Vanemahüvitist vanuse järgi

26. sept. 2014 Kaarel Tarand kolumnist - 6 kommentaari

Läinud nädalal pöördus globaalse meedia tähelepanu ühe ajakirjas Science ilmunud artikli tõttu ulatuslikult inimkonna arvukuse prognoosile. ÜRO andmetele toetudes korrigeerisid teadlased rahvastiku kasvu ennustust sellel sajandil pisut ülespoole, ja seda eeskätt kasvanud veendumuse tõttu, et Aafrikas sündimus varem loodetud tempos ei lange.

Eestis on rahvastikuprobleemid olnud ammusest vastupidised plahvatuslikult sigivate maailmaosadega võrreldes. ÜRO viimase ülevaate järgi peaks Eesti elanike arv sajandi lõpuks langema allapoole miljoni piiri. Me poliitilises retoorikas on miljonil alati olnud saatuslik tähendus ja vastupidiselt maailmaosadele, kus kõigi võimalike abinõudega veendakse naisi vähem sünnitama, jutlustab Eesti otsustajaskond vajadusest rahvaarvu kasvatada. See tähendab, et iga naise kohta peaks sündima praegusest enam lapsi. Kuid mitte ainult.

Nagu statistikablogis (statistikaamet.wordpress.com – „Kui üks pluss üks ei võrdu kahega”) lihtsalt ja nutikalt näitlikustasid Mihkel Servinski ja Ene-Margit Tiit, mõjutab rahvaarvu pikal ajalõigul samaväärselt sündide arvuga naise kohta ka see, millises vanuses sünnitatakse. Väga lühidalt kokku võttes: kui ühiskonnas sünnitavad kõik naised kokku kaks last, mis on ligikaudu taastootmise tase, siis juhul, kui nad teevad seda keskmiselt 20-aastaselt ja nii põlvest põlve, tekib kahe sajandiga rahvastiku koguarvus kahekordne vahe võrreldes stsenaariumiga, kui kõik sünnitavad keskmiselt 40-aastaselt. Rääkimata sellest, et mida väiksem on vahe põlvkondade vahel, seda rohkem põlvkondi on korraga olemas, seda kirevam ja sidusam on ühiskond.

Ene-Margit Tiit märgib jutu kokkuvõtteks: „Iseküsimus on see, kas ja kuidas saab poliitikatega varasemat sünnitamist stimuleerida. Enamasti see valitsusi eriti ei huvitagi, sest pigem kipub ühiskonnal olema mure liiga noorte sünnitajatega, kes endaga toime ei tule. Eestis on aga nende arv nii väike, et siin olulist probleemi ei ole. Tõenäoliselt aitaksid sünnitamisvanust alandada või selle tõusu pidurdada kõik meetmed, mis toetavad õppivaid noori emasid.”

Miks nii keeruliselt? Teatavasti on Eesti nn iibepoliitika ühe kangiga ja selle nimi on vanemahüvitis. Jätkem kõrvale kõik poliitilised nüansid, miks see „iibeinstrument” just selline sai ja kui suur või olematu on praeguseks olnud selle tõestatav mõju sündide üldarvule. Selle poliitika kehtestamise lähtekoht oli, et Eesti naiste otsus kas, millal ja kui palju sünnitada, on väga ratsionaalne ja lähtub peamiselt majanduslikest kaalutlustest. Ja kui nii, siis on ju ilmne, et vanemahüvitis soosib pigem sünnitusea kasvu kui kahanemist. Kui on valida, kas kasvatada oma last töökogemuseta üliõpilase 400-eurose hüvitisega või 15-aastase karjääri pealt makstava 2000-eurosega, siis ratsionaalne valik on viimane. Meeste puhul, kes ju ka kasvaval määral vanemahüvitiste turul osalevad, võivad vahed olla suuremadki.

Kindlasti pole vanemahüvitis ainus sünnitamisea kasvu mõjutav tegur. Aga fakt jääb faktiks, ühe inimpõlve vältel on nii esmasünnitaja kui ka keskmise sünnitaja vanus Eestis kasvanud enam kui neli aastat ning keskmine on tõusnud 30 eluaastani. Sama trendi jätkudes jõuame juba sajandi keskpaigaks olukorda, kus sünnitajate keskmine vanus on 37 aastat ja esimene laps sünnitatakse umbes 32-aastaselt. Kuna vähem põlvkondi sajandis tähendab lõpptulemusena väiksemat rahvaarvu, peab järeldama, et kõik instrumendid, mis soosivad keskmise sünnitusea kasvu, on vastuolus põhiseaduse sissejuhatava mõttega (rahvuse säilimine läbi aegade).

