Kuri leiab oma tee

Kahekümnes sajand kinkis meile mingis mõttes uue inimese, uutmoodi mõtleva inimese. Säärase Dar­­wini-Nietzsche-Marxi-Freudi-Einsteini-Kafka-moder­nistide-eksistentsialistide inimese. See inimene suutis maha pidada kaks maailmasõda ja võtta kokku kogu inimliku julmuse ja perverssuse, luua tõelise massimeelelahutuse ja lahustuda selles. Tõsi, ta lõi ka kõige ärevamat-metsikumat-vabamat kunsti, mis seni nähtud, läks selle juurte juurde tagasi. Ta astus teaduses-tehnikas selliseid samme, et 21. sajandi alguseks on loodud uus pinnas taaskordseks mõtlemisviisi muutuseks.

Võib ju muidugi väita, et ega Aadamast-Eevast, Kainist-Aabelist saadik pole inimene palju muutunud. Et elada kõlbas juba vanas Mesopotaamias, kus tunti luulekunsti ja osati pruulida õlut, et antiigis on olemas nii me filosoofia kui ka elulaadi põhistruktuurid … Aga midagi on olemuslikult siiski muutunud/muutumas.

Ma ei usu, et tehniline vahend / tööriist kõike otsustaks-määraks, kuigi ilmselge, et oleme 20. sajandi tarbimismaaniast, träniajastust jõudnud räniajastusse (vrd raua-, pronksi-, aga miks mitte ka muinasaeg), kuigi see ei päästa meid enam prahist-tränist, mis igal pool jalus ladestub. Samas: see uus tööriist on meie mõtlemisega olemuslikult rohkem seotud, ühenduses, kui kunagi varem, see on disainitud me mõtlemise, mitte niivõrd käetegevuse järgi.

Nõnda siis ongi kasvamas uus põlvkond, kelle identiteet kujuneb teistmoodi, teistel alustel: nad ehitavad end ja oma teadmiste-väärtuste süsteemi väljaspool iseend, virtuaalias, ja näevad seeläbi maailma ka mõnevõrra erinevana – nende identiteet on nähtav, teiste hinnata / kujundada / kaasa elada / rikkuda / manipuleerida juba enne, kui see mingigi konkreetse kuju võtab. See ehitub rohkem väljapoole, sisemusse jääb teatav emotsionaalne varukoopia, operatsioonisüsteem – seda protsessi ei ole ilmselgelt veel võimalik lõpuni kirjeldada – kui üldse midagi on.

Muidugi on esimene kaitsereaktsioon, et see on me kultuurile ohtlik, taas kord üks mandumisviis, selle katalüsaator vähemasti, et me kaotame justkui midagi, mida oleme omaks, inimsuse osaks pidanud. Kaotame selle päälispindsusele ja juhuslikkusele ja näivusele.

Samas: seesama Darwini-Marxi-Freudi jne (miks mitte Fordi? Friedmani?) inimene, Lääne tsivilisatsiooni produkt, kaotas juba nagunii suure jupi oma olemise vundamendist, jäi pidetuks. Aga säilitas seejuures vägagi tõhusalt oma vihkamisvõime, kogu mõeldava inimliku väikluse. Ehitas kaitsetarandikke, millesarnaseid varem polnud nähtudki.

Viimaste aegade diskussioon Eestis on ka veidi seda laadi. Väga paljud tunnevad, et neile on nüüd valu/liiga tehtud, neilt on midagi ära võetud. Selle tunde alus on arusaam moraalist, arusaam inimest konsti­tueerivatest seikadest – kes ja millised me üldse oleme. Viha, jõuetu viha, solvumine, kibedustunne – see on tolle 20. sajandi (iseeneses) pettunud inimese hääl, kes saavutas küll suurema (vastutus)vabaduse ja (olemis)mõnususe määra kui kunagi varem ajaloos, aga pidi tolle eest ka palju ära andma – todasama turvatunnet, mida status quo, mida konservatiivse ilmapildi dominandi säilitamine loob või luua võiks. Mõtlemata/otsustamata on ju kergem!

Kõige halvem, mis saaks juhtuda, ja mis muidugi juba juhtunud, on see, et me sellesse uue mõtlemise, uue inimese võimaluse maailma, ta tööriistadesse võtame kaasa, installeerime, kirjutame sisse ka kogu tolle ebakindluse, vihkamise ja kurjuse, st kogu võimaluse 20. sajandi raiskamiste ja rumaluste kordamiseks. Võimumehhanismide taasloomiseks.

Kuri leiab ikka oma tee – mäletan, kunagi oli juttu, et USA häkkerite loodud tarkvara, mis oli mõeldud suletud riigis (Hiinat mõeldi vist esmalt) elavatele dissidentidele materjalide levitamiseks/vahendamiseks/avaldamiseks, nii et neid poleks võimalik jälitada, võeti kiiresti kasutusele lastepornovahendajate sääs. Ei ole leiutist, mida labane kurjus ei suudaks korrumpeerida. (Kurjust – nagu tühjustki – on erinevat, osa kurjusest on algselt ja loomulikult meile väga vajalik, produktiivne, loov.)

Tuleb vahet teha, tuleb valida vihatavat! Ma tean, see on igivana sallimisprobleem: kas sallima peab ka sallimatut? Jah, muidugi peab, see on mõttevõimalus. Aga erinevus tuleb siin sisse pragmaatilisel tasandil: nii kaua oleme lasknud otsustada neil, kes oma valikutes lähtuvad lihtsast vastandamisest, vihkamisest, selle genereerimisest. Ja see ühiskond ei ole meid inimestena kanda suutnud, vähemasti mitte avatuse-loovuse-kestmise suunas.

Noor luuletaja Kristjan Haljak on just vahendanud LR-i sarjas Charles Baudelaire’i: „Mul pole tõekspidamisi – selles tähenduses, kuidas minu sajandi inimesed neid mõistavad –, sest mul ei ole ambitsioone.

Minus puudub vajalik pinnas tõekspidamiste tekkeks.

Korralikud kodanikud on teatud mõttes arad või pigem ehk omamoodi pehmed.

Vaid röövlid on veendunud – milles? –, et neid peab saatma edu. Nõnda neid edu ka saadab.

Miks peaks mind saatma edu, kui ma ei tunne isegi soovi proovida?

Toetudes kuritegevusele, võib rajada kuulsusrikkaid impeeriume, pettusele suursuguseid religioone.

Samas on mul mõned tõekspidamised sõna kõrgemas tähenduses, mida minu ajastu inimesed mõista ei suuda.” („Mu alasti kistud süda”, lk 32−33)