Haridusminister Elsa Gretškinat meenutades

31. okt. 2014 Raivo Juurak Õpetajate Leht - 1 Kommentaar

20. oktoobril suri Eesti NSV haridusminister aastatel 1980−1988 Elsa Gretškina.

Vanem põlvkond mäletab ilmselt tänaseni ärevat tunnet, mis tekkis, kui Elsa Gretškina luges 1980. aastal esimest korda raadiost ette keskkooli lõpukirjandite teemasid, tehes seda tugeva vene aktsendiga. Tundus, et nüüd pole eesti koolil venestamisest enam pääsu. Seda enam, et nii Moskvas kui ka EKP keskkomitees oli vastu võetud salajane otsus, mille järgi pidi Eestis vene keelt õppima hakkama juba lasteaias, koolis aga tuli vähendada võõrkeele, kirjanduse, muusika- ja kunstitundide arvu, et teha nende arvel ruumi vene keele tundidele. Masendav info selle salajase otsuse kohta jõudis Eestisse mäletatavasti Soome ja Rootsi ajalehtede kaudu. Kuid elu on täis üllatusi ja paljud tollased hirmud ei olnud põhjendatud. Massiivset venestamist ei tulnud, väidetavalt Hirvepargi miitingute, koolinoorte rahutuste, 40 kultuuritegelase kirja ning muude taoliste sündmuste tõttu, kuid ilmselt kartis Moskva ka Lääne hukkamõistu. Ja Elsa Gretškina osutus hoopis Eesti haridusuuenduse jõuliseks eestvedajaks, tänu kellele vabanes Eesti haridussüsteem Moskva otsese diktaadi alt.

Ta aitas meid Moskva diktaadi alt välja

Ants Eglon, haridusministeeriumi koolivalitsuse juhataja aastatel 1974−1988 meenutab, et Elsa Gretškina saadeti 1980. aastal EKP keskkomiteest haridusministriks tõesti selleks, et ta meie hariduse n-ö punasemaks muudaks. Ta tuli paljude lennukate ideedega, milles oli punast ideoloogiat üsna palju. Algul tundus talle, et nüüd hakkabki kõik selle järgi minema. Aga ei läinud. Elsa Gretškina asus kindlalt kaitsma Eesti kooli huvisid, kui Moskva meile ebasoodsaid otsuseid tahtis vastu võtta. Mõned näited.

Kui lapsed hakkasid Eestis kuueaastaselt kooli minema, tahtis Moskva Eesti, Läti ja Leedu keskkoolilt 11. klassi ära võtta, et Baltimaade keskkool oleks kümneklassiline, nagu oli mujal NSV Liidus. Elsa Gretškina arutas seda küsimust Läti ja Leedu NSV haridusministriga. Need jäid ettevaatlikuks. Kuid Gretškina võttis asja väga tõsiselt ja saavutas selle, et 11. klass jäi meie ning ka Läti ja Leedu keskkoolile alles.

Siis algas Eestis aeg, mida tagantjärele nimetatakse kooliuuenduse liikumiseks – aastad 1985−1986. Algas Gretškina tihe koostöö pedagoogikateadlase Heino Liimetsaga, kes aimas, et käes on aeg teha Eesti hariduses olulisi muutusi. Nii hakatigi korraldama kõrgel tasemel mõttetalguid, kus osalesid lisaks Heino Liimetsale pedagoogikateadlased Tallinna pedagoogilisest instituudist, pedagoogika teadusliku uurimise instituudist, Tartu ülikoolist jm. Kõik Eesti parimad vaimsed jõud olid rakendatud. Ja leiti, nagu Eisenigi ajal, et võõrkeelt peab Eesti koolis olema senisest rohkem, et kunsti- ja muusikaõpetus peab jätkuma keskkooliklassides jm. Ants Eglon oli käinud nendes küsimustes varem mitu korda NSV Liidu haridusministeeriumis ministri asetäitjate jutul ja kogenud iga kord iroonilist suhtumist stiilis mis see sprechen sie Deutsch ja la-lalaa teile annab.

Ants Eglon: „Aga kui kooliuuendus hoo sisse sai, sõitsime ühel päeval kolmekesi − Elsa Gretškina, Heino Liimets ja mina − Moskvasse. Meil olid kaasas mõttetalgutel läbivaieldud õppe- ja tunnijaotusplaanid ja kindel tahtmine, et Moskvas need heaks kiidetaks. Ja uskuge või mitte, Moskva ametnikud jäid meid lõpuks pikalt vaatama ja ütlesid: nu štos, poprobuite. Saavutasime n-ö noogutava nõusoleku.”

