Ainult keskkond paneb keelt kasutama

31. okt. 2014 Ago Gaškov ajakirjanik - 2 kommentaari

Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktor Hannes Mets veenab vene noori eesti keele oskuse vajalikkuses.

Rakvere ametikooli endine direktor Hannes Mets juhib maikuust Ida-Virumaa kutsehariduskeskust. Jõhvis asuv IVKHK on Rakvere ametikoolist palju suurem. Kui Rakveres on õpilasi 800 ringis, siis Jõhvis peaaegu 1200.

„Suurt vahet nende koolide õpilastel ja õpetajatel pole. Õpilased suhtuvad õppimisse ja õpetajad õpetamisse samamoodi. Ainult et kui Rakveres rääkisin vene keelt ainult vene keele õpetajaga, siis Jõhvis tuleb seda päevas ikka mitu korda teha, sest paljude õpetajate ja õpilaste kodune keel on vene keel ja Ida-Virus toimunud protsessid ei ole inimesi eesti keelt õppima pannud,” hindab Mets.

Keelsus ja meelsus

Kas õpilased, kes eesti keelt ei valda, on tööjõuturul konkurentsivõimelised? Mets ütleb, et õpilased on temalt küsinud, kas nad peavad eesti keele selgeks õppima või mitte. „Minu vastus on, et ei pea. Kui sa ei taha karjääri teha, siis ei pea ühtegi keelt oskama. Kui tahad hauakaevaja olla, piisab meetrise ja kahemeetrise lati vahel vahetegemisest. Aga ma selgitan õpilastele, et karjääritegemiseks on keelteoskus hädavajalik. Kui inimene oskab ühte keelt, näiteks vene keelt, on tema töövõimalused piiratud. Ida-Virumaal on küll palju venekeelseid asutusi, kuid palgad on seal väiksemad kui mujal. Kui oskad kahte keelt, on valikuvõimalused suuremad ning kolme keele oskuse puhul on kogu Euroopa lahti ja palgad algavad 1500 eurost. Eks see on inimese enda valik, kas 350-eurone Eesti miinimumpalk või 1500-eurone miinimumpalk. Õpilased peavad aru saama, et keelteoskus kujutab endast karjääritegemise võimalust,” räägib Mets.

Paljudele erialadele asuvad õppima põhikooli lõpetanud 16-aastased noored. Metsa sõnul on õpetajate ülesanne teha neile selgeks, kuidas keelteoskus elus edasi jõuda aitab. „Õpilased, kes tahavad kuhugi jõuda, saavad aru, et neil on keeli vaja. Kes õppida ei viitsi, ei saa ka keelte õppimise vajadusest aru,” nendib Mets. Põhikoolilõpetaja peaks eesti keelt oskama, aga paraku pole see nii. Metsa sõnul on üsna keeruline motiveerida seni ainult ühte keelt rääkinud õpilast teistes keeltes suhtlema. „Ainult keskkond sunnib keeli kasutama. See tähendab uusi sõpru ja praktikakohti,” sõnab ta.

Keelest olulisemaks peab Mets aga meelsust. „Kui inimene räägib ükskõik mis keeles, aga on eestimeelne, on meil võit käes. Siis ei ole oluline, mis keeles ta tööl või kodus räägib.”

Suured investeeringud, vähe õpilasi

Virumaal on kokku kuus kutseharidust andvat õppeasutust: Narva kutseõppekeskus, Sillamäe kutsekool, Ida-Virumaa kutsehariduskeskus, Rakvere ametikool, Väike-Maarja õppekeskus ja keskhariduse baasil seitsmel erialal kutseõpet andev Lääne-Viru rakenduskõrgkool. Tosin aastat tagasi tehti kutseharidusse väga suuri investeeringuid. Mitmel pool Eestis arendati välja suured ja moodsad kutsekoolid, aga õpilasi neisse enam ei jätku. Õpilasi ei jätku ka Narva kutseõppekeskuses. „Võib kindlalt öelda, et investeeringute tegemine oli õige samm. Majad said korda. Kui suudame koolist väljalanguse viia normaalsele tasemele, ütleme kümne protsendini kolmekümne viie asemel, ja koolide võimalused tõhusalt ära kasutada, siis oleks neli kutsekooli kogu Virumaal paras arv. Samas küsitakse põhjendatult, ehk piisaks vaid kahest kutsekoolist. Peame nelja kooli vajadust väga hästi põhjendama.

