Keelekaste: Lingua Tertii Imperii
Eelmises „Keelekastes” loetlesin hulga eufemisme – sõnu ja väljendeid, mida me kasutame keeleliste kosmeetikumidena tegelikkuse ilustamiseks ja tõe varjamiseks. Eufemismina võib toimida näiteks peenekõlaline võõrsõna mõne justkui madaldava ametinimetuse asemel (sibi – assenisaator) või mitmesõnaline ümberütlus, perifraas mingi ebameeldiva seisundi kohta (töötu – majanduslikult mitteaktiivne).
Oma äärmuslikkuses üks põnevamaid eufemistliku keelekasutuse näiteid on aga musta nimetamine valgeks – sõna asemel, mille kasutamist püütakse vältida, tarvitatakse selle vastandit. Igapäine juhtum: ostes midagi allahinnatut, mida me tegelikult ei vaja, eelistame kõnelda vabandavalt säästmisest, selmet tunnistada kulutamist.
Musta valgeks nimetamise jultunuimad näited pärinevad muidugi militaar- ja poliitdemagoogiast, eriti totalitaarsete süsteemide omast. Kolmanda Reichi eufemistlik propagandakeel, mille filoloog Victor Klemperer ristis Lingua Tertii Imperii’ks ehk LTI-ks, ei erinenud oluliselt totalitaarse superriigi Okeaania uuskeelest George Orwelli kultusteoses „1984”. Kui uuskeeles oli valesid levitav ja ajalugu revideeriv propagandaministeerium tõeministeerium ning sõdu õhutav ja pidav ministeerium rahuministeerium, siis Reichi keeles kutsus propagandameister Goebbels valet poeetiliseks tõeks ja sõjakabinet, mida juhtis Göring, kandis leebet nime Riigikaitse Ministrite Nõukogu.
Sedalaadi retoorikas on sõja, sõdimise, agressiooni nimetamine kaitseks või enesekaitseks üldse tavaline – nagu ka vallutuse, okupatsiooni nimetamine vabastamiseks. Provotseerimata rünnakut Iraanile aastal 1980 põhjendas Iraak just enesekaitsega ja Vietnami pommitamisest rääkisid Kennedy lähikondsed kui kaitsest siseagressiooni vastu. Venelased pajatavad senini Baltimaade vabastamisest aastal 1944. (Muide, Ameerikas on nende kohta, kes jutlustavad agressiooni kui üht enesekaitseviisi, oma eufemism: hawks, kullid. Selle vaate vastased on aga doves, tuvid.)
On lausa kaanon, et mida autokraatlikum, rahvakaugem riik, seda rohkem kuritarvitatakse seal musta valgeks nimetamise eufemistlikus vaimus sõnu „demokraatlik” ja „rahvas”, rääkides „rahvademokraatiast”, „rahvaarmeest”, „rahvakohtutest” (natside Volksgerichtshof) ja nii edasi. Sarnaselt on oma poole suured ja püsivad sõjalised tagasilöögid läbi propaganda tõlkemasina lastuna ikka „väikesed” ja „ajutised” ning vaenlase tapetud sõdurit kirjeldatakse ikka kangelasena, kelle elu riik ei võtnud, vaid kes andis selle kodumaa eest.
Väga huvitavad on demagoogilised keelemängud teljel „sunduslik/kohustuslik – vabatahtlik”. Alles hiljuti märkasin, et meie oma riigi kaitseressursside ametile meeldib igal võimalusel rõhutada kohustusliku ajateenistuse vabatahtlikkust. Näiteks 9. juuli Võrumaa Teatajast võis lugeda, et ameti sõnul tuli kolmandik noormehi juulis aega teenima „vabal tahtel, otsustades ajateenistuse kohustuse täita endale sobivaimal ajal”. Ja 26. septembri Postimehest: „Rõõmustavalt palju on taas neid noormehi, kes otsustasid oma riigikaitselise kohustuse täita vabatahtlikuna, teatas kaitseressursside amet.”
Me seisame vastamisi pelutava ametnikuloogikaga, mis ei kohku tagasi ka ühitamatute vastandmõistete „kohustuslik” ja „vabatahtlik” laulatamise ees ühes ja samas lauses. Ilmneb, et kui inimene ei oota talle riigi poolt pandud kohustuse täitmisega viimse hetkeni, mille möödumisel ähvardaksid teda riigi sunnivahendid, vaid püüab asjaga ühele poole saada endale sobivamal ajal, siis täidab ta kohustuse … vabatahtlikult! Statistikas näeb see „vabatahtlikkus” muidugi kena välja – näitab rahva kõrget kaitsetahet ja puha.
28. augusti Eesti Päevalehes ajas ka siseminister Hanno Pevkur segast juttu ajateenistuskohustuse vabatahtlikkusest: „Kohustuslikkus on meil subjektiivne – kui noormehele tuleb kutse ja ta ütleb, et jah, muidugi ma tulen, siis kas see pole mitte vabatahtlikkus?” Võtan vabaduse sellele retoorilisele küsimusele vastata: ei, ei ole vabatahtlikkus, sest kui noormees ütleks, et ei, ma ei tule, siis järgneks sellele karistus.
LTI kõrval on Pevkuri häma muidugi poisike, aga pisut piinlik ja murettekitav ikkagi.