Kust tulevad kõige paremad õpetajad?

10. okt. 2014 Raivo Juurak Õpetajate Leht - Kust tulevad kõige paremad õpetajad? kommenteerimine on välja lülitatud

Võib-olla on aeg viia ka meie ülikoolidele sisse n-ö riigieksamid või lõputestid ning nende põhjal õpetajakoolitajate pingeread koostada?

Mind näiteks huvitab väga, missugusest ülikoolist või selle kolledžist saavad tulevased õpetajad kõige parema ettevalmistuse. Kust tulevad kõige paremad matemaatika-, füüsika-, keemia-, geograafia-, inglise keele ja teiste ainete õpetajad? Seda oleks hea teada, kui laps juhtub küsima, kus koolis oleks kõige õigem õpetajaks õppida ja mis õpetajaks just. Oma lapsele tahad ju ikka parimat soovitada.

Probleem on selles, et praegu me ei tea, kus ja kuidas õpetatakse, kusjuures vahel ei tea me jahmatavaid asju. Näiteks tutvusin hiljuti rahvusvahelise uuringuga, mille järgi meie ühe loodusaine õpetajad, kes õpetasid seda ainet lisaks teisele õppeainele, teadsid oma õpetatavast ainest vähem kui eesti keele õpetajad, kes polnud seda loodusainet ülikoolis päevagi õppinud. Eesti keele õpetajad lahendasid paremini ülesandeid, kus oli vaja rakendada selle loodusaine teadmisi praktikasse, nad teadsid paremini ka selle eriala uuemaid uudiseid ja murrangulisi avastusi jne. Ühesõnaga – jääb mulje, et ülikool andis nendele loodusõpetajatele vähe juurde.

Ei taha siinkohal öelda, mis loodusainega tegemist oli, sest kõnealune uuring tehti juba viis aastat tagasi ja olukord võib olla vahepeal järsult paranenud. Näiteks ülikoolide pressiteated jätavad ju mulje, et kõik läheb kiiresti paremaks – renoveeritakse hoonekomplekse, ehitatakse uusi, avatakse innovatsioonikeskusi jne. Aga kas erapooletud pedagoogilised lõputestid ei annaks ülikoolis õpetajaks õppinute kohta siiski usaldusväärsemat infot kui ülikooli endi koostatud optimistlikud pressiteated?

Kujutan ette, et selles testis võiks olla kõikide õpetajaerialade õppijatele ühine osa, kus uuritaks nende pedagoogilisi teadmisi, aga ka pedagoogilist intuitsiooni – kas ülikoolilõpetaja ikka mõtleb juba nagu õpetaja. Seda viimast saab selgitada välja valik­vastustega testidega internetis. Kirjeldatakse keerukat pedagoogilist situatsiooni ja testi tegija valib väljapakutud lahenduste seast õiged välja. Testist peaks kindlasti läbi jooksma ka kümmekond tüüpilist pedagoogilist viga, mida Eesti õpetajad kipuvad kõige rohkem tegema. Nii näeme, kas ülikoolilõpetaja leiab need vead üles, kas ta adub, et isegi mõni tugevasti juurdunud traditsioon võib olla pedagoogiline viga. Testi täitmiseks tuleb anda suhteliselt vähe aega, et lõpetaja vastaks pikemalt mõtlemata, intuitiivselt, sest õpetaja peab ju iga päev enamiku asju otsustama tunde järgi. Pedagoogilise intuitsiooni hindamine eeldab muidugi, et ülikoolis oluliste otsuste tegemist ka harjutatakse, mitte ainult ei tutvustata. Intuitsioon kujuneb välja alles piisava kogemuse põhjal.

Ei saa öelda, et õpetajakoolitust poleks üldse uuritud. Mõni aasta tagasi ilmus Eduko uuring, milles analüüsiti õpetajakoolitust Tartu ja Tallinna ülikoolis. See kritiseeris õpetajaõppe killustatust, halba korraldust, kuid missuguse taseme tulevased õpetajad õpetajakoolituses saavutavad, sellest polnud juttu. Mõningaid uurimusi on tehtud õpetajakoolituse taseme kohta ka, aga avalikkus neid ei tea, teab vaid kuulujutte. Kui õppisin Tartu ülikoolis, rääkisid mu professorid, et Tartu ülikoolist tulevad mõtlevad õpetajad, aga Tallinna pedagoogilisest instituudist „mingid sulepead”. Paraku sain juba aasta pärast Tartu lõpetamist teada, et Tallinnas said võõrkeelte õpetajad Tartus õppinutega võrdse või isegi parema ettevalmistuse. Ja miks ei võinud see olla nii ka muudes õppeainetes?

Nüüd räägitakse, et programmi „Noored kooli” läbinute tase on parem TLÜ-st ja TÜ-st tulijate omast, sest neil konkureerib ühele õpetajaks õppija kohale seitse-kaheksa inimest. Võib-olla ongi parem. Olen näinud „Noored kooli” õpetajate tunde külastades tõesti häid tunde. Kuid olen näinud ka igavat trafaretti. Kumb on ülekaalus? „Noored kooli” karastusega õpetajad võiksid samuti pedagoogilise intuitsiooni testi läbi teha – siis oleks kohe selge, mis tase neil on.

Kellele oleks ülikoolide ja nende kolledžite avalik pingerida kasulik? Arvata võib, et eelkõige ülikoolidele endile. Sest kui kogu rahvale on näha, missuguse õppeaine õpetajaid ei osata näiteks üle 30 punkti taseme ette valmistada, võetakse ülikoolides nende erialadega kindlasti midagi otsustavat ette. Ja kasu oleks ka noortele, kes ei läheks oma aega raiskama sinna, kus korralikult ei õpetata.