Kogu Virumaal õpib kutsekoolides kokku kolm tuhat õpilast, aga Rakvere ametikooli sõpruskoolis Kuopios kaheksa tuhat. Neil on kümme maja. Ehitust õpetatakse ühes, traktoriste teises, juuksureid kolmandas, hotellimajanduse jaoks ongi hotell, kus õpilased pärast kooli praktikal on, ja nii edasi. Meil on õppehooneid piisavalt, aga peame neid targalt kasutama. Kui me seda ei oska, on meil varsti jälle koolimaju, mis tuleb ühe euro eest ära anda,” mõtiskleb Mets.

IVKHK on mõeldud umbes kahele tuhandele õpilasele. „Kui vaadata sündimust, siis nii palju õpilasi me siia ei saa. Kui lisada koolitust saavad täiskasvanud, käibki meil õppimas kaks tuhat inimest. Meil on 19 000 ruutmeetrit pinda. Rusikareegel on, et õpilase kohta võiks olla kümme ruutmeetrit. Seega peaks meil olema 11 000 ruutmeetrit pinda. Kui rekonstrueerime E-korpuse, jääb pinda vähemaks, ja kui anname tulevikus ära A-korpuse, mida kasutab Ahtme kool, siis jääbki ruumi enam-vähem parajalt,” räägib Mets.

Tahaks tööandjale lähemale

Järgmine küsimus on, kas kutsekooli on vaja väga moodsaid õppeklasse. „Võib-olla oleks targem tegelda töökohapõhise õppega. Mujal maailmas on töökohapõhine 40–60 protsenti. Meie oleme tööandjatest liiga kaugel olnud. Kui oleme neile lähemal, saavad nad oma töötaja kiiremini kätte. Näiteks ei tea, et kusagil õpetataks kaevanduse- ja karjääriautode remontimist. Ida-Virumaa on tööstuspiirkond ja siin on palju võimalusi tööandjatega koostööd teha. Peame võitma tööandja usalduse, koolitama inimesi nii, et nad siin tööd leiaksid. Küllap hakkavad siis ka lapsed sündima, sest nelja tuhande lapse sündimine aastas ei ole Virumaa jaoks utoopia,” arutleb Mets.

Nelja kutsekooli direktorid on taas hakanud kokku saama, et kutsehariduse arenguvõimaluste üle juurelda. Neil on koos palju arutada, näiteks kuidas muuta õpetajate töö sisukamaks. Seni on koolijuhid võidelnud pigem oma kooli säilimise eest, kuid Metsa sõnul annab koolide koostöö paremad võimalused kõigile haridusasutustele.

Mets lisas, et kutsehariduse maine paraneb iga aastaga. „Me ei võta enam igat soovijat vastu. Kui suudame ka väljalangust vähendada ja parandada õpilaste tugisüsteemi, peaks kaduma arvamus, et kutsekooli lähevadki need, kes gümnaasiumi ei kõlba,” arvab Mets.

Tema sõnul sõltub õpilase tulevik ikkagi õpilasest endast. Laiskus ja mugavus pole aga kuhugi kadunud ja kutsekooli üks eesmärke on näidata õpilastele, kuhu on hea õppimise korral võimalik jõuda.

Hannes Metsa kodu on Rakvere lähedal. Tema meelest aga ei jää elukeskkond Jõhvis enam Rakvere omale alla. „Kui Rakveres on teater, siis siin on kontserdimaja. Sporditegemise võimalused on Jõhvis head, inimesed on toredad. Ma olen virulane ja võtan Virumaad juba ammu ühe tervikuna,” kinnitab ta.


2 kommentaari teemale “Ainult keskkond paneb keelt kasutama”

  1. Tarmo Pajula ütleb:

    Tere Hannes!
    Mina olen Jõhvist pãrit, tubli, pane asi käima. seppern oli minu lapsepõlve sõber ja muusika tegemisel olime koos parimate sellle aja muusikutega seal.
    Tarmo

  2. Tarmo Pajula ütleb:

    Tere!
    Juhtisin 5 aastat Pärnus Tehnikamaja.
    Tarmo

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!