Väikeste kodu-uurijate sink-sale-proo

18. sept. 2014 Mare Müürsepp Eesti Lugemisühingu juhatuse liige - Väikeste kodu-uurijate sink-sale-proo kommenteerimine on välja lülitatud

Veteperele Anton Hansen Tammsaare muuseumi kogunesid 13. septembril sellised koolilapsed, kes üldjuhul pole „Tõde ja õigust” veel nuusutanudki. Küll aga olid kõik nad kas päris üksi või koos kaaslastega kirjutanud uurimistöö lugemaõppimisest, mis oli neljanda väikeste kodu-uurijate võistluse teema.

Võistluse algatas Paide ühisgümnaasiumi õpetaja Heli Prii, kes oli ära tundnud, et just nooremad õpilased võivad suure innu ja huviga uurimistöid koostada. Nüüdseks on Heli esimesed väikesed uurijad juba 7. klassis ja nad aitasid Vargamäel väikeste lugemisuurijate võistlust korraldada. Paide ühisgümnaasiumi klassiõpetajad juhtisid toredaid loovtöötubasid, nii et päev oli tegemist täis.

Neljandale väikeste kodu-uurijate võistlusele oli tulnud 87 tööd. Aastatega on välja kujunenud ka õpetajad, kes I–II kooliastmes sihikindlalt kodu-uurimistööd juhendavad, nagu Esta Saula Tallinna Kuristiku koolis, Kaie Kikkas Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis, Liidi Mehide Jüril, Tiina Mesi Lasilas jpt.

Paide valla kooli õpetaja Urve Salm esines korraga nii oma poja töö juhendaja kui ka uurimisobjektina. Viie lapse emana on tal kogunenud rikas kogemus võtetest ja vahenditest, millega lugemaõppimist toetada. Pere noorima lapse uurimistöö oli hea võimalus sellest kõigest ülevaade teha, seda koos fotodega ema joonistatud õppemängudest ja kodustest pildiraamatutest.

Lastest esinesid Jako Marten Reilson Jürist, Katrinka Savimägi Võrust, Sandra Tinnuri Tamsalust, Marjanne Vainu Põltsamaalt ja Saaremaa ühisgümnaasiumi kuues klass koos õpetaja Merle Priiga. Võistluse noorim osaleja oli 1. klassi laps Emma Lotta Vikk Tamsalust. Tema töö rääkis sellest, kuidas tema vanaema lugema õppis.

Mõned huvitavad väljavõtted uurimistöödest.

Kirjatähtedest valmistas mulle kõige rohkem raskusi d ja b … hakkasin neil vahet tegema umbes neljandas klassis, enne panin need sõnadesse nii, et sõna jääks normaalne, muidu ma ei teinud neil üldse vahet.

Üks asi, mis mul meeles, toimus umbes paar kuud enne mu kuuendat sünnipäeva. Käisin perega Tenerifel ja seal oli mul kaasas üks vihik, kuhu ma märkisin üles kõik kohad, kus me käisime. Mõnikord kirjutasin joonistuste juurde ka, mis pildi peal toimus. Praegu seda vihikut lugedes näen, et kirjutasin soravalt ülevalt alla.

Vanem õde kleepis 5-aastaselt ühes suures muinasjuturaamatus pealkirjadele läbipaistvad kleepsud peale, sest tema arvates oli siis teksti lihtsam lugeda.

Ema õppis kõigepealt ära tundma sõnu. Järgmiseks õppis ta neid leidma tekstist. Koos nende tegevustega sai ta selgeks ka üksikud tähed. Tänu sellisele lugemaõppimisele hakkas ta lugema kiiresti ja ei kasutanud veerimist. Vahel tekib tal probleeme keeruliste sõnade täpse lugemisega, sest silm on harjunud haarama tervikut, aga sarnase kirjapildiga sõnad võivad vahel segi minna ja võõramaid peab ju siiski tähthaaval lugema.

Lugesin kõik tööd läbi ja sain palju targemaks. Aitäh, korraldajad, Paide ÜG õpetajad Heli Prii, Eve Krais ja Tiina Kivimäe! Järgmise aasta teema on „Käbi ei kuku kännust kaugele”. Täpsemat teavet saab kodu-uurimise võistluse kohta Eesti lugemisühingu kodulehelt.