Lapsed väärivad head teatrit, mitte haltuurapalagani
Ükski terve mõistusega täiskasvanu ei kahtle, et sõltumata vanemate või omavalitsuse rahakoti paksusest, väärivad kõik lapsed võimalikult head teatrit. See on ilus teooria. Kuidas teooriat praktikasse viia, arutlevad ASSITEJ Eesti keskuse juhatuse esimees Toomas Tross ja juhatuse liige Hiie Fluss.
Tallinnas Vaba Lava teatrimajas toimub 28.–30. oktoobrini festival „Teater noorele vaatajale”. Kogu programm – etendused ja seminarid – on tasuta ning registreerida saab festivali alguseni festival@assitej.ee . Õpetajad, huvijuhid ja kõik teised, kes otsustavad, millist teatrit lastele näidata, on oodatud vaatama-kuulama ja mõtteid vahetama.
Kirjeldame teatrimaastikku: piraadid ja teised
Mis on sellise festivali eesmärk?
Toomas Tross: Kuna tegemist on ülevaatefestivaliga, on eesmärk saada pilt, kes ja kuidas Eestis lastele ja noortele mängivad. Enamik neist teatritruppidest ei oma ega rendi teatrimaja või -saali. Nad käivad lasteaedades, koolides või kultuurimajades ning väljaspool mängukohti neist ei teatagi. Ometi on nad osa Eesti teatripildist. Festivali teine eesmärk on nähtu põhjal olukorda kirjeldada. Siis saame hakata andma hinnanguid, milline Eesti teatripilt lastele ja noortele on: hea, huvitav, igav, mitmekesine …
Kutse läks kõigile, kelle kontaktid meil olid. Meie loetelus on truppe 25 ringis. Festivalil osaleb 15. Enamasti need, kes ka aasta ringi avalikke etendusi annavad.
Miks osa truppe reageerimata jättis?
TT: Ma võin arvata igasugu asju. Ka seda, et neil ei olnud aega. Või pole lihtsalt soovi tulla festivalile. Ei hakkaks rohkem variante üles lugema.
Milline pilt tekkis eelmisel festivalil kokkutulnud truppide põhjal?
TT: Olles ka ise esineja, jätaks arvustused pigem kriitikutele, aga arvan, et teatrit oli nii-öelda seinast seina. Oli lihtsakoelist, võib-olla natuke vanaaegset – räägin-teile-ühe-muinasjutu-stiilis teatrit, ning ka mitmepalgelisemat.
Millised olid teie eredaimad muljed ja ohhoo-elamused?
TT: Tartu Uue Teatri „Hansu ja Grete” vorm ja atmosfääri tugevus oli väga eriline. See jäi sügavalt meelde.
Kurdetakse, et lastele teatrit tehes muututakse ninnunännutajateks, püütakse olla lastepärased, aga see üritus kukub läbi.
TT: Jah, sest laps ju ei püüa olla lapsepärane. Ta püüab olla nagu suured inimesed. Et see tal välja ei kuku, on teine asi. Minu jaoks on tähtis, et näitleja peegeldaks tugevat suhet publikusse, kellele ta esineb. Et ta ei teeks publikule allahindlust.
Kuidas hinnata lasteetendust? Emotsioonid ja objektiivsus
Mida seekordne festival õpetajatele pakub?
Hiie Fluss: Meil on kolme päeva jooksul viisteist etendust pluss seminarid pluss etenduste arutelud. Õpetajad on teretulnud arvamust avaldama. Valesid arvamusi pole.
TT: Festivali üks peaesineja on Rootsi Riksteaterni laste- ja noorteosakonna juht Bengt Andersson. See on, nagu meie Eesti Draamateatril oleks laste- ja noorteosakond. Väliskülalisi on veel Rootsi ja Soome ASSITEJ-st ning Venemaalt.
Saab kuulata, mida teatrikriitikud nähtud etendustest arvavad. Kas see läheb õpetajate arvamusega kokku?
HF: Eriti soovitame õpetajatel kuulata seminari, millega festivali alustame. 28. oktoobri hommikul kell 9 räägime, kuidas lihtsate kriteeriumidega hinnata laste- ja noorteetendust. Loeng kestab 45 minutit nagu koolitund.
