Aukartmatusest teaduse ees

3. okt. 2014 Karl Kello Õpetajate Leht - 3 kommentaari

Aukartus teaduse vastu – nõnda sõnastas akadeemik Raimund-Jo­han­­nes Ubar oma loengu pealkirja (Niko­­lai Alumäe medali laureaadi loeng, TTÜ, 29.09). Taustast: Nikolai Alumäe medal on Eesti teaduste akadeemia kõrgeim autasu informaatika ja tehnikateaduste vallas. Seda antakse välja kuni kord nelja aasta jooksul. Alumäe medal oli üks esimesi, see asutati samal aastal, 2003, kui Karl Schlossmanni medal arstiteaduses ning Paul Ariste medal sotsiaal- ja humanitaarteaduste alal. Medali juurde käib akadeemiline loeng. Raimund Ubari loeng asetus konteksti: teaduse finantseerimise reform on ummikus, riiklikku poliitikat tuleb muuta.

Akadeemik Jaak Aaviksoo sedastab eelmise reede Sirbis, et ülikoolide peamine eesmärk ja olemasolu õigustus on õpetada üliõpilasi. Pöördudes nende paljude poole, kes hüüatavad „Aga teadus!?”, jätkab ta, et „tänapäeva maailmas tuleb tõdeda, et nn teadusülikoolid moodustavad vaid väikese osa kõigist ülikoolidest. Tugevaima kõrghariduskuvandiga USA-s on üle 4000 kõrgkooli. Neist sadakond ehk alla kolme protsendi jagab ligi 75 protsenti riiklikust teadusrahast ja üle 2000 jaoks on teadustöö pigem õppejõudude hobi kui tööülesanne. Ka viimaste hulgas on suurepäraseid ja väga kõrgelt hinnatud (loe: kõrge õppemaksuga) ülikoole. Seega tuleb julgelt tunnistada, et üliõpilased on esmatähtsad.”

Ülikool vastutagu?

Aaviksoo sõnul tuleb ülikoolil hea seista ja mingil määral kindlasti ka vastutada üliõpilaste heade töö- ja karjääriväljavaadete eest. „Mingil määral” – see on küllalt ebamäärane sõnastus, mille all annab mõista seda ja teist. Üsna loomulikult vastutab lasteaed teatud määral lapse edasijõudmise eest koolis ja kool oma lõpetaja edasijõudmise eest ülikoolis, aga kohaldada ülikoolile vastutus üliõpilase töölesaamise eest tundub natuke kohatu. Üliõpilaste puhul pole tegu siiski lastega. Täiskasvanu vastutab ise oma valikute ja õpingute eest – kus ja kuidas ning kas üldse õppida.

Nagu öeldakse, pole mõttekas rikkuda terviklikku ja sisutihedat teksti rumalate küsimustega, aga huvitav oleks siiski teada, mida võiks see „alla kolme protsendi” paralleel tähendada Eesti oludes. Mis ülikoolid pudeneksid läbi sõela? Järjepideva reformimise tulemusel on ju nõnda juhtunud, et iseseisvaid teadusasutusi on ülikoolide alla sattunud. Meenub omaaegne kuulus ajaloo instituut, mis seisab TLÜ akadeemiliste üksuste nimekirjas auväärsel esimesel kohal, ja seda muidugi õigustatult. Ajaloo instituudi n-ö rahvusteaduspotentsiaal on aga n-ö teadusbürokraatia poole pealt kõvasti küsitavaks kuulutatud. Aaviksoo järgi on väikeriigile pea ainumõeldav teaduse koondumine ülikoolidesse ja uurimistöö kvaliteedil põhinev rahastamine. Pole siiski suurt vahet, kas teadusasutus kuulub ülikooli või on üsna iseseisev – väidetavalt on teadlasi sunnitud koondama ka eesti keele instituut.

