, et ma ei tohi nüüd käsi pesta. Päris võõrad inimesed minuga bussis siiski juttu ei teinud.”

Andreas Toomas Kuusk: „Minu vanemad arvasid, et meie klass näeb kuskilt kaugelt rahvamassi tagant, kuidas Obama auto mööda sõidab. Et me saame Obamal kätt suruda ja temaga patsi lüüa, nad küll ei uskunud. See oli väga-väga põnev päev ja ma arvan, et see jääb mu elu üheks haruldasemaks päevaks.”

Paul Kaspar Nurk: „Minu isa oli sel ajal maal. Kohvikus ajalehte lugedes nägi ta äkki, et oo, tuttav nägu! Minu pilt oli lehes. See oli tore asi. Kui koju läksin, siis vanaema ütles kohe, et tema tahab selle mehe kätt suruda, kes Obamal kätt surus.”

Laura Maria Mikenberg: „Algul isa ja ema rääkisid sellest kohtumisest ja see tundus väga lahe. Rääkisin sellest nooremale õele ka, aga tema ei saanud aru, mis selles erilist on. Või oli ta lihtsalt kade. Kadriorus olime kõik väga elevil. Kui Obamaga oli käsi surutud, siis oleks nagu midagi rasket pealt ära läinud. Kergendustunne tekkis.”