Ergas, hoogne, töökas
Teisipäeval avaldatud manifestis esitasid tööandjad oma riigikorralduslikud soovid ja ootused lähiaastateks. Nagu varasematelgi kordadel, on tegu sirgjoonelise lähenemisviisiga küsimustele, kust king pigistab. Lihtsale mõttele, et kõik on kõigega seotud ja seetõttu ei pruugi probleemi lahendada vahetult selle kõrval asuva kangi liigutamine, vaid mingi hoopis muu, näiliselt probleemiga mitte seotud elemendi muutmine, ei paista tööandjad paraku seegi kord olevat tulnud. Osutan järgnevalt kolmele asjale, millele tööandjad praegusest sügavamalt peaksid mõtlema. Möönan samas, et oma mätta otsast on neil paljuski õigus, nende soovid ja ettepanekud on üldjuhul põhjendatud ning võivad realiseerimisel andagi soovitud tulemuse.
Siiski, kolmest „suurest väljakutsest” esimesena mainivad tööandjad nn keskmise sissetuleku lõksu, jättes mulje, nagu oleks Eesti praegu selles kinni. Lõks ise tähendab seda, et pärast kiire arengu perioodi ja jõukuse kasvu jääb mingi riik/ühiskond nn keskmisele tasemele kinni, sest on oma hariduslikud jm ressursid ammendanud ega suuda enam konkurentsivõimet hoida. Klaaslagi olevat peal. Aga kogu teooria pole Eestile kohaldatav, sest Eesti pole juba enam kui kümme aastat keskmise sissetulekuga maa, vaid kuulub arenenud riikide hulka, mille kinnitus on ka liikmelisus OECD-s, nn rikaste riikide klubis aastast 2010. Järelikult ei saa meie ühiskonna ees seisvaid probleeme lahendada töövõtetega, mis sobivad keskmise sissetuleku lõksus rabelevale Albaaniale või Lõuna-Aafrika Vabariigile. Eestlaste arvestuslik sissetulek moodustab ligikaudu 150% keskmise sissetuleku koridori Maailmapangas määratud ülempiirist.
Manifesti sissejuhatuses panevad tööandjad kaasa ootuse märtsis uut valitsemismandaati hankivatele poliitikutele: „Selles, et Eesti konkurentsivõime taasmõtestamine ning taastamine ei jääks loosungeiks, on juhtroll Eesti poliitikuil.” Ent edasi: majandusolude peatükis saavad ettevõtjad vägagi hästi aru, kui tähtis on juhtimise kvaliteet, ent ei poeta silpigi selle kohta, kuidas seda saavutada poliitilise juhtimise sektoris. Kas nad ei tea, milline kompetentsuse allakäik on betoneerunud parteisüsteemis ehk poliitika professionaliseerumise tagajärjel viimase kümnendiga toimunud? Teavad küll, aga vaikimisi näib kehtiv nelikjõugu süsteem ettevõtjatele sobivat, eriti kui see finantseerib end luksuslikult riigieelarvest ega esita seetõttu kuluarveid otse ettevõtjatele. Kes eraisikuna maksab (nagu regulaarselt teeb näiteks kaupmees Hillar Teder), see maksab.
Ettevõtjaid peaks hirmutama teadmine, et erinevalt ühiskonnaelu muudest valdkondadest ei kehti selle poliitilises harus meritokraatlikud põhimõtted. Parteides ei edutata mingis eluvaldkonnas kompetentsuse saavutanuid, seal valitseb feodaalne teenete ja võlgnevuste süsteem, pugemine ja poliittehnoloogilised kaalutlused. Või mis kompetentsust seal enam edutada saakski, kui peaminister Rõivase tulekuga manifesteeritud uus poliitiline põlvkond koosneb ju ainult oma farmi toodetest, erakondlike lastetubade kasvandikest, kes pole päevagi päristööd teinud ega tunne erialase hariduse ja kogemuse baasilt ei haridust ega meditsiini, keskkonda ega õiguskorda. Kuidas saavad ettevõtjad endale loota efektiivseid partnereid ministritest, kes oma asutustes töötavad vaid kõrgepalgaliste õpipoistena?
Ilma põhjaliku poliitilise reformita pole ettevõtjate ootustel määratud täituda, aga mugavuslahendusena ja vastutusest kõrvalehiilimisena kõlab ettevõtjate manifesti deklaratsioon: „Kuid suurim vastutus jääb Eesti valijale. Tema riigi peremehena otsustab, kas käitub riigi tegevjuhiks pürgijatega nõudlikult ja õiglaselt või premeerib jõude, kes nõutavad mandaati üldsõnaliste ja populistlike hüüdlausetega, hoidudes sisulistest lahendustest.” Kui esindus- ja huvirühmad valijatele valgust ei näita, jäävadki nad paratamatult tegema otsuseid oma vähese informeerituse ja etteantud võimaluste piires. Kui valikuna seisavad ees neli hästifinantseeritud riigiparteid, kes sel korral on suvatsenud oma saadikukomplekti värskendada vaid mõne meelelahutajaga, siis ei ole ilus veeretada nadi tulemuse eest vastutust üksikvalijale, kes isegi valimistel mitteosalemisega ei saa lõpptulemust kuigivõrd väärata.
Ja lõpuks paistab sellest, kuidas ettevõtjad haridusküsimust lahendavad, välja baaskujutlus, et üksikisiku valikuvabadusest seisvad kõrgemal riiklikud ja ettevõtluse „vajadused”, mis õigustab varjatud sunnismaisuse režiimi kehtestamist kõrghariduse finantseerimise senist korda muutes, vabade valikute piiramist loosungi „Kõik hakkavad inseneriks” all jne. On üsna ebahumaanne stiil kirjeldada inimrühmade elu globaliseerunud ja piirideta keskkonnas talendisõjana, mida peavad hingede pärast inimesest kõrgemal seisvad juriidilised konstruktsioonid (riigid ja ettevõtted). Päris ohtlik mõte on nõuda Eestist insener Garini hüperboloidi ehitamist. Aga ju nad on liiga palju Trubetskyt kuulanud.
Aitäh tüki eest!
Lugesin paar korda ka tööandjate pöördumist. Mulje jäi selline, et püütakse niheleda olemasolevas ruumis ennast mugavamasse poosi. Mingit erilist analüüsi ega edasiviivat ideed tõesti ei paistnud.
Artiklist-natuke sügavam vaade oleks ehk kohane olnud. Mis annab neljale `riigiparteile` nende igikestvuse?? Ma pakun välja, et Põhiseaduse eiramine. Seal on selgelt kirjas, et seadusandlik ja täitevvõim on lahutatud. See peaks tähendama, et ministrist allapoole RIIGIAPARAAT on APOLIITILINE. Kohalikes omavalitsustes juhatab elu POLIITILINE volikogu. APOLIITILINE aparaat TÄIDAB volikogu KINNITATUD eelarvega ettenähtud ülesandeid. Meil kasutavad omavalitsustes erakonnad rahva raha–ütleme mitte ainult rahva huvides. Siit ka kähmlemine valla-ja muude vanemate kohtade pärast. Veel hullem on aparaadist erakonnaliidritele sõltlaste kogu ehitamine-seda nii parteisiseselt kui ka valimistel. See on demokraatiast üsna kaugel. Olen seda teemat püüdnud üleval hoida, aga huvitaval kombel ei ole erilist vastuseisu ega ka heakskiitu täheldanud… kas igav või olen ma poliitiliselt küündimatu. muide, NSVL ajast on mul sellekohane dokument olemas! Võib olla antakse nüüdki…
Veel kord tänud autorile!