Haridusuuendused kaasavad pensionil õpetajaid

Professor Sugata Mitra on viimased 15 aastat tegelnud Indias haridustehnoloogia uuendustega. TED-i auhinna võitnud algatus on haaranud ka pensionile jäänud õpetajad.

Sugata Mitra on Newcastle’i ülikooli haridustehnoloogia professor, tema nimega seostub üle 25 haridusliku, infotehnoloogilise ja kognitiivse leiutise. Pika rahvusvahelise karjääriga haridustegelane ja teadlane on 30 aasta vältel panustanud eri valdkondade arendamisse.

2013. aastal pälvis ta oma senise töö eest esimese miljoni dollari suuruse TED-i auhinna, mida investeerib seniste haridusuuenduste arendamisse. Uusim ettevõtmine on pilvelahendusel põhinev õpilabor School in the Cloud, mille eesmärk on ühendada laste huvi info vastu ja veebipõhine juhendamine.

„Minu soov on kujundada õppimise tulevikku viisil, mis toetab üle maailma laste kaasasündinud uudishimu ja koostööoskusi. Kasutage võimalust luua oma keskkond pilvelahendusel töötavas õpilaboris,” innustab ta väljaspool Indiat elavaid inimesi andma oma panust virtuaalse kooli algatusse.

Mis on TED-i auhind?

TED-i auhinda jagatakse erakordselt silmapaistvatele inimestele eri elualadel, kelle julge ja loov visioon innustab ülemaailmseid muutusi. Auhinda antakse välja kord aastas ja 2013. aastast on selle suurus miljon dollarit.

Auk seinas rajas teed

Mitra auk-seinas- (ingl hole-in-the-wall) eksperimendid algasid 1999. aastal, kui ta väitis, et grupp lapsi on võimeline õppima mida iganes, kui anda ligipääs internetile ja võtta aluseks laste loomupärane koostööoskus.

Praktikas nägi see välja nii, et Mitra koos kolleegidega seadis India pealinnas Kalkaji slummis asuvas uurimiskeskuses üles avaliku internetiga varustatud arvuti ja varjatud kaamera selle jälgimiseks ning tegid seina augu.

Arvuti muutus slummielanike hulgas väga populaarseks, iseäranis suurt huvi tekitas see lastes. Eelneva kokkupuuteta õppisid nad arvutit kasutama, õppisid selle abil inglise keelt, otsisid internetist infot loodusteaduste ja teiste teemade kohta ning jagasid saadud teadmisi omavahel.

Selle põhjal püstitas Sugata Mitra hüpoteesi, et igasugune lastegrupp on võimeline omandama arvuti põhioskused juhusliku õppimise käigus, kui anda neile ligipääs tehnoloogiale, sellega kaasneb meelelahutuslik ja motiveeriv sisu ning vähene juhendamine.

Kalkaji eksperimendist innustust saanuna seati avalikud arvutid üles ka teistesse India osadesse: Shivpuri linna Madhya Pradeshi regioonis ja Madantusi linna Uttar Pradeshis. Esimese katse järgi hakati neid kutsuma auk-seinas-eksperimentideks.

Kalkajis saadud tähelepanekud said kinnitust ja Mitra arendas õpetamises välja uue lähenemise, mida nimetas vähese sekkumisega hariduseks (ingl Minimally Invasive Education).

Koostöös rahvusvahelise finantskorporatsiooniga seati pärast seda 30 sarnast õpikeskust üles nii Indias kui väljaspool seda, nt Kambodžas. Ka sealsed tulemused on tõestanud, et lapsed õpivad minimaalse välise sekkumise korral arvutit kasutama, luues ise oma õpikeskkonna.

Pilvelahendusel töötav õpilabor on selle jätk. Projekti viib ellu pühendunud meeskond, keda kõiki ühendab soov äratada lastes uudishimu ja imestust. Mitra soov on, et kool ja õpetajad toetaksid õpilaste huvi nutitehnoloogiate vastu, mitte ei püüaks selle vastu võidelda.

„Selline kool on ajale jalgu jäänud. Kuidas sa võtad sõdurilt ära relvad, kui sa saadad teda sõtta?” esitab ta teravalt metafoorilise küsimuse.

Osana teed rajavast virtuaalsest koolist, mille keskmes on lapsekeskne haridus, on Mitra meeskond loonud võimaluse luua iseõppe keskkondi ehk SOLE-sid (ingl Self-Organized Learning Environments). Need on kasutusel kodudes, koolides ja kogukondades üle maailma.