Vanemahüvitise kaotamine oleks selge poliitiline võimatus, aga selle reformimine õilsa eesmärgi (suurem rahvaarv ilma suure immigratsioonita) saavutamiseks peaks olema lausa erakondade ja nende valijate ühishuvi. Praegune maksmise kord on sõnastanud reegli „enne karjäär, siis lapsed”, rahastamise alust muutes saaks selle lause vastupidiseks pöörata. Et poliitiline programm ja raha jagamine vajab konkreetsust ja täpsust, öelgem näiteks, et riigi silmis on esmasünnitaja ideaalvanus 22 aastat. Järelikult nähakse selles eas esmasünnitajatele ette ka kõrgeim hüvitis, mis siis iga „edasilükatud” aastaga hakkab 1/20 kaupa kahanema, jõudes 42-aastase esmasünnitaja puhul nulli. Samalaadne kahanemine toimuks ka sünnijärjekorras teiste, kolmandate jne laste sünni, aga ka meeste-isade puhul (mida vanem, seda vähem on talle võimalik hüvitada).

Ideoloogiliselt on vanemahüvitise lahtihaakimine senistest sissetulekutest ehk natuke raske Reformierakonnale, kuid kui ühiskonnas vanemahüvitisteks jagatav kogusumma ei vähene ning muutus viiakse läbi üleminekuperioodiga, ei kannataks eriti keegi – plaani korrigeerides saaks tulevane ärinaine sama raha kätte, ainult noorelt, mitte keskeas. Lisaks sellele, et uus kord soosiks rahvastiku (ja sellega koos nn töökäte hulga) kasvu, oleks see ka objektiivselt õiglasem, sest kalendriaasta sissetulekutes võib olla palju juhuslikku, vanus on aga täiesti võltsimiskindel arvestamise alus.

Endine kultuurilehe Sirp peatoimetaja, Eesti Rahva Muuseumi avalike suhete talituse juhataja Kaarel Tarand hakkab edaspidi Õpetajate Lehe püsiautorina kirjutama poliitikaga haakuvatel teemadel.


6 kommentaari teemale “Vanemahüvitist vanuse järgi”

  1. loe ja imesta! ütleb:

    Väga VÄGA rumal jutt!
    Selmet küpseid naisi lapsesaamise eest rahaliselt karistada ( oma esiklapse sain 22-aastaselt ja nüüd viimase 39-aastaselt), peaks vanemahüvitise maksmise lõpetada neile, kes päevagi tööd pole teinud.
    Kuna meil, maal paksude metsade keskel, sünnitavad noored plikas ainuüksi selle miinimumvanemahüvitise nimel, seejärel lasevad kunstküüned panna ja kui poolteist aastat läbi saab, on järgmine tita hakkamas. Beebid on jah armsad, aga kooli minnes on lapse vajadused üha suuremad – noored hariduse ja tööta naised võtavadki beebit kui omalaadset lemmiklooma. Võin praktikuna öelda, et 30. aastates sünnitatud lapsed ( neid on kokku 3) on saanud minult rohkem – aega, pühendumust ja ka rahaliselt oleme mehega ennast just praeguseks hetkeks heale tasemele üles töötanud.
    Sarisigimine ei ole ilus sõna, aga paraku on tõsi, et vaesus ja rumalus taastoodab ennast mühinaga.

  2. Triine ütleb:

    Sellist muutust saaks ilma õiglase ootuse eeldust rikkumata rahendada ehk 15-20 aastase etteteatamisega ja üleüldse oleks see väga diskrimineeriv süsteem.

    Sest tänased 35-aastaseid riik siis ei toetanud, kui nad oleksid 20-aastastena tahtnud sünnitada ja koju jääda. Ja nüüd siis riik ei toeta sellepärast, et nad on liiga vanad? Kas me lahendame liiga vanade sünnitajate probleemi sellega, et kaotame nendele makstava toetuse (või vähendame seda oluliselt), mille tulemusel suur osa neist ka ilmselt enam ei sünnita? Usus, et siis 20-aastased hakkaksid suure vanemapalga saamise pärast õigetel põhjustel sünnitama? See on selline vildakas ja läbimõtlemata pakkumine, hea Kaarel Tarand. Ma olen selle poolt, et riik peaks tegema rohkem, et nooremaid sünnitama motiveerida, aga ta ei tohi selleks karistada vanemaid sünnitajaid, kellel on praegu ehk esimene võimalus üldse lapsi saada.

