Igal sõnal oma lugu

Nädal tagasi tähistati kogu Euroopas keeltepäeva, millega sobib justkui valatult kokku Udo Uibo raamat „Sõnalood”. Selles on autor valinud välja hea kamalutäie eestikeelseid sõnu, millel on huvitav saamislugu ning enamasti seos mõne teise Euroopa keelega.

Udo Uibo „Sõnalood” on nagu salajane keelelaegas, mille kaant avades võib sattuda seostele, millele ei ole seni taibanud mõeldagi. Näiteks, et eesti keeles on kaks üsna sagedast sõna – paprika ja vampiir –, mis pärinevad serbohorvaadi keelest, vähemalt üks – nulg –, mille jäljed viivad välja mari keelde, ning mõni – manguma ja maaruma –, mis üle võetud koguni mustlaskeelest või – tohuvabohu – hoopis heebrea keelest.

Siit leiab sisulisi teadmisi, mis panevad sõnu edaspidigi pisut teise pilguga vaatama või kasutama, olgu näiteks, et kammipii tähendab algteksti tungides hamba hammast või et puusärk pole sugugi vaid kirjanduslik kaunidus, vaid puu on lisatud piltlikult öeldes selleks, et särk särgiga segi ei läheks (seepärast saigi temast ka sark).

Kõik sõnad pole aga sugugi nii seotud, kui meile esmapilgul tundub. Nii ilmneb, et onu ja onkel ei ole päritolult sugugi samad. Aga kummast neist siis on tulnud onku, küsib autorgi. Seevastu isanda alus on siiski issand, mida harimata maarahvas lihtsalt valesti kirjutama-kõnelema hakkas.

Paratamatult soikub aja jooksul keeles paljude sõnade kasutus, suur osa neist jääbki unustusse, mõni suudetakse varjusurmast üles äratada, mõni aga saab sootuks uue tähenduse. Viimaste hulka võib lugeda säärased mõisted nagu võlu, mis tähendas kunagi lihtsalt nõida, või häire, mis selle looja Aaviku vaimus pidanuks tähendama hoopis segadust, mitte alarmi. Huvitav on ka lugeda, kuidas on aja jooksul muutunud sõna pätt tähendus. Või et siiberdamine algselt hoopis tantsimist tähendas.

Mõne kasutatava sõna algne tähendus või päritolu võib panna meid punastama või vaikima – olgu selliseks näiteks susped –, teine jälle seob omavahel muidu seostamatud sõnad, näiteks leiva ja saia lordi ja leediga.

Kui kuuleksime tänapäeval üht noort teisele ütlemas „ah, ära aja leppa”, võiks see tunduda meile üsna kaasaegne släng. Paraku kasutataks tänapäeva noortekeeles ilmselt slängina meelsamini selle väljendi tähenduspoolt: verd kusema.

Seevastu kasutab noorsugu (ja sageli vanemadki) igapäevaselt sõna okei, teadmata, et selle päritolu on nii värvikas, mänguline ja erakordne, et väärib keskkoolitunnis rääkimist või mõne koolitöö aluseks olemist.

Ka letile paneme asju tänapäeval põhimõtteliselt iga päev. Mõtlemata enamasti sellele, et sõna lett ajalooliseks aluseks oli allalastav (akna)luuk, mille kaudu omal ajal kaupu müüdi ja millel tänapäevase jooksva lindiga suurt sarnasust pole.

Nii mõnigi sõna on jõudnud laiemasse kasutusse tänu kirjanikele. Kui jeekim seostub enamikul inimestest otseselt Oskar Lutsuga, ja nad ei eksi, siis samasse klassi(kasse) kuuluv Kunksmoor kuulub tegelasena Aino Pervikule, kellel on au olla selle sõna päästja ja elustaja, kuid päriselt mitte looja.