TT: Igaüks saab etendusest emotsiooni. Aga arvustama hakates tulevad mängu kindlad kriteeriumid, mille järgi on väga lihtne lavastust hinnata.
HF: Õpetaja saab vahetult suhelda teatritega. Meil on endal ka kohutavalt huvitav. Siin on täiesti uusi teatreid, kelle etendusi pole näinud. Näiteks Teatri Vabrik, kellel oli 6. oktoobril esimene esietendus festivalil mängitava tükiga „Maša ja karud”. On ka pikkade traditsioonidega teatreid tuntud headuses. VAT Teatri „Fausti” soovitame soojalt. Tuttav materjal, aga kui põnevalt lavastatud!
TT: Tallinna lasteteatri Lepatriinu „Veskimäe Villut” ootame suure huviga. Lepatriinu ongi kasvanud välja lasteaedades esinevast trupist. Meil on väga hea meel, et ta meie festivalile tuleb.
HF: Tahaksime, et kõik trupid, kes käivad vaid lasteaedades ja koolides, julgeksid tulla avalikkuse ette. Et me saaksime tuttavaks. ASSITEJ pole koll, keda karta. Me tahame ju kõik ühte asja – et lastele näidataks kvaliteetset teatrit.
Põrsas kotis, paar lugu lustipillil
Vahel otsustab esineja valiku odavam hind.
TT: Selle festivaliga püüame õpetajate elu natuke lihtsamaks teha, pakkudes neile võimalust vaadata etendusi enne, kui nad hakkavad lasteasutusse esinejaid kutsuma, et mitte põrsast kotis osta. Teame, et õpetajatel ei ole kerge seda valikut teha.
HF: Põrandaalused trupid, keda nimetame halva nimega, libatruppideks, pakuvad end odavalt esinema. Aga mis on odavuse hind? Tehakse paar lugu pilli, räägitakse üks lugu, visatakse natuke nalja ja aetakse üksteist mööda lava taga. See ei ole etendus. Me ei ole nõus, et lapsed maksavad sellise asja eest. Aga seda tuleb ette väga palju.
Võib-olla peaksime tegema hoopis kevadise festivali, et ennetada „põrandaaluseid”, kes poolest juulist lasteaedu pommitavad?
TT: Kui suudame ajapikku teha nii, et lastele näidatava valik jääb teatriasjatundjate hooleks, oleme teinud lastele suure teene ja aidanud ka õpetajaid. Põhjamaades teeb teatriasjatundjate grupp hooajaks lavastuste hulgast valiku, mille seast saavad õpetajad juba vastavalt oma teemadele valida ja truppidega etenduse kokku leppida.
Praegu on valikuülesanne toonud õpetajatele moraalse vastutuse laste ees, aga rahaline vastutus on lastevanematel, kes etendust ei näe.
TT: Kuidas säästa lapsevanemaid, kes peavad lasteasutuses mängitava etenduse eest raha maksma? Lapsevanemate rahakott pole ühepaksune. Aga Eesti riik on kirjutanud alla ÜRO lapse õiguste konventsioonile, mille alusel on kõigil lastel, sõltumata, kus Eesti otsas nad elavad või kui paksu kukruga on nende vanemad, võrdne õigus saada osa kultuurist. Perele ei saa teha ettekirjutusi, kas nad lähevad lastega teatrisse või ei, aga kui etendus toimub õppetöö ajal Eesti haridusasutuses, peaks see olema lastele tasuta. Kes siis tasub? Kui riik on võtnud sellise kohustuse, peaksime rääkima kultuuriministeeriumiga. Olemegi neid jutte alustanud.
Käivitame projekti „Teater lasteaeda”
Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Hillar Sein kirjeldas 17. jaanuari Sirbis plaani töötada välja noorele vaatajale mõeldud teatri toetusprogramm, toetuse tingimuseks etenduste kunstiliselt kõrge tase. Kuidas see plaan edeneb?
TT: Ühtegi dokumenti ei ole veel alla kirjutatud, välja arvatud riigikogus vastu võetud kultuuri arengukava aastani 2020, kus ühe punktina on kirjas (täpset sõnastust ei mäleta), et hoolitsetakse selle eest, et areneks teater noorele vaatajale. Vähemalt on see arengukavas.
