Et kesta ja kõnelda

10. okt. 2014 Karl Martin Sinijärv kirjanik - Et kesta ja kõnelda kommenteerimine on välja lülitatud

Mineva nädal tuletas Jürgen Rooste siinsamas veerul meelde, et paljudele meist ei tule enam meelde mitmedki asjad ja inimesed, mida/keda eestlasena elades võiks just nagu elementaarseks pidada. Meele ja mõistuse põhivaraks.

Mainis konkreetselt Juhan Viidingut ja Gustav Ernesaksa. Jah, Juhan Viidingu mitteteadmist kirjanduse magistrantuuris loodan siiski pigem kurioosumiks pidada, ehkki neid nalju, mis tõeks osutuvad, on nähtud küll. Küünilisem sell muigaks siinkohal, et ega Oxfordi kirjandusmagister ka Juhan Viidingut tea. Ja läheks oma transmultiinternatsionaalse eluga rõõmsasti edasi. Eks kirjutanud juba Endel Lippmaa omal ajal, et rahvusteadusi pole olemas. Täpsustagem siis, et on lihtsalt mõned alad teaduses, millega keegi peale meie, st eestlaste ei tegele. Teaduses ja mujalgi. Enam-vähem kõik alad, mis meiega seonduvad. Ja Viidingu ning Ernesaksa – ja ka Lippmaa – teadmine tuleb siinjuures kasuks. Ja paljukest minagi siis Ernesaksast tean? Viieaastasena teadsin, et see on see kurja näoga onu, kes kirjutas Selle Laulu, mille laulmise ajal on kombeks püsti tõusta. Siis vahepeal, vahetult koolihariduse jne järel, teadsin vast pisut rohkem. Ja nüüd tean/mäletan taas umbes sama palju kui viieselt. Lilled Algernonile, inimese elu. Õnneks on aina kergem vähimagi huvi korral asju järele uurida. Ning suurte surnutega kõnelemine aitab väikestel elavatel edasi kesta.

Surnutega on üldse nii ja naa. Tulin äsja ühel kenal sügispäeval draamateatrist mööda, pea maas ja mõtted peas, ning märkasin silmanurgast, et Mati Unt tuleb vastu. Sekundiveerandiku jooksul jõudis peast mitu mõttevälksatust läbi käia. Esimene mõte oli, et eks ta teatrist tuleb. Teine mõte oli, et ammu pole näinud. Kolmas mõte oli, et kuhu meil viimati jutt jäigi. Neljas, et ta on na vanaks jäänud. Siis olime juba mõned meetrid teineteisele lähemale astunud ning viies mõte ütles, et oi, ei ole ikka Mati. Alles umbes kuuenda mõttena jõudis kohale, et ei saagi ju Mati olla. Möödusime ja nõnda mõtlin edasi, et just äsja oli Mati mu jaoks täiesti olemas ja tõesti, me pole lihtsalt kaua aega kokku saanud. Noid aegu oli ennegi, mil me aastaid ei näinud. Aga nood räägitud ja nood pooleli jutud olivad peas alles ja valmis jätkuma ja siis ma mõnd neist jätkasingi ja mõtlin edasi. Võib muidugi vastu vaielda, et surnud ei saa ju sulle vastu või sinuga kaasa rääkida. Tegelikult saavad küll, kui sa vähegi neid talletanud oled. Tagateadvusest koorub üllatavaid asju. Pealegi pole ma kaugeltki mitte kogu Mati Undi avaldet loomingut läbi lugenud, nii et temal on mulle veel kauaks ja palju vastu kõneleda. Niisamuti on mitmegi hea veiniklaasi juures maha peetud asiseid salavestlusi Kalev Keskülaga – viimati kõneles ta mulle ootamatult natuke hoopis Kaur Riismaa esikkogu avaleheküljel, kus ma teda varem märganud polnud. Ja nii edasi.

Jah, lähedasemate inimestega on keerulisem. Kui taevase kirjastusega sõlmib pikaajalise lepingu mõni kirjanik, keda igapäevselt kohtab, on kahtlemata hoopis raskem puhtfüüsilisest tühemikust üle saada. Ja pere- ning elukondsetest ei kõnelekski. Samas, mida lähedasem on inimene, seda enam materjali tulevasteks ainult pealtnäha ühepoolseteks jutuajamisteks oled sa iseenesesse salvestanud. Ning varem või hiljem vaibub füüsilise kaotuse äng ning jutt hakkab jooksma. Võib piisata üsna väikesest nükkest, et see juhtuks. Mu meelest järeldub siit, et oskus üle aegade kõneleda ja aru pidada aitab elavatel edasi olla ja teha teoks oma väikest osa suures ja üldises. Nii inimese kui rahvana on tarvis oma lahkunuid teada, et nendega suhelda mõistaks. Ning veel enam võiks otse ja inimese moodi kõneleda elavatega, et salvestuks üha enam meid endid noile, kes tulevad järel. Tuleb rääkida, kirjutada, tegutseda, näidata ja näidelda. Kindlapihta on Juhan Viiding sada korda paremini meeles meil, kes me teda kas või korraks elusast peast kohanud oleme. Nii nagu meie jääme paremini nägu- ja tegupidi meelde noile, kes kohtavad ei vaid me sõna, vaid meid endid. Eks nõnda kestamegi. Inimesed. Rahvas. Mõelgem sellele, tuleviku surnud!