Varajase märkamise tugisambad

12. sept. 2014 Ülle Kuusik Tartu hariduse tugiteenuste keskuse logopeed - 2 kommentaari

Viimastel aastakümnetel pöörab arenenud maailm järjest enam tähelepanu lapse arengu varajastele etappidele. Kolme esimese eluaasta eripära tuleneb selle erakordselt suurest sensitiivsusest. Selles vanuses kujunevad ja arenevad intensiivselt motoorika ja tajud, mis on omakorda aluseks teiste arenguvaldade (kõne, praktiline tegevus, mõtlemine, isiksuse omadused jm) kujunemisele. Nimetatud arengusuunad ei teki ega küpse üldjuhul iseenesest, vaid vajavad teadlikku ja vanuselist eripära arvestavat sotsiaalset mõjutamist.

Alla-aastase lapse arengu allikas on eelkõige tema lähedased täiskasvanud. Kuigi esimesel eluaastal on valdav lapse füsioloogiliste vajaduste rahuldamine, ei tohi alahinnata imiku vaimse arengu potentsiaali ja selle mõjutamise olulisust. Vaimse ja isiksusliku arengu allikas on imiku ja tema lähedase täiskasvanu (ema) emotsionaalne suhtlemine. Suhtlemine ei tähenda pelgalt lapsega rääkimist, vaid ka lapse puudutamist, talle naeratamist, teatud asendisse panemist ning suhtlemist esemete vahendusel.

Esimesel eluaastal kogub laps oma meeleorganite abil teavet esemete eri tunnuste kohta. Kui täiskasvanu samal ajal lapsega räägib, asju, tegevusi ja nende tunnuseid nimetab, siis kujuneb eakohane kõnemõistmine ning aastane laps suudab kümmekonna kindla tähendusega sõna või silbi abil ka vestluses osaleda.

Teisel ja kolmandal eluaastal on lapse heaolu ning tema areng jätkuvalt täiskasvanust sõltuvad, kuid nüüd on tema arengu allikas praktiline koostegevus ja suhtlemine lähedastega. Toetudes matkimisele, õpivad lapsed täiskasvanu toel neile jõukohaseid esemeid kasutama: lusikaga sööma, tassist jooma, kühvliga tõstma, pliiatsiga kritseldama jm. Esemelise tegevuse mõjul jätkub tajude areng, vallandub intensiivne kõne arengu periood, kujuneb esimene mõtlemise vorm ning eale iseloomulike praktiliste tegevuste algoskused (esemeline mäng ja joonistamine, eneseteenindus).

Eelöeldu taustal tuleb rõhutada, et ei piisa, kui vanemad oma võsukestele asju kokku ostavad, vaid emad-isad peavad leidma aega nende asjade kasutamisviise lapsele ette näidata, last koostegevusse haarata ning sinna juurde ühist tegevust kommenteerida, tehtavast rääkida.

Ülalkirjeldatu iseloomustab terve lapse arengut. Paraku tuleb tõdeda, et järjest enam kohtavad lastega tegelevad spetsialistid lapsi, kelle areng on pidurdunud.

See tendents iseloomustab tervet maailma. Arenguliste erivajadustega laste arv kasvab nii bioloogilistel kui ka sotsiaalsetel põhjustel või nende koosmõjus. Arvatakse, et inimese geneetiline kood ei pea vastu ainetele, mida inimene õhu, vee ja toidu kaudu järjest enam tarbib.

Alahinnata ei saa ka ühiskonnas valitsevat kõrget stressitaset. Geneetiliste haiguste kõrval võivad lapse arengut takistada sünnitraumad, eelkõige hapnikuvaegus sündimise ajal.

Lisanduvad närvisüsteemi kahjustavad varajases eas põetud haigused ning traumad. Sotsiaalsete põhjuste seas on hakanud domineerima osa lastevanemate oskamatus, mõnikord isegi suutmatus oma last arendada, temaga tegelda. Ollakse arvamusel, et väikelapseeas lapse oskused küpsevad ja kui midagi ongi vaja õpetada, siis selle jaoks on lasteaiad ja hiljem koolid. Unustatakse, et iga oskuse kujunemiseks on oma aeg ja ükski võõras täiskasvanu ei asenda lapsele ema ja isa.

Oma lapse õpetamine ja kasvatamine on vanemate kohus. Arusaadavalt on olukord keerulisem siis, kui lapse arengut pidurdavad bioloogilised põhjused. Ükski pere pole kaitstud selle eest, et neile sünnib laps, kelle areng ei kulge eakohaselt. Geneetilised haigused, sünni­traumad, enneaegsus – see on „looduse tahe”, mille vastu me ei saa. Küll on aga võimalik last aidata.

Abi peab olema võimalikult varajane, puudest lähtuv, kompleksne ning süsteemne. Abi komplekssus seisneb kõigi võimalike osapoolte koostöös. Lapsele peab olema tagatud meditsiiniline, psühholoogiline ning eripedagoogiline abi. Erakordne roll on täita lapse vanematel. Ükski asjaosalistest pole võimeline imeks, st ei suuda ravida geneetilist sündroomi, taastada hukkunud närvirakke jne. Küll suudab selline abi leevendada, korrigeerida teiseseid, põhipuudest tulenevaid hädasid – kõneprobleeme, vaimse tegevuse mahajäämust jm.

Esimese kolme eluaasta unikaalsus seisneb selles, et kahjustustest hoolimata on lapse aju mõjutustele väga vastuvõtlik, st laps allub hästi õpetamisele. Kui laps jõuab spetsialistide juurde neljanda eluaasta lõpus või veelgi hiljem, on palju nn kasulikku aega kasutult kulgenud ning sageli pole võimalik last enam nn ealisse normi juhtida.

