Kuus kuud koos toba indiaanlastega

Eestist pärit vabatahtlikke võib kohata maailma eri paigus. Lõuna-Ameerikas Argentina ja Paraguay piiril elavate toba indiaanlaste juurde polnud eestlased varem sattunud. Mirjam Johannes töötas Clorinda noortekeskuses vabatahtlikuna pool aastat ning on oma elamustest haaravalt kirjutanud 2013. aastal ilmunud raamatus „Minu Toba”. Hiljuti lõpetas Mirjam magistriõpingud Barcelona ülikoolis ning elabki praegu Hispaanias.

Miks valisid minekuks nii kauge paiga nagu Argentina? Kuidas kodused sellesse suhtusid?

Ma ütleksin, et Argentina valis minu. See vabatahtliku teenistuse pakkumine, mille ma ühel päeval oma meilipostkastist leidsin, otsustas asja. Mina lihtsalt kandideerisin, sest soov Ladina-Ameerikat oma silmaga näha ja käega katsuda oli suur. Kodus minu mineku vastu keegi ei protestinud, sest mu ülikooliõpingud ju otseselt ei kannatanud. Enamik eemalviibimist jäi suvekuudesse ning septembris sain oma kursusega ülikoolis edasi minna, järgmisel kevadel tegin lihtsalt ühel ajal teise ja kolmanda kursuse aineid.

Mis aastal sa Clorindas käisid ja millal selle loo kirja panid?

Clorindasse saabusin 2011. aasta aprillis ja tagasi koju tulin sama aasta septembris. Need olid kuus väga intensiivset kuud, mis tagasi vaadates paistavad aastana. Pidasin Clorindas küll üsna tublilt päevikut, aga see lugu, mis raamatusse sai, on kirjutatud Tartus. Suurem osa valmis vist küll kolmandale kursusele järgnenud suvel minu koduaias Tallinnas, sest ülikooli kõrvalt ei jäänud aega kirjutamisele pühenduda.

Kas mõte raamat kirjutada oli sul juba minnes või tekkis kohapeal?

Mõte raamat kirjutada tekkis alles tagasi Eestisse tulles. Midagi jäi hinge kripeldama. Clorinda tobad ei kirjuta oma lugu kunagi üles, nende seas oli kirjaoskajaid vähe. Minu võimuses oli see lugu kirja panna ning anda sellele austusele ja armastusele, mida ma tobade vastu tunnen, käega katsutav kuju.

Vabatahtlikuks minnakse eri põhjustel – maailma parandama, ennast otsima ja leidma, silmaringi avardama, keelt praktiseerima … Miks sina läksid?

Eks natuke selle kõige pärast. Olin eelnevalt teiste vabatahtlike lugusid lugenud ja aimasin, et päästa ei õnnestu mul kuue kuu jooksul küll kedagi. Seda, et eneseleidmiseks on pool aastat liiga lühike aeg, teadsin omast käest. Ju siis kõige rohkem ikkagi uudishimust ja soovist endale midagi tõestada. Mul endal nooremaid õdesid-vendi-sugulasi pole ning juba sõna „lapsed” tekitas mus toona aukartust. Harilikult kipub olema nii, et kõik, mis aukartust äratab, on huvitav, ja nii mind tõmbaski just Clorinda ja toona mulle veel tundmatute tobade poole.

Õppisid Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust. Kas oleksid läinud ka siis, kui poleks keelt osanud? Kas said selgeks ka tobade keele?

Oleksin läinud Argentinasse ka siis, kui eriala, mida ülikoolis õppisin, oleks olnud hoopis teisest ooperist. Iseasi, kas see oleks sel juhul mu õpingutele nii kasulikuks osutunud. Tobade keelt ma kahjuks selgeks ei saanud. Tobade kultuur on suuline ja õpikuid, mida meie keeleõppimiseks kasutama oleme harjunud, ei ole. Minu mälu on aga eelkõige piltlik ja kirjalik. Kui mul on vaja midagi ära õppida, kirjutan selle tavaliselt läbi. Konspekti tehes jääb kõik meelde. Tobad aga ei kirjuta eriti midagi üles, ei hispaania ega qomi keeles. Ju ma polnud piisavalt kiire õhust haaraja, et kuuldud jutust midagi kõrva taha panna. Qomi keelt ei saa koolis õppida, nii et ka laste teadmised piirduvad sellega, mida vanemad neile õpetada viitsivad. Ja ega vanemad selle nimel väga pinguta, et nende lapsed qomi keelt oskaksid. Nii jääb keel iga põlvkonnaga järjest vaesemaks ja iga põlvkond keeleliselt vaesemaks.

