Alushariduse järjepidevuse pärast on põhjust muret tunda
Eelmisel nädalal tähistas Tartu Meelespea lasteaed 50. sünnipäeva. Kogu nädala jooksul toimusid majas üritused lastele ja lasteaia vilistlastele, endistele töötajatele ja lapsevanematele, kolleegidele ja linnajuhtidele. Sünnipäevanädala moto oli „Tagasi lasteaeda” ning külalistel oli võimalus käia rühmades, osaleda tegevustes ja näha lasteaiaõpetajate igapäevatööd.
Tartu Meelespea lasteaia direktor Heda Kala, kes on ühtlasi Eesti alushariduse juhtide ühenduse esimees, kinnitab, et iga lasteaia suurim rikkus ongi seal töötavad inimesed. „Lasteaia ajalugu on eri põlvkondade inimeste lugu ja meie maja õnn on olnud, et siin on läbi aegade olnud tugev ja ühtehoidev pedagoogiline kollektiiv. Praegu on põhjust järjepidevuse pärast mures olla, sest lasteaedadesse õpetajate leidmine on tõsine probleem.”
Pöördumine kõrgkoolide ja riigikogu poole
Just seetõttu viib alushariduse juhtide ühendus novembri alguses lasteaiajuhtide seas läbi küsitluse. Küsimustik saadetakse kõikidele lasteaiadirektoritele, et teada saada, milline on nende paari viimase aasta kogemus erialase haridusega õpetajate, samuti muusikaõpetajate, logopeedide ja eripedagoogide leidmisel, selgitab Heda Kala. „Saadud tulemuste põhjal teeme pöördumise Tallinna ülikooli ja Tartu ülikooli rektoritele ning riigikogu kultuurikomisjonile, et juhtida tähelepanu olukorra tõsidusele ja teha ettepanek kaaluda võimalust õppekohtade juurdeloomiseks ning lisa- ja kõrvalerialade avamiseks. Ühtlasi peaks see andma ülikoolidele tagasisidet tööturu tegelikust vajadusest. Kuigi meilt ei ole seda küsitud, oleme meelsasti nõus teavet jagama.”
Heda Kala sõnul on kõigi maakondade esindajad väitnud, et erialase haridusega lasteaiaõpetajaid on üha keerulisem leida. Nende aastakäikude õpetajad, kus selle eriala lõpetanuid oli kõige rohkem, hakkavad pensionile jääma, noori õpetajaid aga lasteaeda juurde ei tule.
„Üks oluline põhjus on, et lasteaiaõpetajaid ei koolitata piisavalt, vajadus on tunduvalt suurem,” räägib Heda Kala. Mitte ainult Tallinnas ja Harjumaal, vaid ka mujal Eestis ehitatakse juurde uusi lasteaedu ja avatakse uusi rühmi, kuhu on õpetajaid vaja. Samas on kõrgkoolid alushariduse pedagoogide vastuvõttu hoopis vähendanud. Tartu ülikool lõpetas ära kaugõppe, mis on väga populaarne õppevorm, kuna võimaldab õppida töö kõrvalt.
Kui sel õppeaastal koolitavad alushariduse pedagooge veel nii Tallinna ülikool kui ka pedagoogiline seminar, siis järgmisest aastast koondub õpe ainult Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudi alla. Rakenduskõrghariduse tasemel lasteaiaõpetajate ettevalmistamine lõpeb üldse, neid hakatakse ette valmistama ainult bakalaureuseõppes. Alushariduse pedagoogi erialale on läbi aegade olnud pürgijaid palju ja konkurents on tihe, ometi on oht, et õppekavade muutmise käigus vähendatakse vastuvõttu veelgi, mis teeb lasteaiajuhtidele muret.
