Kas kehaline kasvatus meeldib õpilastele?

3. okt. 2014 Margus Luik Tallinna Kristiine gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja - Kas kehaline kasvatus meeldib õpilastele? kommenteerimine on välja lülitatud

Kuidas siis on selle meeldimisega? Lühike vastus kõlab: sõltub õpetajast. Lapsed õpivad ning kujundavad oma suhtumise paljuski eeskujude kaudu. Suurimad eeskujud on tihtilugu vanemad, aga ka õpetaja roll ei ole väike.

Last võib vaimustuma panna igast ainest, küsimus on lähenemises. Ise olen lähtunud põhimõttest, mis toimib enamiku õpilaste puhul. Nimelt on olemas kuldvõtmeke, mis avab pea iga lapse südame. Alati leidub teatud protsent lapsi, kelleni pole võimalik jõuda. Nad lihtsalt ei armasta liikumist ja kõik. Õnneks on selliseid vähe. Lapsed on looduse poolt programmeeritud liikuma ning nad teevad seda hea meelega. Virtuaalmaailma pealetung on liikumisindu küll vähendanud, kuid ürgne vajadus joosta ja mängida pole kuhugi kadunud.

Mis tänapäeva õpilasele kehalise kasvatuse tunnis meeldib? Eelkõige on lapsele oluline, et oleks fun. Armastatakse liikumis- ja pallimänge, kus on lõbus ega pea eriti vaeva nägema. Individuaalne pingutus ei ole enamikule lastest meeltmööda. Alad, nagu riistvõimlemine, kergejõustik, ujumine ning suusatamine, on populaarsust kaotamas. Jalgpall on ülekaalukalt populaarseim spordiala. Võiksin terve õppeaasta sisustada palli viskamisega staadionile ja poisid oleksid rahul. Jalgpalliliit on teinud süsteemset arendustööd ning alast on saanud enim harrastatav distsipliin Eestis. Jalgpallile järgneb tükk tühja maad, siis tulevad ülejäänud pallimängud ning alles seejärel kergejõustik, suusatamine ja võimlemine.

Kuigi valdavalt on tänapäeva koolilapsed tublid ja aktiivsed, paistavad üha enam silma n-ö vatitupsulapsed, nagu kirjamees Jaak Urmet tabavalt on öelnud. Need on õpilased, kellel on pidevalt midagi viga – küll valutab jalg, küll on kurk kibe. Samad näod korduvad tunnist tundi. Teise kategooriana on üha jõulisemalt esil riiete koju „unustajad”. Kasutan jutumärke, kuna tihtilugu tähendab unustamine jätmist. Kurb, et juba esimeses klassis leidub ka lapsi, kellel puuduvad kehalise kasvatuse riided. Nii väikse lapse puhul saab süüdistada vaid vanemaid, kes karjääritegemise tuhinas oma vanemlikud kohustused unarusse on jätnud.

Eelnev jutt võib tunduda pisut pessimistlik, aga sellised trendid torkavad silma. Positiivne on, et ülalkirjeldatud olukorda on õpetajal võimalik muuta. Hea õpetaja tunnis käivad lapsed meelsasti ning riiete ja vabastuste probleem ei ole nii terav.

Milline aga on hea õpetaja ning kuidas selleks saada? Leian, et heaks õpetajaks ei olegi võimalik saada, selleks sünnitakse. Õpetaja, kes valdab oma eriala, täidab eeskujulikult e-kooli ning „määrib” hoolega paberit, ei ole veel hea õpetaja. Neid omadusi hindab võib-olla juhtkond, kuid tõde peitub mujal. Seda, kas õpetaja on hea, võib lugeda õpilaste silmadest. Oluline on tegevus klassi ees – kuidas lapsed ennast tunnis tunnevad, millise õhinaga kaasa teevad jne.

Sellega jõuamegi ülalmainitud kuldvõtmekeseni. Nagu kõik geniaalne, peitub ka selle sisu lihtsuses. Konks seisneb selles, et neid põhimõtteid tuleb järgida päevast päeva. Need peavad olema õpetaja iseloomu osa. Pead olema heasüdamlik ning lapsi mõistma, tuletama endale meelde, et ka kõige suurem „pätt” on veel kutsikas, kes kompab piire ja vajab juhendamist. Tee lapse südamesse viib mõistmise ja kiituse kaudu. Laps peab teadma, et on tundi oodatud. Ta peab tundma end turvaliselt ja rõõmsalt. Ka kõige pisema edusammu eest on vaja kiita ning see esile tuua, sest lapsele on eduelamus ülimalt oluline. Kiitmine ei tohi seejuures muutuda odavaks, õige doseerimine on suur kunst. Tihtilugu ei ole kiiduväärt tegu kerge märgata. Hea õpetaja seda siiski suudab ning tänu sellele valitseb tema tunnis kord ja tegutsemisrõõm. Õpilase mõistmise ja kiitmise abil on võimalik enamik lapsi kehalist kasvatust kui mitte nautima, siis aktsepteerima panna.

Kirjutis on kokkuvõte Margus Luige ettekandest seminaril „Terve elu kompass 2014”.