Kas su ettekujutus Clorindast vastas tegelikkusele?

Ma ei osanud Clorindat kuidagi ette kujutada, ometi üllatas mind seal esimestel nädalatel peaaegu kõik. Nii erinevaid maailmu, maastikke ja inimesi on raske enne nendega tutvumist ette kujutada. Inimene kaardistab ju kõike endale tuttavatest maamärkidest lähtudes. Clorinda ei olnud aga „nagu” ükski neist kohtadest, kus ma varem käinud olin. Sellepärast võrdlesingi seda García Márquezi Macondoga. „Sada aastat üksildust” lugedes ei osanud ma kuidagi seda müütilist väikelinna ette kujutada ja Clorindat tundma õppides sai sellest linnast minu Macondo.

Mis oli Eestiga võrreldes kõige suurem erinevus? Mis südamesse läks? Millega ei leppinud ega harjunudki?

Võimalused. Meile on elus antud võimalused, mida me vahel ei märkagi. Mind vist häiriski kõige rohkem see, et nendel lastel ei olnud tulevikku, nad ei unistanud eriti millestki. Keegi ei tahtnud suureks saades „kellekski saada”. Edasi õppima ei lähe neist keegi. Poisid astuvad paremal juhul armeesse ning tüdrukud ei tee sedagi. Suur osa nendest tüdrukutest jääb väga noorelt rasedaks. Yésica, kelle 15. sünnipäeva me raamatus tähistasime, on ka nüüdseks noor ema, kes oma lapse ja peikaga vanematekodu ühes toas elab.

Noortekeskuses puutusid päevast päeva kokku lastega. Millised on Clorinda lapsed?

Lapsed on lapsed. Ja vähemalt Clorinda lastes oli seda pulbitsevat elutahet, mis neid päevast päeva uutele seiklustele kutsus. Lapsed mängivad Clorindas tavaliselt mitmekesi tänaval, nagu meilgi lapsed vanasti mängisid. Mängivad peitust ja ukakat, mängivad kulli ja keksu, mängivad jalgpalli. Ja kui sa neile pliiatsi ja paberi tood, siis nad joonistavad suurima rõõmuga ning värvimisraamatu paljunduste peale lähevad hoopis pöördesse. Võib öelda, et nende laste nägudele oli lihtne naeratust tuua. Ja ma usun, et vaeste laste elu külas on tunduvalt lihtsam kui vaeste laste elu suurlinna getos.

Kas nägid ka sealset koolielu?

Juba teisel Clorinda nädalal pandi meid arvutiõpetuse tundi andma, anti õppematerjal kätte ja öeldi, mis tuleb nädalas läbi võtta. Tihti jäigi kõik läbi võtmise tasemele. Ma kahtlen, kas selle lühikese aja jooksul keegi midagi selgeks sai. Pidin lihtsalt klassi ees lastele arvuti riistvara ning põhifunktsioonid ette dikteerima ja lapsed muudkui kirjutasid üles. Kahe nädalaga oli selge, et arvutiõpetuses sellest paberimäärimisest küll tolku ei ole ning lastel tuleb ikka lasta neid imemasinaid oma käega katsuda ja proovida. Oli lapsi, kes esimese asjana Facebooki logisid ega vajanud mingit loengut riist- ja tarkvara teemal. Ja neid, kel oli raskusi hiirega töölaual ettenähtud ikoonile pihta saamisega. Ma usun, et selle ja paljude teiste Clorinda koolide probleem oli selles, et nad ajasid küll näpuga õppekavas järge, aga selle pärast, kas lastele midagi külge ka jäi, ei muretsenud keegi. Nii nigela põhi- ja keskkoolipagasiga ei ole erilist lootust riiklikku ülikooli sisse saada.

Barrio Toba (Toba linnaosa) kool oli meie Clorindas viibimise ajal remonditöödeks kinni pandud ning lastest käisid koolis need, keda vanemad teise koolimajja viia viitsisid. Lasteaed oli barrio nurga peal, aga ka sinna ei jõudnud kõik mudilased kohale.

On sul meeles mõni eriti ere hetk või elamus lastega seoses?

Enamiku neist panin kirja raamatusse ja midagi eraldi välja tuua ei oskagi. Suure osa neist hetkedest võtavad kokku laste säravad šokolaadisilmad, mida ma vahel nüüdki veel unes näen. Need särasid isegi pimedas öös nagu supernoova.

Kuidas sa tobasid iseloomustad? Kas oli midagi, mida sa neilt õppisid?