Teadusülikool vs kutseülikool

Kui juba leidub üksikuid nn teadusülikoole, kuidas siis nimetada ülejäänud rõhuvat enamust – nn kutseülikoole? Kutseülikooli puhul aga jäävad rahvusteadused loomulikult mängust välja. Kuid üks mis kindel – ei saa ülikool läbi professoriteta, samuti kui ilma vana hea sädeleva akadeemilise loenguta. Professor jäägu oma liistude juurde. Eks võib muidugi kutsekooliõpetajad professoriteks ümber nimetada, nagu vanas heas Euroopas tavaks … Arvutitehnika ja -diagnostika professori Raimund Ubari sõnul ei ole ametioskused ülikooli pärusmaa. Ülikooli ampluaa on haridus, loominguvõime, erialateadmised. Üks jaapanlane olla kunagi öelnud, et ei tea tema, mis on Jaapani teaduse edukuse põhjus, aga tema arvates on see püüd anda oma lastele paremat haridust, kui nemad ise on saanud.

Raimund Ubar kinnitab, et olla teadlane tähendab olla alati poolel teel: algul üksinda ja siis, kui üliõpilastest saavad kolleegid, on juba, kellelt õppida. Teadus on hoomamatu ja haaramatu. Akadeemik Ubari jaoks seostub aukartus teaduse vastu ühtlasi põhjatus taevas siravate tähtede ja suure kuuga – selle imega, et viidi inimene kuule ja toodi tagasi. Aukartus teaduse keerukuses peituva müstika vastu väärib akadeemilist vabadust. Professor akadeemilise vabaduse aegruumis – kuidas mõõta seda bürokraatlike vahenditega? Akadeemilisest vabadusest mittearusaamine tähendab aukartuse puudumist teaduse ees. Aukartust on põhjust tunda kogu selle püramiidi ees, mille moodustab teadlaskond, tõdeb Raimund Ubar. Tarbija aukartuse objektid on edukus, karjäär, rikkus. Kui rikastumisvõimalus kaob, kaob ka huvi teaduse rahastamise vastu. Kui raha on nii vähe, nagu teda on, tekib küsimus: milleks Eestile teadus? Vastus: panustada kõrgharidusse ja seeläbi majandusse. Tippteadus on hea ja ilus asi, aga seda tehakse mitmel pool.


3 kommentaari teemale “Aukartmatusest teaduse ees”

  1. inseneR ütleb:

    Tootmispõhistes riikides Jaapan, USA, Korea, Soome, Rootsi on olemas omamaine kõrgtehnoloogiline tootmine, kus tehakse ka tootearendust. Tehaste tootearenduse baasil, kus tootearendajaid võib olla 1-1000, toimib ka ülikoolilaborite TA, millele TA ülesanded tulevad näiteks 1000 tootearendajaga tehase tootearenduse osakonnast ja on seega väga kõrge tasemega probleemid. Uuurimisprobleemiga varustatud ülikoolilabor on samas varustatud ka tehase poolt rahaga. Kuna maketeeerimise ja katsetamise võimalused on tehase tootearenduse laboris, siis ei pea ülikoolilabor dubleerima tehase võimalusi, vaid saab tegeleda akadeemilisema küljega. Olukord on erinev madaltehnoloogilise tootmisega teadmistepõhisel maal, kus puudub vajadus tootearenduse järele, sest see tehakse välismaa ematehases.
    Tehase tootearenduseta riikides ei saa teadusprobleem tulla omamaisest tootearendusest ja ülikoolilabori teadusprobleemil polegi võimalust mujal tekkida, kui teadlase uitmõttest. Kuna puuduvad tehaste tootearenduse osakonnad oma seadmete ja disainitarkvaraga, siis ei jäägi muud üle, kui seda uitmõtet arendada ülikoolilaboris Arendustööna. Kuna ülikoolilaboris tekkinud idee pole tulnud ettevõtte tootearenduse osakonnast, siis on olematu tõenäosus, et kohalikud ettevõtte tunnevad selle idee vastu huvi.
    Teadmistepõhises ühiskonnas tehakse tehase tootearendusest sõltumatut paralleelset teadust, paralleelselt muretsetud kallite vahenditega, mis on koormav kulu ühiskonnale. Tootmissisendita teadus on ka reeglina tootmisväljundita.
    Kui suur osa riigis tehtavast tehnikateadusest peaks olema tootmissisendiga ja seega ka tootmisväljundiga ning kui suur osa teadusest n.ö. lototeadus ehk fundamentaalne teadusuurimus, mille probleem ei tule omamaise tehase tootearendusest, vaid tekib akadeemilises vabaduses ja ei leia seega reeglina rakenudust toodetes, et ekspordiga suurendada riigi jõukust ja samas ka riigi teadusraha?