Üks koolitus ei asenda erialast haridust
„Juba praegu on lasteaiad sunnitud tööle võtma mis tahes eriala lõpetanud kõrgharidusega inimesi, kes on läbinud 160- või 240-tunnise eelkoolipedagoogika kursuse,” räägib Heda Kala. „See tähendab, et lasteaed peab hakkama praktikut ise välja koolitama. Töö lasteaias nõuab aga õpetajalt lisaks pedagoogikale ka didaktika tundmist. Ühe kursusega on seda võimatu omandada. Lasteaialastel ei ole veel kollektiivse töö oskusi, õpetaja töötab sisuliselt iga lapsega individuaalselt. Pealegi arenevad lapsed erinevalt – meil on sõimerühmas laps, kes hakkab varsti lugema, ja teine, kes veel sõnagi ei räägi. Eritähelepanu vajavaid lapsi on juba igas rühmas, mistõttu peavad õpetajal olema ka eripedagoogika teadmised.”
Suur töölõik lasteaias on direktori sõnul töö vanematega. „Paljud noored lapsevanemad vajavad lapse kasvatamisel nõu ja abi. See on arusaadav, sest põlvkonnad ei ela enam koos, vanaemad ei saa pühenduda lapselastele, vaid käivad tööl ning kogu teave hangitakse eakaaslastelt suhtlusvõrgustikest. Koolieelse lasteasutuse seaduse järgi ongi lasteaed praegu ainus institutsioon Eestis, kellel on kohustus koolieelses eas laste vanemaid nõustada.”
Lasteaiad konkureerivad personali pärast
Üsna tihti juhtub, et lasteaed määrab uutele töötajatele juhendajad ja mentorid, koolitab nad aasta jooksul välja, kuid siiski selgub, et see töö (töötasu) neile ei sobi. „Ka meil oli hiljuti selline kogemus,” meenutab Heda Kala. „Võtsime eelmisel aastal tööle kolm noort bakalaureusekraadiga õpetajat, kes tegid väga head tööd, kuid aasta pärast lahkusid. Üks neiu kolis tagasi kodukohta, sest polnud oma palgast võimeline Tartus elamispinna eest üüri maksma. Teine otsustas minna tööle välismaale. Kolmas valis eralasteaia, mille metoodika talle hästi sobis ja kus palk oli kõrgem. Kindlasti on ka palk põhjus, miks lasteaiaõpetajaid pole lihtne leida. Kätte on jõudnud aeg, kui lasteaiad hakkavad omavahel personali pärast konkureerima. Tartu lähivallad pakuvad võrreldes Tartuga sada eurot suuremat palka, mis on suur raha. Tartus on kõrgharidusega lasteaiaõpetaja brutopalk 700 eurot, kätte saab ta 560, mis ei ole elu alustava noore inimese jaoks ilmselgelt piisav. Sügisest tõusis Tartus lasteaia kohatasu ja selle arvelt on lubatud jaanuarist kogu personalile 10% palgatõusu. Sellest hoolimata jääb lasteaiaõpetaja töötasu kooliõpetaja omale alla. Mõnes omavalitsuses on aga lasteaiaõpetaja palk veelgi väiksem.”
Muusikaõpetajaid ei valmista ette ükski kool
Lasteaia direktor Heda Kala kinnitab, et iga lasteaia suurim rikkus on seal töötavad inimesed. Praegu on lasteaiad sunnitud tööle võtma mis tahes eriala lõpetanud kõrgharidusega inimesi ja hakkama praktikut ise välja koolitama.