Paraku on just käesoleval ajal hakanud mingil seletamatul põhjusel levima seisukoht, et kui laps ei hakka näiteks õigel ajal rääkima, siis tuleb lihtsalt oodata, küll ta ükskord ikka hakkab. Ei teata, et kõne puudumine või selle arengus mahajäämine võib olla tingitud väga erinevatest põhjustest, mis nõuavad erinevat sekkumist ning teekond ealise kõneni võib olla pikk ja keeruline. Alakõne omakorda pidurdab võimsalt lapse vaimset arengut.

Tänu uurijatele teavad spetsialistid ka seda, et kui kahjustada on saanud vasaku ajupoolkera koore närvirakkude toimimine, aga vasakus oimusagaras asuvad kõnekeskused, on igapäevase sihipärase logopeedilise mõjutamise tulemusel võimalik käivitada kompensatsioonimehhanisme.

Paraku jääb see pelgalt võimaluseks, kui laps saabub kõneravile neljanda eluaasta lõpus või veelgi hiljem. Seega seisneb varajase sekkumise mõte laste maksimaalses aitamises, neile mitte küll alati, aga sageli nn normaalse elu tagamises. Mainimata ei saa jätta kasu ühiskonnale. Iga arengulise erivajadusega laps, kes on saanud abi imiku- ja/või väikelapseeas, saab hilisemas elus hakkama iseseisvalt või ühiskonna olulisel määral väiksema toetusega. Neid lihtsaid mõtteid pole Eesti riik seni kahjuks veel mõistnud ega toetama asunud. Oleme uhked oma e-riigi ja emapalga üle, aga pole rohkem kui kahekümne aasta jooksul suutnud rajada ühtegi varajase sekkumise keskust. Valus on tõdeda, et oleme ainukene riik Balti mere ääres, kes oma abivajavad väikelapsed süsteemse ja kompleksse abita jätab. Panustades tugivõrgustike loomisse koolides, unustame, et alustada tuleb ikkagi algusest.


2 kommentaari teemale “Varajase märkamise tugisambad”

  1. Praktik ütleb:

    Praktikuna olen täiesti nõus austatud kolleegi arvamusega! Olen saanud varajase sekkumise täienduskoolitusi ja see, mida seal räägitakse, näidatakse, on olnud väga mõistetav ja loogiline. Tavaelus aga olen kokku puutunud hoopis teise maailmaga, kus erivajadustega lastel on lastud ajapikku süvenevalt probleemsemaiks muutuda. Tõsise logopeedilise dgn-ga laps satub logopeedi vastuvõtule alles hilises 4. eluaastas. Düslektik istub tavakooli klassis logopeedilise abita ja kirjutab 6. klassi õpilasena vaevaliselt konarlikes joonistähtedes. Näiteid võin tuua teisigi, küll ja veel.
    Sisuliselt on minu arvates tegemist suureulatusliku raha raiskamisega. Varateismeline või teismeeas HEV- õpilane ei võta emakeele ja teiste põhiainete erimetoodikat ja eriõpetust niisama kergesti vastu. Talle seda selles vanuses nii- öelda peale suruda tundub olevat ajaraiskamine. Üsna tavaline on, et sellistel puhkudel oodatakse HEV-lapse eripedagoogilt ka üpris kiiresti positiivseid tulemusi, selle asemel, et taibata, et võib tekkida hoopiski tagasilööke(kuna laps ei saa pikka aega aru, miks ta väiksemas grupis õpib ja hoopis teiste vahenditega- sõltuvalt HEV- lapse isikuomadustest muidugi). Tekib küsimus, miks pole vanemad suutnud aru saada oma lapse individuaalsetest eripäradest ja kus on olnud lasteaednike, algkooli pedagoogi(de)silmad? Saan aru, et tugivõrgustikud on paljudes lasteasutustes tööle rakendatud.

  2. Anonüümne ütleb:

    Oehh,
    jutt kõik väga õige. Lisan ka, et füüsilise arengu osas tuleb lapsi jälgida. Miks jõuavad alles 10 kuused lapsed füsioterapeutide juurde sest nad ei keera.

    AGA kõige olulisem küsimus on see, et milline on see koht ja milline on see aeg ja see inimene, kes peab saatma lapse spetsialisti juurde.

    Ma võimlesin end perearsti juures pooleks, et saada saatekirja füsioterapeudile. Pidin põhjendama iga kuu korra, mis ma annan lapsele süüa, et ta ei võta kaalu ja pikkust juurde.
    Pidin käima läbi 2 neuroloogi (tasulist), 3 füsioterapeuti (tasulist) sest ma ei saanud saatekirja.

    Perearst ütles, et neil on juhendid, millal mida võib teha ja kuhu suunata.

    Palun tehke perearsti süsteem korda. Koolitage/õpetage välja pediaatrid. Pediaatri juures võiks olla kohustuslikud kontrollid esimese 2 eluaasta jooksul iga kvartal. Ja edasi 2 korda aastas.

    Perearstidel puudub kompetents ja “juhendid” imikutega ja väikelastega tegeleda.

    Alustage palun siiski riiklikul tasemel sellest. Kui emale pidevalt iga kuu perearsti juures räägitakse, et teie lapsega on kõik korras ja et iga laps on erinev siis on ju selge, et emal puuduvad teadmised, oskused, kontaktid oma last edasi uurida kui kõige olulisem lüli pidevalt kinnitab, et kõik on korras.

    Alustage algusest st perearsti süsteemist.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!