Kuulus keskkool, kus õpetamine oli null?

10. okt. 2014 Raivo Juurak Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Hiljuti lahkunud kirjanik Madis Kõiv jättis endast viimasena maha kogumiku „Koolipoisid ja füüsikud”. Mis võiks õpetajat selles raamatus üllatada? Ilmselt see, et tollases Tartu 1. keskkoolis õpetati vähe ja halvasti, keskenduti peamiselt hindamisele, kusjuures sedagi tehti ebaõiglaselt.

Kõige värvikam osa selles raamatus on esimene, pealkirjaga „Klass”. Seal on palju koloriitseid tüüpe, keda kõiki tutvustab Kõiv nende õigete nimedega, seda ka piinlike teemade puhul.

Ptiše, ptiše, ne mešaite!

Üks halvasti õpetamise näide on tal vene keele tund. Selles tõusis lärm tihti nii suureks, et õpetaja läks pingiridade vahele õpilase juurde ja laskis vastused endale kõrva karjuda. Kuna aga karjuminegi ei kostnud, hüüdis õpetaja kogu aeg üle klassi: „Ptiše, ptiše, ne mešaite!” (Millegipärast just nimelt ptiše, mitte tiše). Kooli lõpetamise järel ütles üks klassivend Kõivule, et vene keeles ta muud ei oskagi kui „ptiše” ja „ne mešaite”.

Madis Kõiv mäletab, nagu oleks tal olnud põhikoolis matemaatikaga päris korralikke raskusi. Õnneks leidis õpetaja Kõivule sobiva õpetamise metoodika ja probleemist saadi üle. Samas rääkis see õpetaja Kõivu emale suure murega, et ei tea, mis sellest poisist keskkoolis saab, seal on ju õpetamine null.

Ja tõesti, õpetamine läheb „Klassis” üle kivide ja kändude. Üks matemaatikaõpetaja puterdab tahvli ees tõestuste juures nii, et Kõiv, kes on keskkooli ajaks juba matemaatikas tugev, hakkab talle kohalt ette ütlema. Kuid õpetaja ei saa etteütlemisestki aru. Tunnistusele saab Kõiv matemaatikas aga kahe – hooletusvigade pärast arvutustes.

Kõivu järgmine matemaatikaõpetaja, kes oli ühtlasi kooli direktor, valdas matemaatikat perfektselt, kusjuures vintis peaga õpetas veel paremini kui kainena. Aga ta küsis õpilasi väga pikalt, pika urina ja näägutamiste saatel. Sisuliselt raiskas suurema osa tunnist ära. Esmaspäeva hommikuti leidsid koristajad mehe vahel koolimaja koridori põrandal peatäit välja magamas. Lohistasid ta siis direktori kabinetti sohvale magama. See detail annab juba Mauruse kooli mõõdu välja.

Füüsikaõpetaja ainet valdas, kuid poisid esitasid talle tunni algul mõne kaudselt füüsikaga seotud küsimuse ja õpetaja vastas alati pikalt ja põhjalikult, rääkides terve tunni täiesti kõrvalist juttu. Vahel rääkis ta ainult paarile poisile, ülejäänud klass uitas samal ajal pinkide vahel ringi. Hindeid pani ta teiste ainete järgi. Kellel oli matemaatikas ja keemias hea hinne, sai selle ka füüsikas.

Keemiaõpetaja kohta märgib Kõiv, et kaks aastat keemiatunde Tartu 1. keskkoolis ei lisanud midagi sellele, mida ta oli omandanud Rapla põhikoolis õpetaja Padriku käe all.

Saksa keele õpetaja väitis, et tuupimiskool on oma aja ära elanud ja analüütilise kooli esindajana rõhub tema rohkem mõistusele kui mälule. Tagajärg oli see, et saksa keelt ei õpitud üldse. Kui Kõiv poleks omal algatusel saksakeelseid kriminulle lugenud, ei oleks ta seda keelt üldse osanud.

Kunstiõpetaja laskis paaril esimesel tunnil õpilastel üht-teist joonistada, kuid hindas siis asja lootusetuks ja hakkas poistega suvalistel teemadel juttu ajama. Lõpuks korraldas neile hoopis tantsukursused.

Kirjandusõpetaja kirjutas tulevase kirjaniku Madis Kõivu kirjandite alla: „Sisult tüse, keeles vigu”, kuid ühtki soovitust õigekirja parandamiseks ei andnud. Selle asemel parandas ta Kõivu lõpukirjandis suuremad kirjavead ise ära – et muidu tore poiss kooli ikka ära lõpetaks.

