Filosoofia õpetab gümnasisti süsteemsemalt mõtlema

10. okt. 2014 Triin Paaver TÜ eetikakeskuse koordinaator - Kommenteeri artiklit

Filosoofia õpetamist gümnaasiumis on hädasti vaja toetada ja tuge saavad pakkuda nii Tartu ülikooli õpetajakoolitus, tegevfilosoofid ja TÜ filosoofia osakond kui ka asutatav filosoofiaklubi.

Eesti filosoofia kümnenda aastakonverentsi viimasel päeval, 27. septembril kogunesid filosoofia õppejõud, õpetajad ja õpilased, tegevfilosoofid ning huvilised Tartus ümarlauda, et lisaks praeguse olukorra kirjeldamisele analüüsida ka viimase kümne aasta tegevust (eelmine ümarlaud toimus esimesel aastakonverentsil) ja arutada tulevikuplaane.

Probleeme pole vähe

Filosoofia on gümnaasiumis valikaine, paar aastat tagasi valmis sellele ka uus riiklik ainekava. Eelmise õppeaasta seisuga pakub gümnaasiumis filosoofia õppimise võimalust üle Eesti täpselt 60 kooli. Säärane info on ministeeriumi abiga küll kergesti leitav, aga lähemal vaatlusel ei paku filosoofia õpetamise olukorrast piisavalt täielikku pilti. Siit jõuamegi probleemideni.

Meil puudub ülevaade sellest, kes ja mida filosoofia kursuse raames õpetab. TÜ filosoofia osakonna uuringu tulemusena selgus, et ainult kolmandikus koolides on õpetaja, kelle õpetatavate ainete loetelus on ka filosoofia. Väidetavalt on mitmes koolis filosoofia n-ö täiteaine − selle õpetamise kohustus pannakse õpetajale, kellel muidu koormust napib. Kahjuks on tegevuse lõpetanud ka Eesti filosoofiaõpetajate selts (EFÕS), kelle üks eemärk oligi filosoofia õpetamisega seotud inimeste koondamine ning seeläbi kogemuste ja teabe jagamine, mis omakorda aitab hoida silma peal filosoofia õpetamise sisul, tasemel ja osatähtsusel.

Õpetajate täiendus- ja ümberõpe on samuti probleemkoht. Riik selleks tarvidust ei näe ning seetõttu seda ka ei telli. Kui aga filosoofiat õpetavad õpetajad, kelle põhiaine on õpetamise loogikalt kardinaalselt erinev, on ilmne, et lisaks sisu kvaliteedile saab kannatada ka õpilaste huvi ja soov filosoofiat õppida. Ning tegelikult on filosoofiaõpetajatest lihtsalt puudus. Koolides leidub vabu kohti küll, kuid täiskoormust ühest koolist ei saa ning õpetaja peaks filosoofiat õpetama mitmes koolis (või lisaks muid aineid õpetama).

Puudu on ka õppematerjalidest. Pikaajalisema õpetamisekogemusega filosoofiaõpetaja on endale ilmselt kogunud ja komponeerinud materjalid, millega on võimalik katta uus ainekava, kuid õpikut, mis seda järgiks, ei ole. Originaalõpiku kirjutamise ja ilmumise tõenäosus on aga üsna väike, arvestades tõsiasja, et filosoofia on valikaine ning sellel pole kooliprogrammis just kuigi suurt kaalu.

Lisaks veel üldisem küsimus, millega (mitte ainult filosoofia)õpetajad igapäevaselt maadlevad: milleks seda õppeainet vaja on? On üldteada, et humanitaarharidus ei ole Eestis praegu kuigi populaarne, ning kui peaks veel välja tulema, et see valikaine ei olegi pehme ega lihtne, vaid seda õppides tuleb süsteemselt mõelda, ja see võib olla üsnagi raske, kipub õpilaste motivatsioon langema ja õppida soovijaid jääb järjest vähemaks.