Tobad on siirad ja vahetud ning oma olemises loomulikumad kui meie. Nad jagavad sinuga kõike, mis neil on. Õppisin jagamist ja seda, et koos jõuab alati kaugemale kui üksinda. Eestlasele on üsna omane olla uhke üksiüritaja, oma muresid naljalt teistega ei jagata. Vähemalt mina püüdsin alati tugev näida. Oskus oma muret ja pettumust teistega jagada on oluline selleks, et need selja taha jätta. Seda oskan praegu kindlasti paremini.

Kus koolis sa oled käinud ja millisena oma kooliaega mäletad?

Põhikoolis käisin Nõmme erakoolis ja keskkoolis Tallinna prantsuse lütseumis. Kooliajaga on see naljakas lugu, et mida kaugemale see jääb, seda helgem mälestus sellest on. Põhikooli lõpus tahtsin juba hirmsasti uude kooli minna ja suureks saada. Keskkooli lõpuks olin läbi nagu läti raha ega tahtnud enam kunagi kooli minna. Tagantjärele on sellele naljakas mõelda, sest õppimist pole ma praeguseni lõpetanud.

Kas kirjutama hakkasid juba kooliajal?

Kirjutada on mulle alati meeldinud. Koolis olid kirjutamisained mu lemmikud. Samas ei oska ma niisama, ilma eesmärgita kirjutada. Ei tule sellist tuhinat peale. Ka „Minu Toba” sai kirja pigem soovist seda lugu teistega jagada kui sisemisest kirjutamisvajadusest. Samas olen veendunud, et kui mu teele jääb veel mõni lugu, mis jutustajat vajab, olen ma esimene, kes selle üles korjab.

Millal sul tekkis huvi hispaania keele ja kultuuri vastu?

See tekkis siis, kui ülikooli astusin. Tahtsin õppida midagi uut ja samas ka natuke praktilist. Ühe mitte kõige praktilisema meelelaadiga humanitaari jaoks tundus uue keele õppimine piisavalt mõistlik.

Kas see, et magistriõppese läksid Barcelona ülikooli, on ka Clorinda reisiga seotud?

Mõnes mõttes küll. Tänu katalaani päritolu Ruthile, kellega me Clorindas koos vabatahtlikud olime, tulin pärast kolmandat kursust siia vahetusüliõpilaseks. Juhtus nii, et Barcelona ja Kataloonia said mulle selle aastaga nii armsaks, et bakalaureusetöö kaitsmise järel kandideerisingi kohe Barcelona ülikooli magistriõppesse. Praeguseks on magistrikraad kaitstud – kuna Hispaanias Bologna süsteem ei kehti, on siin bakalaureuseõpe pikem ja magistriõpe kestab ainult aasta.

Mis su magistritöö teema oli?

Minu töö oli seotud Bullipedia-nimelise projektiga. Bullipedia on kulinaarne veebientsüklopeedia, mille arendamisesse on kaasatud nii Kataloonia parimad kokad kui ka ülikool. Põhimõtteliselt on tegemist millegi Vikipeedia-laadsega kokandusvaldkonnas, mille eesmärk on kajastada kokandusvaldkonna kõiki tahke ajaloost keemiani. Seoses selle uudse lähenemisega kokandusmaailmale on Barcelona ülikoolis nüüd võimalik läbida ka vastav kokaõpingute programm. Minu magistritöö keskendub informatsiooni ja teadmiste võimalikule esitamisele Bullipedia raamistikus. Töö üks põhiküsimus on, kuidas garanteerida Bullipedia-sarnase pidevalt täieneva andmebaasi järjepidevus ja terviklikkus.

Millega sa praegu tegeled?

Töötan prillipoes, kuhu ma magistriõpingute kõrvalt läksin. Loomulikult oleksin tahtnud jätkata Bullipedia lainel. Seal oleks teha palju, mis lingvistile huvi pakub. Paraku on ülikoolidel igal pool rahaga nadid lood ja ainus võimalus koostööd teha oleks olnud astuda doktorantuuri, milleks ma ei pidanud end veel küpseks. Tunnen, et ühest magistriaastast jäi väheks, ja mõtlen pigem mõne täiendava kursuse või täiendava magistriõppe peale.

Kas plaanid Eestisse tagasi tulla või tahad veel maailmas ringi vaadata?

Eestisse tulen novembriks-detsembriks, et neil kõige pimedamatel kuudel omadega koos olla. Ringi vaadata tahan veel kindlasti, kaasasündinud uudishimust nii lihtsalt lahti ei saa.