Eriti kahetsusväärne on Heda Kala arvates see, et ükski kool ei valmista enam ette lasteaia muusikaõpetajaid. Varasematel aastatel on põhikooli ja lasteaia muusikaõpetajaid koolitanud nii Tallinna pedagoogiline seminar kui ka Tartu õpetajate seminar. Praegu on ainus õppeasutus, kes muusikapedagooge ette valmistab, Eesti muusikaakadeemia, mille lõpetanud ilmselt lasteaeda tööle ei lähe, sest neil pole ka lasteaias töötamise oskust. „Lasteaednikena oleme veendunud, et Eesti tugev laulukultuur põhineb suuresti sellel, et meie lapsed hakkavad juba kaheaastaselt saama süsteemset muusikaõpet,” rõhutab Heda Kala. „Teiste riikide pedagoogid ja kasvatusteadlased on imetlenud, et meil algab muusikaõpe juba sõimerühmas, ja soovitanud seda hoida. Kuid paratamatult see kaob, kui sellesse ametisse ei tule enam inimesi. Muusikaõpetajad jooksevad mitme lasteaia vahet, me lepime sellega, et nad töötavad väiksema koormusega, peaasi, et nad on olemas. Endiselt on lasteaedades vajadus logopeedide ja eripedagoogide järele, kuna erihoolt ja tuge vajavaid lapsi on juba igas rühmas. Koosseisus on need ametikohad ette nähtud, kuid spetsialiste ei jätku ning lasteaedades töötamiseks neid vajalikul hulgal ei koolitata. On kiiduväärt, et Tartus on tugiteenuste keskus ja Rajaleidja keskus, mis teenindab nii maakonna kui ka Tartu linna lapsi, ometi oleks vaja, et need spetsialistid oleksid olemas eelkõige lasteaias tegelemas põhjustega, mitte tagajärgedega koolis.”
Ei ole vaja muutusi, mida me põhjendada ei suuda
Viimasel ajal on mitu lasteaeda läinud üle sellisele töökorraldusele, et lastega töötavad rühmas üks õpetaja ja kaks assistenti. Nii mõneski lasteaias ongi otsus tehtud seetõttu, et erialase haridusega õpetajaid on raske leida. „Oleme lasteaiajuhtidega sellise töökorralduse üle – mis praegu veel ametlikult ei kehtigi – arutanud ja leidnud, et iga muudatuse puhul tuleb kõigepealt küsida, mis sellest paremaks muutub. Kui me ei suuda seda põhjendada, ei ole seda muutust vaja. Kui eesmärk on, et lastega tegeleks päeva kõige aktiivsemal ajal rohkem inimesi, ei pea need tingimata olema õpetaja ja kaks assistenti. Sama hästi võivad kattuva ajaga töötada kaks erialase haridusega õpetajat ja õpetaja abi. Tartu lasteaedades on omavalitsus sellist töökorraldust õnneks võimaldanud. Mul on raske mõista, miks ühe õpetaja süsteemi propageeritakse. Palgaraha kokkuhoidu see omavalitsusele ei anna, kuna assistendi palk peaks olema siiski kõrgem kui õpetaja abil. Selline süsteem ei too kasu ka lastele, kuna suur osa õpetaja ajast läheb lastega tegelemise asemel assistentide juhendamisele. Ka õpetajad ise ei ole valmis selle süsteemi järgi töötama, kuna ei ole saanud meeskonnatööks vajalikku juhikoolitust ega soovi võtta ainuvastutust. Kuna assistentidel pedagoogiline haridus puudub, oleks sellise töökorralduse rakendamine ka kvaliteedis pigem tagasiminek.”
Meie alushariduse head taset tasub hoida
„Mina väärtustan lasteaiajuhina kõige rohkem seda, et inimesed saaksid rahulikul ja rõõmsal meelel oma tööd teha, sellel põhineb iga töötaja ametialane ja isiksuse areng,” tunnistab Heda Kala. „Meie lasteaedades on praegu veel valdavalt tööl kvalifitseeritud õpetajad ja Eesti alushariduse tase on hea, seda tasub hoida.”