  2. inseneR ütleb:

    #Teadusülikool vs kutseülikool#

    Tootmispõhisuse tõttu jõukates riikides, kus on kõrgtehnoloogilist tööstust soovitud, on see ka olemas, koos tootearendusega. Tootmisprobleemidega seotud kutseõpe ja kutseülikoolid on seega orgaaniline osa tootmispõhise maa elus. Tootmispõhisel maal ei esitata küsimust, kas teadusülikool või kutseülikool, sest mõlemal on oma funktsioon. Kutseülikool tegeleb põhiliselt tootmise kui niisuguse jaoks vajalike kutseoskuste õpetamisega, sealjuures ka keeruliste masinate käitlemise oskuste õpetamisega ning akadeemilisem n.ö. teadusülikool, on suuresti seotud tootearenduse teaduslike probleemide lahendamisega.
    Teadmistepõhisel madalatehnoloogilise tootmisega maal, kus pole tehase tootearenduset, ei vajata, ei kutseülikooli ega ka teadusülikooli. Seepärast saab teadmistepõhisel maal tekkida küsimus mittevajaliku teadusülikooli ja mittevajaliku kutseülikooli vastandamisest.

  3. inseneR ütleb:

    #Aaviksoo järgi on väikeriigile pea ainumõeldav teaduse koondumine ülikoolidesse ja uurimistöö kvaliteedil põhinev rahastamine.#

    Kõrgtasemel tootmise ja jõukuse tagamiseks ning teaduse ja hariduse vajalikkuse tagamiseks on vaja just vastupidist. Tuleb loobuda vaeseks tegevast teadmistepõhisuse loosungist jõukaks tegeva tootmispõhisuse loosungi kasuks. Arendustöö peab koonduma põhiliselt kõrgtehnoloogiliste tööstusettevõtete tootearenduse osakondadesse, et ülikoolilaborisse vajalikke asjalikke probleeme tekitada ja rahaga varustada.
    Senine kvaliteedipõhine teadustegevuse rahastamine on tähendanud seda, et uurimisteema vajalikkusele Eesti majandusele ja tootmisele pole tähelepanu rahastamisel pööratud. Praegust teadusrahastust saab seega vaadata, kui teadusteemalist teadlase hobitegevuse rahastamist. Euroopa ei jaga H2020 raames TA raha vaid teadustegevuse formaalsete parameetrite(artiklite arv, tsiteeritus, doktorantide arv, patentide arv) alusel, vaid teeb teatavaks eelkõige tipptootjatega koos väljaselgitatud tootearendusest tulnud TA teema ning projekti tegeva konsortsiumi juhiks pole reeglina akadeemik, vaid tootmisettevõtet esindav tipptootearendaja.
    Tootearendusest tekkinud teadusprobleemid on reeglina väga aktuaalsed ja kõrgetasemelised ning seega on tagatud juba olemuslikult, aga mitte ainult formaalselt, uurimisteema kõrge kvaliteet ja kehva kvaliteedi saavutamiseks uurimistöös peaks sel juhul spetsiaalselt pingutama.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!