Tänapäeval teavad kõik, et legod on saanud oma nime firmanimest või kaubamärgist, küll aga võivad paljud olla söönud mitukümmend aastat herkuloputru õndsas teadmatuses, et selle toote nimi ilutses pakil kunagi samuti tootjatehase nimena – Геркулесъ –, mis viib välja antiikkangelase Herakleseni. Või et sõna siluett aluseks on proosalisel kombel kunagise Prantsuse rahandusministri nimi. Teadsite seda kõike? Aga seda, et sõna spämm on meile andnud BBC sari „Monthy Pythoni lendav tsirkus”?

Isegi kui tahaks, ei saaks seda teost nimetada vaid eesti keele kullakoopaks, vaid pigem eri maavarasid pungil mäestikuks, sest siit saab teadmisi ka teiste keelte kohta. Näiteks see, et alamsaksakeelne Krabat tähendab maakeeli ulakat poisiklutti, pani mind vaatama üht omaaegset hinnatud laste­raamatut hoopis teise pilguga – ja küsima endalt, kas tolle teose lummus oleks sama ka siis, kui pealkiri olnuks lihtsalt „Kraade”? Oh neid tõlkimise trikke ja dilemmasid …

Et pärisori ja ori omavahel sisuliselt vastuollu kipuvad minema, juhtub paljudega. Ja seegi, et orjama seostub teenimise ja töötamisega, pole päris võõras mõte. Aga juurte juurde tungivalt vene keeleni jõudes ning avastades end sõnade раб (ori) ja работа (töö) vahelt, on seos vaat et hirmutav. See, et eesti keeleski kasutatav pomo pole sugugi soomekeelset päritolu, vaid tuleneb hoopis kaugemalt, venekeelsest abistamisest, on seevastu üllatav, kuigi loogiline.

Udo Uibo on ühelt poolt ära teinud tohutu töö, ajades sõnade jälgi arhiivide või kirikuraamatute abil sageli nii kaugele, kui silm seletab. Teisalt on ta suutnud nende lood kirja panna nõnda selges vormis ja sobiva pikkusega, et mõjub haaravalt ja köidab tähelepanu. Esmalt juba mitmemõttelise pealkirjaga, eks ole.

Mulje, et nende etümoloogiliste vestete puhul pole kirjutajal tegu olnud mitte tüütu kohustuse, vaid isikliku ja vaimustust tekitava huviga, jätab see, et nii mõnelgi juhul annab ta mõista: ülimat tõde ei ole või pole see olnud silmaga nähtavas kauguses. Ja sellest polegi suuremat, sest selle asemel viib ta lugeja kümnete muude sõnadeni, mida sisukorras märgitud ei ole, aga millest mööda minna ei saa. Sest nagu ükski inimene ei saa olla täielikult lahutatud ja sõltumatu oma liigikaaslastest, on ka sõnad omavahel sugulased ja sõbrad. Selline rahvale arusaadav ja korda minev püüd tõde otsida, on juba iseenesest kiiduväärt. Seda enam, et autori – eesti keele instituudi leksikograafi, kirjanduskriitiku ja tõlkija – erudeerituses ja tema teadmiste tohutuses mingit kahtlust ei ole. Ja ma julgeksin süüa oma mütsi, et mõne uue infokillukese leiab siit iga lugeja, ka see, kes algselt arvab vastupidi. Miks mitte kasutada sõnade seletamist ka koolitunnis, jagades selle raamatu peatükid õpilaste vahel ära ning lastes neil teha suulisi lühikokkuvõtteid. Targemaks saaksid kõik.

„Emakeel on iga inimese jaoks niivõrd loomulik keskkond, et selles toimuvaid nihkeid ei panda sageli tähelegi. Keel ja selle sõnavara on aga pidevas muutumises,” ütleb Uibo ise raamatu sissejuhatuses.

Isegi keeleinimesed, ja eriti nemad, tajuvad pärast selle raamatu lugemist aga tõenäoliselt rohkem kui kunagi enne, et iga sõna taga on lugu, sageli lausa mitu. Ja pärast selle raamatu lugemist on nii mõnigi sõna kohe kindlasti rohkem loodis kui varem. Isegi kui selle viltuvajutust varem ei märganudki.