See oli murdemoment, mille kutsus suurel määral esile just Elsa Gretškina, arvab Eglon. Kuna Gretškina tuli ministriks EKP keskkomiteest, siis NSV Liidu haridusministeeriumis teda aktsepteeriti. Kuhu kabinetti ta ka sisse ei astunud, igal pool tõusid mehed püsti ja tervitasid teda ees- ja isanime pidi. Ta oskas nendega rääkida. Ja tasapisi hakkaski Moskvas jää sulama. „Aga muidugi pidi sinna minnes kummaski käes Vana Tallinn ja muud head paremat olema,” meenutab Eglon.

Siis kuulutati Eestis välja tunnijaotusplaanide konkurss 1.−11. klassini. Tulemuseks oli 21 ettepanekut. Ettevõtmist juhtis taas Heino Liimets. Jaanilaupäeval oli konkursi teine etapp, 5−6 sõelale jäänud ettepaneku hulgast tuli valida välja parim, mida kõik hakkaksid toetama. Seda arutati pedagoogilise instituudi aulas, kuhu kogunes üle 400 inimese üle Eesti. Kohal oli ka neli Moskva akadeemikut, kes olid saadetud jälgima, et asi ülekäte ei läheks. Arutelu kestis hiliste õhtutundideni ja lõpuks leiti, et kahe kõige parema õppeplaani autorite kollektiivid peavad tegema kahe peale ühise õppeplaani. Moskva akadeemikud, kes püüdsid hommikul Elsa Gretškinale selgeks teha, et ta läheb täiesti vale teed, istusid päeva lõpul täiesti vaikselt oma koha peal ja helistasid talle hiljem Moskvast, et nad said Eestis tõsise õppetunni. Järgmiseks aastaks saigi Eesti enda õppe- ja tunnijaotusplaani valmis.

Ants Eglon: „See oli Gretškina teene, tema oli vedur, kes asja vedas. Isegi Ferdinand Eisen, kes pidi Gretškina tuleku tõttu ministeeriumist lahkuma, tunnustas seda tööd. Ta ütles ükskord, et annaks jumal, et eesti kooliajaloo uurijad märkaksid ikka neid aegu ka uurida, mil Elsa Gretškina haridusminister oli.

Kui ta enam minister ei olnud, arvati ta üleliidulisele hariduskongressile minnes ikkagi Eesti delegatsiooni, sest just tema ja Heino Liimetsa teene oli, et Eesti kool pääses Moskva otsese diktaadi alt. Hariduskongressil tegi ta oma sektsioonis peaettekande, mille sisu oli Eesti NSV kogemused haridusuuenduse ettevalmistamisel. Kui ta ettekande lõpetas, olevat rahvas püsti tõustes plaksutanud, välja arvatud Kesk-Aasia liiduvabariigid. Need olid harjunud töötama Moskva täpsete ettekirjutuste järgi, nii et oma pead ei olnud vaja vaevata. Elsa Gretškina esinemine oli neile šokk.”

Kui Gretškina ministrina lõpetas, asutas ta vene erakooli Polüloog, millest sai hiljem Eurogümnaasium. Kord küsis Ants Eglon temalt, miks ta just niisuguse kooli tegi. „Ma tundsin, et jäin Eesti haridusministrina meie venekeelsele õpilaskonnale võlgu,” oli Gretškina vastus, mis näitas samuti, millele ta ministrina keskendunud oli.

Tollal räägitu on tänaseni aktuaalne

Ene-Mall Vernik-Tuubel: „Minu tutvus Elsa Gretškinaga algas 1989. aastal hariduse mõttetalgute aegu. Meenuvad tema meeletu töövõime ning julgus ja oskus kaasata haridusuuendusse asjatundjaid kõige erinevamatelt aladelt. Haridusministeerium muutus kiiresti väga avatud ametiasutuseks, kuhu olid oodatud kõik, kes suutsid kaasa rääkida sihtide seadmisel ses pöördelises ajas. Hariduse mõttetalgutest möödus tänavu mais 25 aastat, aga seal räägitu on endiselt aktuaalne. Ülevaade talgutest ilmus 1989. aasta mai Nõukogude Õpetajas. Mõni kuu hiljem sai sellest dokument pealkirjaga „Haridusolud meie vabariigis”, millest omakorda sai „Eestimaa haridusplatvormi” sissejuhatus.

Teistes liiduvabariikides oli huvi Eestis toimuva haridusuuenduse vastu suur. Elsa Gretškina kandis talle omase entusiasmiga hoolt selle eest, et info jõuaks asjahuvilisteni võimalikult ruttu ja moonutusteta. Oli saateid üleliidulises televisioonis, käisime esinemas mitmel pool liidus – meenuvad Harkov, Rostov. Mitmeid ajurünnaku spetsialiste käis Eestis oma kogemusi jagamas ja meilt õppimas. Ilmus venekeelne kogumik haridus­uuendusest Eestis.