Eelnevast jääb paljuski mulje, et olukorras, kus puuduvad nii õpetajad, õppematerjalid kui ka õpilased, on lootus olukorra paranemisele väike. Kokkutulnutel jagus aga ideid ning alljärgnevalt mõned tegutsemissuunad, millega on plaanis TÜ filosoofia osakonna kaasabil edasi minna.

Kuidas edasi?

Miks peaks õpilane valima valikaineks filosoofia, kuid ta terve gümnaasiumiaja tunneb riigieksameid kuklasse hingamas? Põhiained nõuavad hulga rohkem aega ja tähelepanu. Filosoofia roll võikski olla neid põhiaineid toetada. Filosoofiaõpetus võiks olla midagi sellist, mis õpetab gümnasisti asjade üle süstemaatilisemalt arutlema ja mõtlema, küsimusi esitama ning neile vastuseidki pakkuma.

Et gümnaasiumiõpilased filosoofiast maigu suhu saaksid, on plaan asutada filosoofiaklubi, kus saaks vabas õhkkonnas koos käia, mõne tänapäevase ning ühiskonnas parajasti aktuaalse probleemi üle arutleda, kuulata tegevfilosoofide ettekandeid, vaadata filme. Kooliõpilastes huvi tekitamiseks tuleks ära kasutada programmi „Tagasi kooli” võimalusi, Eesti filosoofid ja filosoofiaõpetajad on jõudnud ühiskonnas olulistele positsioonidele (näiteks praegune haridusminister) ning oma kogemuse ja teadmise jagamine ei tule kunagi kahjuks.

TÜ filosoofia osakonnal tuleb ilmselt panustada oma aega filosoofiaõpetajatega kontakti saamisele ning selgitada välja, mida ikkagi õpetatakse ning millist abi õpetajad vajavad.

On selge, et õpetajate täiendus- ja ümberõpet on humanitaarias riigi toeta pea võimatu arendada. Samas on üht-teist, mis on juba tehtud ning millest võib abi olla.

On lootus, et filosoofiaõpetajaid sirgub uuest õpetajakoolituse põhimõttest Tartu ülikoolis, kus kahe ja rohkema aine õpetajaid hakatakse koolitama mitme aine õpetajateks. Näiteks ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajal võiks olla ka filosoofiaõpetaja pädevus.

Filosoofia bakalaureuse- ja magistriõppekavadesse on käesolevast õppeaastast lisatud kohustuslik praktikamoodul. Koolitunnid võiksid olla praktikabaasid, kus üliõpilased saavad tegevõpetajate käe all ning suunamisel aimu selle elukutse rõõmudest ja vaevadest.

Edasiarendamist väärib plaan, et õpetajatööd võiks vähemalt ühe päeva teha need, kes muidu töötavad kõrgkoolis. See aitaks paremini mõista filosoofiat õppima saabuvate üliõpilaste tausta, lootusi, ootusi ja raskusi.

Filosoofia originaalõpiku puudumiseni võiks kasutada tõlkeõpikut (nagu praeguseks läbimüüdud Esa Saarineni „Symposium”) või mõnd filosoofiatekstide kogumikku (nt Akadeemias ilmunud).

Ümarlaual pakkus omajagu elevust filosofeerimine teemal, milline üks filosoofiaõpetaja olema peaks. Millised on tema funktsioonid, voorused ning milles seisneb filosoofiks/filosoofiaõpetajaks olemine.

Viimaste uitmõtetena pakuti välja idee, et koolijuhte ja koole, kus filosoofiat õpetatakse, võiks tunnustada − sarnaselt väärtuskasvatuse koolidega, kel on võimalik saada väärtuskavatuse kooli tiitel. Täiesti kindlalt peaksid filosoofid võtma meedias sõna igapäevaste probleemide kohta ning näitama, mida nad oma peaga teha oskavad.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!