Kuidas see hoolitsus konkreetselt välja näeb?
TT: Tegime ettepaneku käivitada projekt „Teater lasteaeda”. Keskendume esialgu kõige vastuvõtlikumale ja haavatavamale vanusegrupile. Projekti mõte on, et lasteaedades mängitavad lavastused valib teatriasjatundjate komisjon. Õpetajad saavad nende seast valida. Tavaliselt käib teater suuremates lasteaedades korra kuus, oleneb lasteaia või omavalitsuse rahakotist ja hoolekogu otsustest. Kui suudame selle projekti ellu viia, on hoolekogul kindel seljatagune teatriasjatundjate näol, kes pakuvad välja kultuuriministeeriumi rahastatud kava. Kellele siis veel peaks Eesti riik raha jagama, kui mitte oma lastele.
Praegu logiseb rattas mitu mutrikest. Lasteaias esinedes on levinud kaheeurone pilet. Kui lasteaias on sada last, teeb see 200 eurot. Kui maksta sellelt maksud, peab olema väga optimeeritud trupp, kes selle summaga hakkama saab. Aga mida teevad lasteaiad, kus on 50 last? Võib tuua suuremasse lasteaeda ka naabervalla lapsed? Aga kõik vallad ei saa transporti, sest buss koos bussijuhiga maksab. Jälle sõltub lapse heaolu omavalitsuse rahakotist. Kui saame selle projekti teoks teha, siis on ka need küsimused lahendatud.
Kas selle projekti teostumine on võimalik?
TT: Lootus on. Rääkisin heategevusfondiga „Aitan lapsi”, kes aitab vähekindlustatud lapsi teatrimajja etendust vaatama tänu inimestele, kes vajutavad taarat ära viies õigele nupule. „Aitan lapsi” on nõus projektile õla alla panema. Kui partnereid on kaks, heategevusfond ja kultuuriministeerium, on ka toetussumma suurem. Laskuda arutellu teemal, kas seda peaks tegema või mitte, on minu meelest banaalne. Laste heaolu peaks olema kriteerium number üks igas riigis.
Asja uba on selles, et lapsel on esteetiline maailmapilt välja kujunemata. Kui pakume talle plinnplännplönni, siis ta arvab, et nii käibki. Sellepärast on taas vaja teatriasjatundjate abi, et ebaõnnestunud etendusi vähem laste ette sattuks.
Õhinapõhiselt 1993. aastast
Millega tegeleb ASSITEJ Eesti keskus?
TT: ASSITEJ Eesti keskus on professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ning teatrispetsialiste ühendav organisatsioon, mis kuulub rahvusvahelisse ühenduse ASSITEJ.
Oleme südameasjaks võtnud kirjeldada laste-noorte teatripilti, teha seda paremaks ja hoida kvaliteeti. Otsime selleks raha, sest ASSITEJ Eesti tegutseb missioonist ja entusiasmist.
HF: Oleme õhinapõhised juba 1993. aastast.
TT: Tänu kultuuriministeeriumile, Kultuurkapitalile ja teistele toetajatele saame näidata sellel festivalil tasuta etendusi. Hoiame joont, kuhu lõpuks tahame jõuda: et etendused lasteaedades ja koolides oleks lastele tasuta.
Kiirematele kaugemalt festivalile tulijatele püüame pakkuda tasuta või soodushinnaga majutust.
HF: ASSITEJ Eesti brošüüris on meie liikmesteatrite sel hooajal mängitavad etendused. Seda jagame ka festivalil. Meie võimsus on praegu tuhat brošüüri. Kui keegi soovib toetada, trükime järgmised.
Mida peab tegema esinejate valimisega kimpus õpetaja, kes festivalile ei jõudnud? Näiteks pakub end trupp, kellest ta midagi ei tea.
TT: Õpetaja võiks meile kirjutada aadressil info@assitej.ee. Kiri jõuab kõigi Eesti keskuse juhatuse liikmeteni, keda on viis inimest. Selle seltskonna peale saab üsna adekvaatse vastuse.
Mõelgem sellele, et lapsena kogetud emotsioonidest saavad mälestused kogu eluks. Kui toidame lapsi esteetiliste elamustega, kasvavad neist head inimesed.