Anna Haava elu lugu läbi kirjade

10. okt. 2014 Mari Klein Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Kuus aastat tagasi kirjutasin Eesti Päevalehes, et sada aastat pärast Anna Haava surma said kaante vahele tema 700 luuletust. Aasta varem oli ilmunud Haava elulugu. Võis tunduda, et kõik ongi öeldud ja tehtud ning rohkem midagi pole. Ometi on. Eesti ühe esiluuletajanna 150. sünniaastapäevaks ilmus raamatulettidele tema kirjavahetus kolme aja- ja mõttekaaslasega, mis avab uusi tahke nii tema enda kui ka kaaslaste eluloost.

Sissejuhatava kõrvalepõikena tahan kõigepealt öelda, et mõne aja eest seadsin siinsamal küljel kahtluse alla, kas päevikute avaldamine võimalikult muutmata kujul on ikka õige. Võib-olla näib nüüd, et peaksin sama arvama kirjade kohta? Siiski mitte – päevikutes kirjutab inimene mõtteid enamasti iseendale või nimetule kõiksusele, olles seega oma kirjutamises vabam ja piiramatum, arvestamata lugejatega. Kirjad seevastu on adresseeritud enamasti kindlale isikule ning neid koostades distsiplineerib inimene end mõnevõrra enam, muutes kirjutatu omal moel kunstiks ja ajalooks. Kuid eks alati võib kõik oleneda kirjutajast.

Raamatu koostanud Sirje Endre kirjutab saatesõnas, et kui Anna Haava kirjad esmakordselt kätte võttis, õhkus neist nukrust ja üksindust, teisel lugemisel aga leidis ta neist hoopis rõõmu. Küllap ongi nii, et kuigi kirjandusel on lugejale tugev mõju, ei mõjuta ainuüksi kirjandus lugejat, vaid loetavaid ridu mõjutab ka lugeja meeleolu.

Eriti siinsetel kirjadel on oluline rõhk kirjutaja isikul – luuletaja kirjad ongi kahtlemata luulelisemad ja sügavamad kui mõnel teisel, proosalisemal isikul. Need on „luuletaja kirjutatud kirjad, kelle jumalik anne võimaldas maalida nappide sõnadega avara pildi ajast ja ruumist,” ütleb Sirje Endre. Ja lisab: „Valdavaks saab tunne, et nii kirjutaja kui ka adressaat – seda iga kolme kirjavahetuse puhul – kuuluvad ühte vennaskonda, neid ühendab vaimne kokkukuuluvus ja usaldus.”

Lisaks omaaegsetele väärtushinnangutele, muredele ja eluolule ning teabele, mis aitavad Haava luuletusi sügavamalt mõista, annab teos teadmisi ka Anna Haava enese kohta. Mitte kõik tema luule lugejad ei pruugi teada, et üsna eraklikuks peetud (ja eraklik olnudki) Haava reisis palju, oli muu hulgas Venemaal kasvataja Lev Tolstoi sugulaste juures ning põetaja diakooniahaiglas. „Kõige rohkem rändas Anna Haava aga oma mõtetes, juureldes elu sügavuste ja saladuste üle,” kirjutab Endre.

Lisaks muutmata kirjaviisis kirjadele sisaldab raamat ka luuletaja käekirjanäiteid (mis panevad tõsimeeli au andma nende dešifreerijale!), pildikesi noorusajast ning väljavõtteid enam kui sada aastat tagasi ilmunud luulekogust.

Veel annab teos teadmisi luuletaja kirja- ja mõttekaaslastest – Elise Aunast, Mari Raamotist ja Juhan Luigast –, kelle nimed tänapäeval küllap veelgi vähem tuntud on kui Anna Haava oma. Aga mitte ainult nende, tasahilju koorub kirjadest teavet eelkõige ikkagi Anna Haava perekonna ja teda ümbritsevate inimeste kohta: ta muretseb oma noorema venna pärast, põetab haiglas lõikusel viibinud isa, matab õe. Ei elanud ka luule looja väljaspool argielu, olgugi et Anna Haaval oli anne sedagi erakordselt kirja panna.

Lisaks kohakirjeldustele, mis tänapäeva inimestele tolleaegsest elust põnevaid pilte pakuvad:

Suur park wõi aed, mis supelwõõraste kulul haritakse ja kaunistatakse, oli sellel korral imekauniste äraehitud mitmewärwiliste laternatega ja sääl wahel elektri tuledega. Muusika, hulk rahwast kõrgest ja madalast seisusest, lille lehk, purtskaewu kohamine, kõik andsiwad suurele vürstile auu (Elise Aunale Iwanowskoe külas 7damal Juulil 1894)

leiab Anna Haava kirjadest ka (üles)tundmuslikke mõtisklusi elu ja inimese olemuse üle:

Minu süda on sagedasti soojem kui minu pale, mina ei ole mitte kerge loomuga, kes ühel silmapilgul laiali laotatud kätega kellegile wastu tuleb ja teisel silmapilgul teda naerdes ära annab; minu püüd ja eesmärk siin elus on tõde, ja tõe tee on okasline; tõde peab sagedasti waikima, sest et ilma kombed ja wiisid teda sunniwad, ennast waleks muutma, magusat kihwti teise põue walama (dateerimata kiri Elise Aunale 1890. aastate alguses).

Aga ka muret isamaa pärast:

Et seda [loetamatu sõna] kadaklust meil veel niipalju leidub! Kadakluseks loen kõike eneseusalduse puudust, mis meie iseseisvuse kui ka olemasolemise hädaohtu viib. (Mari Raamotile, 1. oktoobril 1933)

„Anna Haava kirjad viivad mõtted tänapäeva maailma väärtustele, mis need üldse on või kas neid n-ö puhtal kujul üldse veel alles on? Kas näiteks sõnadel sõprus, truudus, ustavaks jäämine oma põhimõtetele, venna­arm… on ligilähedastki tähendust 21. sajandi maailmas, võrrelduna Haava aegadega?” kirjutab kogumiku koostaja Sirje Endre raamatu saatesõnas. Sellega ongi kõik öeldud. Kui midagi lisada, siis ehk ainult seda, et säärane kogumik on 15. oktoobril peetava Haava 150. sünniaastapäeva puhul kena kingitus.

Palal peetakse anna Haava auks luulepidu

Täna algavad Pala kultuurimajas Anna Haava 150. sünniaastapäevale pühendatud üleriigilised kirjanduspäevad, millest oodatakse osa võtma luulehuvilisi õpilasi. 10. oktoobril kell 18 tutvustatakse Anna Haava elu- ja loometeed, toimub Jõgeva maakonna koolide luule­kavade konkurss „Ma usun …”. 12. oktoobril kell 16 saab vaadata Anna Haava ja Juhan Liivi loomingu põhjal tehtud Eesti kooliteatrite luuleetendust, mida juhendasid Liina Olmaru ja Indrek Sammul. Terve nädalavahetuse kestvad luulepäevad korraldab Anna Haava nimeline Pala kool koostöös Eesti harrastusteatrite liiduga. Lisainfot saab mairi.mandel@gmail.com, 5615 6059.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!