  3. Kaarel Tarand ütleb:

    Head kommenteerijad!
    Mina ei taha kedagi diskrimineerida ega karistada, vaid räägin hoopis muust. Iga poliitilise programmi kehtestamisel (seaduste ja eelarvega) seatakse sellele mingid eesmärgid. Vanemahüvitise programm ei olnud erand. Kui nüüd, aastaid hiljem on selgelt näha, et programm praegusel kujul ei täida soovitud eesmärki (saagu meid palju), siis pole avaliku raha kulutamine järelikult olnud efektiivne ja eesmärgipärane. Me võime öelda, et paljude üksikisikute ootusi on küll täidetud, kuid see ei olnud poliitilise programmi pikaajaline mõte.
    Nn emapalga eestkõneleja Reformierakond väidab siiani, et “emapalk on aidanud kaasa sündide arvu kasvule” – mis iseenesest ei ole tõestatav väide -, kuid nagu arvutused pikemal ajateljel näitavad, soodustab kehtiv hüvitise maksmise kord sünnitamise edasilükkamist, suuremate vanusevahede teket põlvkondade vahel ning sellest tulenevalt rahvastiku üldarvu kiirenevat kahanemist võrreldes mõne muu stsenaariumiga või siis programmiga, mis soodustaks pigem nooremalt sünnitamist.
    Ma ei soovi kedagi sünnitama õpetada ega juhtida üksikisikute valikuid. Osutan vaid, et efektiivsusnõue peab kehtima iga avaliku kulutuse puhul, mitte valikuliselt.

  4. Katrin ütleb:

    Aga armas, Kaarel, kas olete ka mõelnud, mida tänapäeval 20-aastased inimesed teevad? Nad õpivad ja rändavad maailmas ja koguvad sotsiaalset kapitali. Ja seda mitte ainult Eestis. Kes neid lapsi siis kasvatab? Või polegi naistel vaja õppida ja rännata, istugu kodus? Ehk riigi seisukohast võib ju olla ideaal, kui 20-aastased naised sünnitaksid, aga naise seisukohast, kes tahab enne paiksest jäämist ka veidi vaba olla, see täna kindlasti ideaal ei ole ja on seda veel vähem homme.

    Teie üleskutse tähendab sisuliselt, et kõik 20-aastased püsisuhtesse ja kindlalt kodu külge kett. See sobib 19. sajandisse, mitte tänasesse päeva. Feodaalses mõtlemises kinni riik võib ju ihaleda seda, et naised sünnitaksid varem, et siis on maksumaksjaid pikas perspektiivis rohkem, aga 21. sajandi riik peab aktsepteerima reaalsust ja seda, et naised sünnitavadki hiljem. Ja kui ka Teie kohandate ennast reaalsusega, siis Te ehk saate aru, et tänases olukorras saab olla ainult lahenduseks see, kui me loome kõik tingimused selleks, et see 35+ naine saaks kahe lapse asemel neli või rohkem last. Ja pikas perspektiivis erineb tulemus ka riigi jaoks üsna vähe, aga inimesi ei suruta mingitesse ideaalidesse, mida nad ei jaga.

  5. Kaarel Tarand ütleb:

    Ma püüan siis veelkord end arusaadavaks teha. Ma ei ole kunagi uskunud, et vanemahüvitis oleks oma algtõukelt olnud eesmärgipärane sotsiaalpoliitika. Ei, see oli ikka juure poolest küüniline poliittehnoloogia, mille abil parteid üksteiselt valijaid üle püüdsid lüüa.
    Olemata selle kehtestatud poliitika pooldaja püüdsin lihtsalt näidata, et poliitikalt (ja eriti selle kulupoolelt) efektiivsuse nõudjad on ise kehtestanud ebaefektiivse mudeli, mis töötab nende soovitud eesmärkidele vastu.
    Aga seda, mida teevad tänapäeva 20-aastased, tean oma järeltulijate peale vaadates vägagi hästi. Samas mäletan ka, kuidas iseseisva eluga tulid toime 1980ndate arvukad tudengipered (ilma mingisuguse sotsiaaltoetuseta) ja kuidas nende elu täisväärtuslikuna edasi läks ja tänaseni läheb.
    Lõpetuseks märgin veel, et minu jaoks ei ole eestlaste absoluutarv mingi elu ja surma küsimus, nagu see paistab olevat suuremale osale poliitilisest eliidist. Selle probleemi olemust on täna vaimukalt lahanud Ott Puumeister Sirbis (artikkel “Lõplikkusest”)

  6. Triin ütleb:

    Sellisel juhul, pikema keerutamiseta kaks küsimust lakmustestiks.

    Kas oma lastele soovitate saada lapsi 22-aastaselt (eeldades neilt Eesti keskmist ülikool pooleli, kindlad tulevikuplaanid tegemata, oma kinnisvara pole soetatud)?

    Kas Te soovitate seda ka Eesti mediaanpalgaga üksikvanema lapsele (tuletame meelde, statistika järgi 1/4 Eesti vanemaist), kellel ülikool(ilmselt stipi peal) pooleli ja puudub turvavõrgustik?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!