Koolis peab olema praegusest rohkem stressi

10. okt. 2014 Vladimir Svet Eesti noorteühenduste liidu nõukogu esimees - 1 Kommentaar

Mis iseloomustab meie kooliharidust aastal 2030? Noorteseire konverentsil jõudsin mõtteni, et selleks ajaks võiks üheks võtmesõnaks haridusteemade käsitlemisel saada stress.

Oletades, et koolihariduse eesmärk ei ole niivõrd teadmiste pähe tuupimine ja heade hinnete saamine, kuivõrd isiku arendamine kõige laiemas mõttes, on koolinoored vaja piltlikult öeldes viia mugavustsoonist välja. Ehk tekitada neid süsteemselt, ettevaatlikult ja kontrollitult stressi, mis sunniks õppima oma võimete piiril.

Taoliste ideede põhjenduseks on targem pöörduda mainekate uuringute poole, ent mina hakkasin selle peale mõtlema iseenda haridustee analüüsimisel. Kuni viienda klassi lõpuni olin ma tubli õpilane, kes sai kerge vaevaga kõikide ülesannetega hakkama – õppisin siis venekeelses klassis. Sel hetkel otsustasid vanemad, et pean hakkama edaspidi õppima keelekümblusklassis. Minu jaoks oli see katastroof, sest sel ajal oskasin ma eesti keeles õigesti kirjutada vaid „Minu nimi on Vova”. Olin võõras klassis, kus ma ei saanud enamasti millestki aru, ja langesid nii minu eesti- kui ka venekeelsete õppeainete hinded. Pidin tegema topelttööd koduste ülesannete lahendamiseks ja kulutama enamiku vabast ajast koolis rahuldaval tasemel hakkama saamisele. Asja tegi lihtsamaks vaid see, et samamoodi pidid pingutama kõik minu klassikaaslased.

Kooli lõpetamine oli meie jaoks samuti heas mõttes šokk. Meie klassis oli rohkem medaliga lõpetanuid kui kahes teises gümnaasiumiklassis, ning kuigi keegi enam ei usu koolide pingerida, siis aastal 2011 oli vene õppekeelega Tallinna humanitaargümnaasium riigis viiendal kohal! Ilma vooruseks peetud tagasihoidlikkuseta julgen väita, et see oli tänu meie keelekümblusklassile. Arvan, et meie kõrged õppetulemused on otseselt seotud selle stressiga, mida tundsime koolihariduse algastmetel ja mis pani meid teiste klassidega võrreldes topelt pingutama.

Enda näitel saan aru, et eduka õppimise mootor ei saa olla stress omaette. Selle edukaks toimimiseks on kohustuslik täita mõned eeldused, nagu professionaalne kooliadministratsioon, kvalifitseeritud ja motiveeritud õppejõud, lapsevanemate toetus, isikupõhine lähenemine, selgelt formuleeritud eesmärk, õpilaste enda arusaam stressi vajadusest, mõõdetav või lausa käega katsutav tulemus ja ilmselt palju muid tegureid.

Raske öelda, kas sihipäraselt või juhuslikult, aga meie lennu puhul oli tagatud enamik neist eeldustest ja õpilastele anti väga stressirohke ülesanne, millega me suurepäraselt hakkama saime. Ühelt poolt vastab see teoorias tavalistele nõuetele, mis igale koolile ja õppekavale esitatakse, teisalt aga tekib küsimus, miks antud juhtum on pigem erand ja miks mujal nii tõhusaid tulemusi ei tule. Ma oletan, et haridusministeerium ei lähtunud keelekümblusprogrammi väljatöötamisel stressiideest, kuid Tallinna humanitaargümnaasiumi klassides saime näha, milline vau-efekt võib tekkida õige keskkonna ja stressi koosmõjul.

See paneb mind uskuma, et stressis peitub Eesti hariduse edu. Kindlasti ei käi jutt stressist, mis on tingitud koolivägivallast, kehvast majanduslikust olukorrast või viletsatest kooliruumidest. Meil on vaja ühelt poolt vähendada õpingutega mitte seotud stressi õpilaste elus ja teisalt luua n-ö positiivse stressi keskkond, mis paneb õpilase hüppama üle oma varju ja arenema oma võimete piiril. See kõlab ehk utoopiliselt ja pateetiliselt, kuid 15 aasta pärast peab meie haridussüsteem valmistama inimesi ette palju keerulisemate ülesannete lahendamiseks kui praegu. Selleks peab eesmärk olema ambitsioonikas ja stressirohke – seda ka riigijuhtide, ametnike, õppejõudude ja lapsevanemate jaoks. Sest ainult nende kõikide täielikul ja siiral toel saab üks laps areneda nii, et ta julgeks 2030. aastasse siseneda julgelt ja enesekindlalt.