Geograafiaõpetaja oli nii flegmaatiline, et istus tundides liikumatult oma laua taga, laskmata ennast vähimatki häirida sellest, et õpilased nahistasid omaette, õppisid järgmiseks tunniks jms. Kõiv mäletab, et üks poiss luges klassi ees õpetajast natuke tagapool seistes kogu vastuse puhtalt õpikust maha ja see läks ühegi probleemita läbi.

Esimene sõjalise õpetaja rääkis poistele oma tundides sõjaeelsete kasiinoohvitseride anekdoote. Hindamisel aga raevutses, et poisid midagi ei tea ega oska. Järgmine sõjalise õpetaja, korpuse poiss, rääkis poistele Tehumardi lahingust ja muid rindelugusid. Kumbki ei õpetanud midagi.

Tahtmatult meenus „Klassi” lugedes ka omaenda keskkooliaeg 1960. aastate lõpul ja samuti Tartus. Minugi matemaatikaõpetaja jäi tahvli juures ülesandeid lahendades tihti hätta. Alles siis, kui juba ise õpetajana töötasin, sain aru, milles asi – tal olid tunnid ette valmistamata. Loomulik siis, et tema tundides õpiti järgmisteks tundideks ja kui oli kontrolltööpäev, öeldi, et ei saa teha: kellelgi polnud aega õppida. Oli ka tunde, kus aeti päevast päeva kõrvalist juttu – reisi­muljetest, meeste ja naiste suhetest jm. Mõnes aines ei õpetatud üldse, aga hinnati rangelt – neli viga andis halastamatult kahe. Kui palju on olukord keskkoolis tänaseks muutunud?

Veatu vastuse eest kolm

Hindamine oli 1940. aastate Tartu 1. keskkoolis kohati äärmiselt ebaõiglane. Ainuke arukas matemaatikaõpetaja, kes Kõivule midagi ka õpetas, pani talle kord tahvlile tehtud veatu lahenduse eest neli miinuse. Keemiaõpetaja hindas Kõivu kiiret ja veatut lahendust isegi kolmega. Ladina keele õpetaja ütles ühes tunnis, et esitab keeruka küsimuse ja kes ära vastab, saab hea hinde. Üks poiss vastas ära ja sai kolme. Miks kolme? Sest see küsimus oli parema hinde jaoks liiga lihtne, selgitas õpetaja. Ja nagunii öeldi vastus klassist salaja ette. Võimlemisõpetajal olid oma lemmikud spordipoisid, kellega ta lausa semutses. Kui Kõiv neid poisse tuhande meetri jooksus võitis, siis õpetaja teda trenni ei kutsunud. Ta ei ütelnud midagi.

Miks nii ebaõiglaselt hinnati? Kõiv oletab, et maapoistele, nagu tema, ei olnud ilus panna samu hindeid mis linnapoistele. Õpetajad märkisid klassipäevikutes linnukesega ära, kes on linnast, kes maalt. Linnapoistesse, eriti sportlastesse, suhtuti Kõivu sõnul otsekui peene Inglise erakooli õpilastesse.

Kes selles koolis õppisid?

Paradoks on selles, et kehvast õpetamisest hoolimata sirgus Tartu 1. keskkoolist silmapaistvaid teadlasi, kunstnikke, juriste, näitlejaid ja teisi. Koos Madis Kõivuga lõpetasid 1. keskkooli 1948. aastal Olev Subbi, Efraim Allsalu, Lembit Lauri, Arvo Kikas, Ants Sokmann. 1947. aastal lõpetasid Jaan Einasto, Lembit Koik, Vladimir Koslov, Hans Luik, Aksel Orav, Erik Teder, August Tähnas. 1946 lõpetasid Valter Heuer, Udo Kolk, Karl Kalkun, Huno Rätsep jpt.

Mõnega on nii, et õpeta või ära õpeta – ikka oskab!

Madis Kõiv märkis „Klassi” alguslehekülgedel, et enamik tema klassikaaslastest on surnud, ja küsis, kas ta kirjutab oma mälestusi surnutele. Tänavu 24. septembril lahkus ta 83-aastasena ka ise meie hulgast. Aga tema raamat on meile, elavatele. Kusjuures teema on ju igihaljas – õpetatakse / ei õpetata. Hinnatakse õiglaselt/ebaõiglaselt. Muide, soomlaste värske uuring näitab, et n-ö vale temperamendi ja käitumisega õpilane saab tänapäevalgi oma teadmistest üks-kaks palli madalama hinde.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!