Tartu Meelespea lasteaia sünnipäeval meenutas direktor ka lasteaia algust. „Lasteaed asutati 1964. aastal ja kandis sel ajal Tartu 19. lastepäevakodu nime. 1960. aastatel sündis Eestis 24 000 – 26 000 last aastas, poole rohkem kui praegu, kuid lasteaias käis neist ainult kolmandik. Ühtlasi oli see aeg, mil hakati avama ametkondlikke lasteaedu. Meie lasteaed kuulus raudteevalitsusele, oli vene õppekeelega ja siin käisid raudteelaste perede lapsed. Kasvatajad olid saanud hariduse Leningradi ja Kiievi ülikoolis, siin oli äärmiselt huvitav õpikeskkond ja õppemetoodika. 1992. aastal võttis Tartu linn üle kümmekond ametkondlikku lasteaeda, teiste seas meie oma. Lasteaia õppekeeleks sai eesti keel. Praeguseks töötab lasteaias kaheksa rühma ning detsembris lisandub veel kolm munitsipaalhoiurühma. Lasteaed kasvab ja areneb kogu aeg. Sellesse on andnud oma panuse kõik siin töötanud inimesed.”
Juba praegu on lasteaiad sunnitud tööle võtma mis tahes eriala lõpetanud kõrgharidusega inimesi, kes on läbinud 160- või 240-tunnise eelkoolipedagoogika kursuse,” räägib Heda Kala. „See tähendab, et lasteaed peab hakkama praktikut ise välja koolitama. Töö lasteaias nõuab aga õpetajalt lisaks pedagoogikale ka didaktika tundmist. Ühe kursusega on seda võimatu omandada.
Väga hea, et see lõpuks välja toodi.
Üks põhjus miks selline personali puudus on palk, mis lihtsalt pole konkurentsivõimeline! Tean päris mitmeid, kes lõpetasid TÜ´s koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala, ent tööle ei läinud lasteaeda pärast lõpetamist või on nüüdseks lahkunud töölt ja üheks põhjuseks on just nimelt palk, mis inimväärset elamist ei võimaldada, eriti kui veel peres on mitu väikest last kasvamas ja mees kõrgepalgaline pole.
Väga meeldiv, et ükskord hakatakse selle teemaga tõsiselt tegelema. Olen töötanud lasteaias peaaegu 26 aastat ja näen ka ise iga päev kaadri puudust. Minu arust tuleks see uus seadus tühistada ja ikkagi nõuda õpetajalt ped. haridust ja mitte võtta tööle muu kõrgharidusega õpetajaid või teha siis neile aastane leping ja seaduse järgi kohustada astuma pedagoogika õppesse. Samas tuleks panna seadusesse see, et võib olla ka ped. keskeri see nõukogude aegne haridus. Selle aja õppurid , kes siiani töötavad on tõesti saanud ülihea väljaõppe ja on tõelised oma ala professionaalid. Taastada tuleks ka see tolleaegne õppekava, mis oli tõesti kõrgtasemel. Olen põgusalt kursis praeguse aja õppurite õppekavaga Tallinna Ülikoolis ja leian, et see õppekava on liiga raske ning seal sisaldub palju tulevaseks tööks mittevajalikku.
Muusikatunnid kaovad meil tõesti tulevikus ära, sest muusikaõpetajaid on võimatu leida.
See assistentide süsteem on täiesti mõttetu, jälle kuskilt välismaalt üle võetud. Samas üldse pole mõeldud sellele, kuidas see meil toimima hakkab. Tuleb mulle rühma tööle 2 assistenti, kes enamasti ei tea sellest tööst ööd ega mütsi, on põhikooliharidusega. Õpetajal kulub kogu aur enda tööle ja lisaks peab ta ka kogu päeva assistente juhendama, see vaene õpetaja lihtsalt põleb läbi !
See muu kõrgharidusega inimene ei tea ju pedagoogikast midagi, ei oma lastevanematega suhtlemisoskust, kõrgtasemel eesti keele oskust, ürituste läbiviimisoskust, dokumentatsiooni täitmis oskust, mõni ei oska lastega suhelda jne. jne. Kuidas saab selline inimene töötada pedagoogina? Muu kõrgharidusega inimene ei peaks töötama pedagoogina , mis alushariduse kvaliteeti siin olla saab ?