Hilisemas panustas Elsa Gretškina jõuliselt õppekava arendusse koostöös vene koolidega. Lugematute koolituste käigus arendati koolide õppekavasid ning koostati arengukavasid nende realiseerimiseks. Metoodiline töö on jäädvustatud kogumikus üldpealkirjaga „Avatud õppekava”, mis dokumenteerib hästi sajandivahetusel venekeelsetes koolides tehtud õppekava arendustööd.”

Temaga räägiti nagu hea kolleegiga

Õpetajate Lehe ajakirjanik Ülo Tikk meenutab, et Õpetajate Lehte hindas Elsa Gertškina kõrgelt ja kui ta mõnd kooli külastas või õpetajate-koolijuhtide täienduskoolitusel käis, kutsus tema ajakirjanikuna kaasa. Need väljasõidud venisid tihti pikaks, nii et Tallinna tagasi jõuti hilja õhtul. Siis laskis Gretškina autojuhil ajakirjaniku alati koduukse ette sõidutada, enne kui auto garaaži viis. Koolides rääkis ta õpetajate ja direktoritega nagu oma inimene, umbes nii, et noh, poisid, kas arutame selle asja läbi, kas teeme ära. Ta ei pidanud ennast tähtsaks ja kaitses alati kooli. Ülo Tikk meenutab, et Elsa Gretškina rääkis koolides alati eesti keeles ja aktsent muutus tal aja jooksul üsna märkamatuks. Ainus, mis kõrva torkas, olid võõrsõnad, millele ta polnud eestikeelseid vasteid leidnud. Aga õpetajad läksid sellest hoolimata julgelt tema juurde ja rääkisid temaga nagu hea kolleegiga, mitte kui ülemusega.

Ülo Tikk: „Nägin teda viimati mõni aasta tagasi. Vanust oli Elsa Gretškinal juba ligi 80, aga ta kandis endiselt kõrge kontsaga kingi ja nägi välja nagu tõeline daam. Selles vanuses juhtis ta ka enda asutatud eragümnaasiumi. Energiat jätkus tal ikka pikkadeks aastateks.”

Elsa Gretškina − elulugu arvudes

  • 1951 alustas tööd Tallinna Liviko likööritsehhi juhataja asetäitjana.
  • 1970–1972  õppis NLKP keskkomitee ühiskonnateaduste akadeemias ja töötas seejärel EKP Tallinna linnakomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajana.
  • 1972–1974 EKP keskkomitee propaganda- ja agitatsiooni­osakonna juhataja asetäitja.
  • 1974–1980 EKP keskkomitee teaduse ja õppeasutuste osakonna juhataja.
  • 1976. aastast EKP KK liige ja ENSV ülemnõukogu IX–XI koosseisu saadik.
  • 1980–1988 Eesti NSV haridusminister.
  • 1989. aastast töötas akadeemias Nord ja eragümnaasiumi Polüloog juhina ning autotranspordi instituudi Raiment õppeprorektorina.
  • 1996 Mustamäe linnaosa volikogu kandidaat.
  • 1998 Keskerakonna liige.

Allikas: Vikipeedia


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Haridusminister Elsa Gretškinat meenutades”

  1. Ülo Mäe ütleb:

    Eesti keskkooli ei jäetud 11-klassiliseks mitte tänu Gretškinale, vaid tänu tollases “Sirp ja Vasaras” 12. märtsil 1965 avaldatud eesti kirjanike algatatud eesti üldsuse poole pöördumisele “Kas 10 või 11 klassi?” Alanud diskussioon muutus üldrahvalikuks, mille osalesid paljude erialade üksikisikud (ka arstid ja insenerid!) kui ka terved kollektiivid.
    Laulsin sel ajal Eesti Raadio segakooris ja organiseerisin ka meiepoolse toetuskirja. Peadirigent prof Jüri Variste kutsuti selle pärast “kohvile” venestunud muusikaosakonna juhataja Lydia Austeri juurde. Tele-ja Raadiokomitee oli ju MinNõukogule otsealluv ideoloogiasutus… kuidas ikka julgeti ja kes lubas toetusavalduse saata…
    Tänu üldrahvalikule vastupanule järjekordsele venestamiskatsele (lugege 12. märtsi 1965.a kirjanike pöördumst!) tühistas tol(l)ane Ministrite Nõukogu oma 1964.a. otsuse eesti keskkooli muutmiseks 10-kassiliseks.
    Rääkida ja kirjutada seoses eeltooduga Elsa Gretškina erilistest teenetest on ilmne vale!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!