Virtuaalse kooli projekti tehniline teostamine on antud Microsofti kätte ning selle elluviimisel kasutatakse ettevõtte ülemaailmselt nimekaid lahendusi: Skype, Office, Azure, Bing, Xbox, Surface ja OEM. Praegu kolmeaastasena planeeritud projekti nähakse jätkumas 5, 10, 15 aasta jooksul.

Vanavanemad pilvel

Uusima täiendusena on Sugata Mitra kaasanud tehnoloogiapõhisesse õppetöösse pensionile jäänud õpetajad, kes koonduvad nime „Vanavanemad pilvel” alla (ingl Granny Cloud). Praegu saavad nende abil õppida India ja Colombia lapsed.

Skype’i vahendusel võtavad pilvevanavanemad ühendust õpikeskustesse kogunenud lastega, ergutavad õpilasi küsimuste ja ülesannetega, kasutades selleks näiteks PowerPointi esitlusi või Skype’iga ühildatud Xboxi ja Surface’it. Valdava osa moodustavad pensionile jäänud Briti õpetajad.

Teemad, mida vanavanemad pilvel on alates 2012. aasta oktoobrist India ja Colombia lastega jaganud, ulatuvad seinast seina. Google Mapsiga on lapsed õppinud maailmakaarti tundma, laulu ja liigutuste abil inglise keelt, voltinud origamikujukesi, rääkinud maailma spordiajaloost ja õppinud maalima.

Tihti jagavad õpilased õppesessiooni käigus ka õpetajale uusi teadmisi – tutvustades oma kodukohta, rääkides kohalikest traditsioonidest ja festivalidest, õpetades sõnu kohalikus keeles (nii hindu kui ka hispaania). Sageli on selliste tundide läbiviimisse kaasatud ka õpetajate abikaasad, kellega lapsed tahavad tervitada või midagi jagada.

Väljakutsed, millega pensionile jäänud õpetajad selliseid ebatavalisi tunde läbi viies silmitsi seisavad, on seotud peamiselt tehnoloogiaga – ühendus on kehv, veebikaamera ei tööta ning hääl või pilt ei taha hästi läbi tulla.

Lisaks on virtuaalseid tunde läbi viinud õpetajad mõistnud, et illustreerivad materjalid mõjuvad lastele innustavalt, mistõttu tihti näidatakse pilte või YouTube’i videoid, mis on teemaga seotud. Õpilaste õpimotivatsiooni paistab aga vähendavat see, kui mõni kohalik õpetaja on neid tunni ajaks jälgima pandud.

Märgatavad tulemused

Pealtnäha mänguliselt läbi viidud tundide mõju on suurem, kui oodata oskaks. Tähelepanek, mida Briti õpetaja David Chettleburgh pärast viie tunni andmist tegi, näitas suurt edasiminekut kümneaastaste india tüdrukute inglise keele oskuses.

„Kui alguses oli aru saada, et nad rääkisid inglise keelt, mida oli nende hindu aktsendi tõttu üpris raske mõista, siis pärast viit tundi olid nad omandanud standardse inglise keele häälduse kõikides sõnades, mida nad kasutasid,” kiitis pensionile jäänud õpetaja. Küll nentis ta, et grammatika- ja kirjutamisoskuse arenemine võtsid rohkem aega.

Mitra virtuaalsest koolist välja kasvanud õpilaste edu näiteid leidub. Üks õpilane osales 2008/2009. õppeaastal Hyderabadi keskuses Indias läbi viidud iseõppe keskkonna põhises õppes, jätkas hiljem teadmiste omandamist Skype’i vanaema käe all ning õpib praegu Filipiinidel arstiks.

Kui kahtled, proovi järele

Mitra algatatud lähenemisel on ka kriitikuid. Ühed seavad kahtluse alla küladesse paigutatud arvutite võime arendada laste matemaatika- ja teisi oskusi, mille kohta andmed puuduvad. Teised kirjeldavad Mitra plaani kui järjekordset „viska arvuti laste ette ja oota, kuni juhtub ime” algatust.

Kuna oma silm on kuningas, ei jää muud üle, kui see oma nahal läbi teha – kas iseõppe keskkondi katsetades või virtuaalse vanavanemana tunde andes. Praegu saavad viimast võimalust kasutada küll ainult Briti õpetajad, kuid ehk see ring laieneb kunagi.

Loe lähemalt

• Auk-seinas-eksperimendid: www.hole-in-the-wall.com
• Pilvelahenduste õpilabor: www.theschoolinthecloud.org
• Iseõppe keskkonna loomine: www.theschoolinthecloud.org/coordinators/sign_up
• Vanavanemad pilvel jagavad kogemusi: grannycloud. wordpress.com

Kas teadsid?
Mitra haridustehnoloogia uuendused on andnud muuhulgas inspiratsiooni filmi „Rentslimiljonär” (2008) stsenaristidele.