Siis need pedagoogilised kompetentsid, millest üks on enesekehtestamine, reeglid jne. Muu kõrgharidusega inimesel need sageli puuduvad.
Minu poolne seaduse muudatus oleks selline : lasteaiaõpetaja kvalifikatsiooninõuded on ped. kõrg – või keskeriharidus, muu kõrgharidus tähtajalise lepinguga ja ped. kompetentsid .
Kindlasti tuleks hakata ülikoolis lasteaiaõpetajatele kohti juurde looma, on viimane aeg, kuna kaos on käes.
Olen teiega täiesti nõus. Paraku ei ole mul üldse usku, et siis riigis kinagi selles osas paremaks läheb. Võtame suvalise näite, et kui õpetaja palk tõuseb mõne euro ulatuses, siis pasundatakse seda igal pool uudistes nii, et vähe pole. No mis palga tõus see selline on ! Lisaks on ju ka meeletu õpetajaabide puudus ( just selliseid, kes seda tööd südamega teevad ). No andke andeks, kas sellise palga eest 426 eurot miinus maksud loodetakse veel korralikku töötegijat saada !
Vabandust, mul on mitu trükiviga , kiiruga trükitud, Teie on suure algustähega jne.
Lisaks nõutakse veel nn. assistentide töökorraldusega lasteaias assistentidelt tundide läbiviimisoskust, nädalaplaanide koostamisel kaasatakse neid. Kuidas saab seda neilt nõuda, kui neil puuduvad teadmised pedagoogikast. Ma ei saa küll aru, milliste totruste peale siin riigis tullakse ! Varsti on nii, et lasteaiad on kaadrist tühjad, lihtsalt ei kannatata enam neid ümberkorraldusi välja.
Palju juttu, vähe villa!
Minu kadunud isa, kes oli läbinisti realist, oma käte ja mõistusega korraldanud kogu oma elu, ütles kord. Ma ei saa aru, kui loll võib olla üks riik, kelle jaoks algab lapse õpetamine alles koolis. Tema, kes oli oma kätega valmis ehitanud kolm maja väitis, et see mis meil toimub on täiesti loogikavastane. Maja hakatakse ehitama vundamendist, kui see on korralik ja tugev, siis muu ehitis kannatab ka ümbertegemist, vundament mitte. Vundamendi all mõtles ta varast lapseiga ehk lasteaeda. Minu isa ütles, et lasteaednikud tuleks üle kullata, mitte maksta neile sandipalka, sest see töö on raske aga väga tähtis.
Malle nüüd puudutas seda teemat, millest kõikjal vaikitakse- kesk-eriharidusega pähendunud lasteaiaõpetajad. Lõpetasin Pedagoogilise Kooli 1979, armastan lapsi ja oma tööd, ole töötanud lasteaiaõpetajana üle 30 aasta ja nüüd järsku pole mind enam kellelegi vaja, sest mul pole kõrgharidust. Kuigi lastele olen alati olnud lemmikõpetaja ja armastan oma tööd. Õppida 3 aastat, konkureerida koolis noortega- selleks julgus puudub. Usun , et minusuguseid pühendunud ja kõrvalelükatud õpetajaid on palju- tööle saaks ainult 1 aastase lepinguga, igal aastal peaks kevadeti oma töökoha pärast muretsema, sest esimesel võimalusel vahetatakse sind välja kõrgharidusega õpetaja vastu. Kui kõikidele sellistele kõrvalelükatud õpetajatele võimaldataks tööle naasta (kõrghariduse paberi võiks saada mingitel lihtsustatud tingimustel, mitte 3 aastaga), siis poleks ka pedagoogide põud nii suur…Aga oleme Mallega vaid hüüdja hääleks kõrbes…